Kvadraatnoodikiri

Allikas: Vikipeedia
Kvadraatnotatsioonis 14.-15. sajandi hümnikogu "Graduale Aboense" Turust Helsingi Ülikooli raamatukogus. Ülemisel neljal joonestikul on f-võti, ülejäänutel c-võti, iga rea lõpus on viltuse sabaga kustos. Märterpiiskop Henrikule pühendatud hümn "Gaudeamus omnes" algab värvilise initsiaaliga, teksti lõpetab väike doksoloogia

Kvadraatnoodikiri ehk kvadraatnotatsioon, ka kvadraatneumad, oli kõrg- ja hiliskeskajal kasutusel olnud noodikirja tüüp. Nimetus tuleneb kirja kõige iseloomulikumast tunnusest, ruudukujulistest noodipeadest[1]. Tänapäevane kvadraatnotatsioon, mida kasutatakse Gregoriuse laulu nootides, rajaneb keskaegsel.[2]

Kvadraatnotatsioon kujunes diastemaatilise neumakirja põhjal välja Põhja-Prantsusmaal umbes 12. sajandi lõpul. Erinevalt hilisemast mensuraalnotatsioonist ei võimaldanud see noodipikkusi täpselt kirjeldada, kuid selle märkidest piisas modaalrütmika edasiandmiseks. Keskaja lõpul kujunes ligikaudu saksa keelealal selle põhjal gooti noodikiri ehk kabjanaelakiri (Hufnagelnotation, Hufnagelschrift), kuid kvadraatnotatsioon jäi sellega paralleelselt kasutusse.[3]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese helilaadi Kyrie Graduale Romanum'ist, initsiaali K kohal asub helilaadi nr I

Viis lauldakse vasakult paremale, tõusva viisikäigu neuma podatus puhul, mille noodipead paiknevad täpselt teineteise kohal, lauldakse alumine esimesena. Tekst on paigutatud nii, et neuma algusnoodi all asetseb selle noodi juurde kuuluva vokaaliga silp. Viisid on alati ühes kaheksast kirikuhelilaadist, tänapäeva väljaannetes on laad laulu alguses märgitud Rooma või araabia numbriga. Lauluteksti esitäht on kujundatud kaunistatud initsiaalina.

Joonestik[muuda | muuda lähteteksti]

Kvadraatnoodikirjas kasutatakse Guido Aretinuse leiutatud nelja noodijoonega noodijoonestikku, milles joonte vahe on terts. Ühel joontest asub noodivõti, mis määrab kindlaks kas c- või f-noodi asukoha. Seal pole mõeldud küll mitte absoluutset toonikõrgust, vaid võtmega joon märgib tooni asukohta, mis asub oktavi kahest pooltoonist ühe või teise kohal. Noodivõti võib asetseda ükskõik millisel joonel olenevalt laulu toonivahemikust. Mõnes käsikirjas võivad olla märgitud c- ja f-toon mõlemad. Joonestiku all või kohal võidakse kasutada abijoont toonikõrguste märkimiseks, mis asuvad kõrgeimast joonest tertsi võrra kõrgemal või alumisest joonest tertsi võrra madalamal.

Üht tooni märkivad neumad[muuda | muuda lähteteksti]

Lihtsaim märk on punctum, mis on ruudukujuline. Ruut paremal paikneva vertikaalse noodisabaga on Virga. Erikuju quilisma tähistab rõhutamata või väikese vibratoga lauldavat üleminekutooni kahe noodi vahel ja reeglina on see kombineeritud tõusva käigu märgi podatus'ega ligatuuriks. Teatud kombinatsioonides, näiteks langeva käigu märgi climacus'e osana kasutatakse rombikujulist märki punctum inclinatum.

Mitut tooni märkivad neumad[muuda | muuda lähteteksti]

Mitme tooni märkimiseks kasutatakse kahe või enama noodipeaga ligatuure ja nende kombinatsioone.

  • Tõusvaid käike märgivad on kahetooniline podatus ehk pes, kaunistusnoodiga epiphonus ja kolmetooniline scandicus.
  • Langevaid käike märgivad kahetooniline clivis ehk flexa, kaunistusnoodiga cephalicus ja kolme- või enamatooniline climacus.
  • Tõusvate ja langevate käikude märkimiseks kasutatakse neumasid torculus, porrectus, climacus resupinus ja torculus resupinus, mida võib vaadelda ka kahe- ja ühenoodiliste neumade kombinatsioonidena.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]