Vikerforell
| Vikerforell | ||
|---|---|---|
 |
||
| Süstemaatiline kuuluvus | ||
| Riik: | Loomad | Animalia |
| Hõimkond: | Keelikloomad | Chordata |
| Klass: | Kiiruimsed | Actinopterygii |
| Selts: | Lõhelised | Salmoniformes |
| Sugukond: | Lõhelased | Salmonidae |
| Perekond: | Idalõhe | Oncorhynchus |
| Liik: | Vikerforell | |
| Oncorhynchus mykiss | ||
Vikerforell (Oncorhynchus mykiss) on lõheliste seltsi kuuluv kala, kes pärineb Põhja-Ameerika lääneranniku järvedest ja jõgedest ning toodi Euroopasse 19.-sajandi lõpul. Vikerforelli kalakasvatuse tarbeks kodustamise käigus on toimunud väga intensiivne tõumaterjali segamine ja aretustöö, kasutatud on vormide ja liinide ristamisi, perekonnavalikut ning geneetilisi manipulatsioone ja praegust kasvatatavat vikerforelli pole mõtet looduses esinevate alamliikidega seostada. Tänapäeval kasvatatkse vikerforelli peaaegu kõikides Euroopa riikides tänu tema vastupidavusele ning kiirele kasvule ning koguse poolest on ta koos lõhe ja rannakarpidega üks olulisemaid EL-u vesiviljelusliike. Vanemas kirjanduses on vikerforelli ladinakeelne nimi olnud Salmo gairdneri.
Sisukord |
[redigeeri] Vikerforelli kasvatus
Euroopasse levis tiigikalana, keda kasvatati kaubanduslikel põhjustel. Vikerforellile on haudejaama keskkonnamõjud niivõrd olulise tähendusega, et kõigest ühe põlvkonna vältel on välja arenenud geneetilised tunnused, mis vähendavad nenede kalade loomulikku võimet looduslikus keskkonnas ellu jääda. Eestisse toodi vikerforell 1896.aastal tsaariaegse Venemaa kaudu. Praegu põhineb kogu Eesti forellikasvatus marja või noorkalana Taanist ja Soomest igal aastal sisse toodavatel asustuskaladel. Kasvatamiseks kasutatakse ainult emaskaladest koosnevat asustusmaterjali. Isased kalad saavad suguküpseks noorena ja nende liha kvaliteet halveneb, seetõttu kasutavad kalakasvatajad biomanipulatsiooni tehnoloogiat, mis võimaldab toota ainult emaseid kalu. Eesti kalakasvataja saab valida, kas tellida kiirekasvulist, kuid aeglaselt küpsevat lihaliini, hinnalist kaaviari andvat nn. marjakala või steriilset triploidset forelli. Vikerforelli on paljudes maades, ka Eestis, lastud looduslikesse vetesse, lootes suurendada harrastuskalastajate saake. Isetaastuvaid asurkondi pole peaaegu kunagi moodustunud ja tagasisaagid on olnud väikesed. Eestis on teateid kudepesadest või noorjärkude esinemisest olnud Esna, Kunda ja Pirita jõgedes. Kalakasvatajate majanduslik huvi on saada võimalikult kiiret juurdekasvu ning suurt lihasaaki on viinud selleni, et aretuse ning intensiivse söötmise tulemusena on kasvandustes peetavad forellid tüsedad, väljast vähe värvilised, kuid erepunase lihaga. Kasvatatud vikerforellidele on iseloomulikud tugevasti kulunud uimed.
[redigeeri] Kirjeldus ja eluviis
Vikerforellil on tüüpiline lõhelastele iseloomulik voolujooneline kehakuju. Värvus sõltub elupaigast, vanusest, soost ja suguküpsuse astmest. Selg on tumehall, sinkjas- või rohekashall, kõht kollakashallist hõbedaseni. Kalakasvandustes massiliselt toodetavat vikerforelli iseloomustab purpurne või roosakas-violetne vööt, mis eristab teda selgelt lõhest ja Eesti kohalikest forellidest. Kudeajal on isased tumedamad, punane küljevööt eredam ning nende alalõual areneb konks. Pea, selg, rasva- ja sabauim on tihedalt tähne täis. Kasvandustes on ta täiskasvanuna 30-60cm pikk ja kaalub 3-4kg. Vikerforell on tiigikala, keda kasvatatakse sumpades nii mere- kui magevees. Ta talub üsna hästi lühiajalist hapnikuvaegust, kuid on tundlik vee happelisuse suhtes. Kõige kiiremini kasvab ta 10-18 kraadises vees. Erinevalt kohalikest forellidest talub paremini kõrgemat veetemperatuuri (kuni 25 °C).Kasvandustest on levinud ka looduslikesse veekogudesse, kus on suhteliselt tavaline kala, eelistades kiirevoolulisi ja kärestikulisi vooluveekogusid. Eestis on levinud Pärnu jõe ülemjooksul [1].Looduses sobivad vikerforellile ka jõed, kus elab ka jõeforell. Ta kasvab hästi ka Läänemere riimvees.
[redigeeri] Sigimine ja areng
Kudemisaeg ulatub jaanuari lõpus kuni juuni alguseni. Viljastunud mari langeb veekogu põhja ning areneb seal 1,5 kuni 2 kuud, enne kui koorub vastne. Suguküpseks saab teisel kuni neljandal eluaastal ning tema eluiga võib ulatuda kuni 10 aastani. Vikerforell Eesti looduslikes veekogudes järglasi ei anna. Vikerforelli vastseid kasvatatakse ümmargustes klaaskiust või betoonist paakides, selline kuju tagab ühtlase veevoolu ja vastsete ühtlase jaotuse.
[redigeeri] Toitumine
Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikeseid limuseid, vanemad vikerforellid toituvad aga väiksematest kaladest. Kasvandustes söödetakse vaid granuleeritud kuivsöödaga ja seda kulub 1kg kala tootmiseks u. 1,1kg. Looduses saab forell tema liha puneseks muutva värvaine vähilistest või vähilisi söönud kaladest, kasvanduskalale aga antakse vastav värvaine (astaksantiin) söödalisandina.
[redigeeri] Tarbimine toiduks
Euroopas turustatakse vikerforelli aastaringselt. Teda hinnatakse maitsva liha tõttu, mida tarvitatakse peamiselt soolatuna.
