Mine sisu juurde

Helirida

Allikas: Vikipeedia
See artikkel on
muusikateooria kategooriast.
Muusikaline heli
Helirida
Intervallid
Helistik
Akordid
Noodikiri

Helirida (inglise keeles scale, saksa keeles Tonleiter) on muusikas helide helikõrguslik järjestus helisüsteemi piires.

Heliread võivad olla näiteks pentatoonilised, diatoonilised, kromaatilised, dodekafoonilised, mikrotoonaalsed.

Tuleb teha vahet helirea ja helilaadi mõistel.

Helirida ja helilaad

[muuda | muuda lähteteksti]

Eri keeltes ja eri autorite poolt on helirea tähenduses kasutatud sõnu moodus (i.k mode pr.k mode, it.k modo, ld.k modus – kooskõla, korrastus, ehitus, kuju), helilaad ehk laad (v.k лад. Vene muusikateoorias tähendab mõiste "laad" eelkõige helirea helide suhetevõrgustikku (Лад в музыке – система взаимоотношений звуков, vt ru:Лад (музыкальный строй)), heliastmik, heliskaala, heliredel, gamma, skaala, kõrgusastmik ("kõrgusastmiku ehitust väljendab astmikuvormel, mis esitleb naaberhelide kõrguskaugusi ehk intervalle toonides, pooltoonides või poolteisttoonides. Kõrgusastmiku alumist (esimest) heli nim. põhi- ehk esiheliks." [1])

Tuleb teha vahet helirea ja helilaadi mõistel, kuna helilaad kujutab enesest erinevat funktsiooni omavate helikõrgusastmete abstraktset süsteemi ning helirida on selle süsteemi konkreetne avaldumisvorm. Nii näiteks loomuliku mažoorse laadi (mille struktuur on [1,1,1/2,1,1,1,1/2] ning astmete funktsioonid on I – toonika, II – ülemine juhttoon, III – ülemine mediant, IV – subdominant, V – dominant, VI – alumine mediant, VII – alumine juhttoon) põhjal c-noodist üles ehitatud helireaks on Do-mažoor.

Helirida muusika ajaloos

[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika ajalugu tunneb paljusid heliridu erinevates muusikatraditsioonides.

Helirida arhailises rahvamuusikas

[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimad rahvaviisid koosnevad kahest, kolmest või neljast helist. Helirea kitsas ulatus on omane paljudele rahvaviisidele. Selliseid viise ei saa alati kohandada hilisemate heliridadega, vaid nad moodustavad heliridade arengus omaette arhailise perioodi.

Helirida euroopalikus muusikas

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates Vana-Kreekast kasutatakse euroopalikus muusikas diatoonilisi heliridu (vastavad klahvpillide klaviatuuri valgete klahvidega (oktavis on seitse astet)).

Keskaegse heliridade teooria aluseks on Boëthiuse viies raamatus "De institutione musica" kirjeldatud Vana-Kreeka heliridade süsteem ja Ptolemaiose transpositsiooniskaalad.

Tervetoonhelirida, naaberhelide intervallidega 1 (üks) tervetoon, on olnud sporaadiliselt kasutusel heliteoste sees. Tervetoonilise helirea oktav koosneb kahest tritoonist, mida keskajal on peetud saatana intervalliks. Paljud heliloojad on tervetoonilist helirida kasutanud ooperites jm viitamaks deemonlikele jõududele vms.

Helirida euroopavälistes kultuurides

[muuda | muuda lähteteksti]

India muusikas on heliridade üldnimetus sanskriti keeles raga; hiina jpt rahvaste muusikas kasutatakse pentatoonilist helirida (koosneb viiest helist, mis on vastavuses näiteks klahvpillide klaviatuuri mustade klahvidega) jne.

Helirida nüüdismuusikas

[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandil võeti kasutusele kõigil võrdtempereeritud kromaatilise helirea helidel põhinev 12-heliline (dodekafooniline) helirida.

Heliridade liigitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Helide arv helireas

[muuda | muuda lähteteksti]

Helirida võib olla:

  • 1-heliline – monohord (kr. monos – üks, üksik, ainuke horde – keel)
  • 2-heliline – duhord ehk bihord (kr. duo – kaks, mõlemad lad. bis – kaks korda)
  • 3-heliline – trihord (kr. tria – kolm)
  • 4-heliline – tetrahord (kr. tetras – neli)
  • 5-heliline – pentahord (kr. pentas – viis)
  • 6-heliline – heksahord (kr. heksas – kuus)
  • 7-heliline – heptahord (kr. hepta – seitse)
  • 8-heliline – oktohord (kr. okto – kaheksa)
  • 9-heliline – enneahord e. novehord e. nonohord (kr. ennea, lad. novem – üheksa)
  • 10-heliline – dekahord (kr. deka – kümme)
  • 11-heliline – endekahord (kr. endeka – üksteist)
  • 12-heliline – dodekahord (kr. dodeka – kaksteist)

Heliridasid võib liigitada ka:

Helidevahelised suhted helireas

[muuda | muuda lähteteksti]

Heliread järjestatakse kindla süsteemi järgi. Vastavalt helide omavahelistele suhtele helireas võivad heliread olla:

Duur ja moll

[muuda | muuda lähteteksti]

Loomulik mažoor ehk mažoorne helirida ehk duurhelirida vastab joonia helilaadile, loomulik minoor minoorne helirida ehk mollhelirida eoolia helilaadile.

Diatooniliste ja duur-moll-süsteemi heliridade astmed

[muuda | muuda lähteteksti]

Diatooniliste ja duur-moll-süsteemi heliridade helid paiknevad astmetel, mida tähistatakse järjekorranumbritega arvates põhihelist ehk I astmest (teatud kontekstis toonika).

Helirea astmete suhteid nimetatakse funktsioonideks.

Funktsionaalharmoonias liigitatakse heptatooniliste heliridade astmed helirea põhi- ja kõrvalastmeteks. Selle kohaselt on toonika kolmkõla kui ainsana püsiva kolmkõla priim, terts ja kvint s.o. I, III ja V aste helirea püsivad astmed. Ülejäänud II, IV, VI ja VII aste helirea kulgevad astmed.


Loomulik mažoor
(Joonia)
Kuula

Loomulik minoor
(Eoolia)
Kuula

Harmooniline minoor
Kuula

Mustlasminoor
Kuula

Meloodiline minoor
Kuula

Dooria
Kuula

Früügia
Kuula

Lüüdia
Kuula

Miksolüüdia
Kuula

Lokria
Kuula

Kromaatiline
Kuula

Tervetooniline
Kuula

Mažoorne pentatoonika
Kuula

Minoorne pentatoonika
Kuula

Altereeritud
Kuula

Vähendatud helirida,
1. vorm
Kuula

Vähendatud helirida,
2. vorm
Kuula

Hispaania ja
juutide helirida
Kuula

Araabia helirida
(Araabia mažoor)
Kuula

Mi Sheberach helirida
Kuula

Skeemil on pooltoon üleminekul ühest reast teise.

  1. Leo Semlek 2003:"Muusika elementaarteooria õpik" 8. väljaanne. Kirjastus Kodutrükk, Tallinn. kõrgusastmik:lk. 41 ISBN 9985-805-36-4
  • Ross-Maimets 2004: Jaan Ross ja Kaire Maimets (toim.), "Mõeldes muusikast. Sissevaateid muusikateadusesse". Varrak, Tallinn. helirida: 15,19,24–31,88–95,183,184,347,348,355,453,457,463–465. ISBN 9985-3-0958-8

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]