Moodus (muusika)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Moodus on muusikas mitmetähenduslik sõna:

  • moodus on helikõrguse valdkonnas modaalne helirida
  • moodus on helivältuse valdkonnas meetodite kogum üksteisele järgnevate pika ja lühike vältusega helide ühendamiseks (esimest korda kirjeldatud Johannes de Garlandia traktaadis De mensurabili musica, 1240)
  • moodus kui intervall

Muusikas kasutatava mõiste ajalooline määratlus[muuda | muuda lähteteksti]

"Moodus" kui muusikatermin (ld.k modus - mõõt, mõõtkava, liik, laad. it.k modo, pr.k mode, i.k mood(e)) pärineb 1. sajandist e.m.a. Vanaajast kuni 18. sajandini kohtab sõna "moodus" paljudes erinevates tähendustes. Selline valdkondade rohkus annab aimu, et vanaajal ei olnud praktiline musitseerimine lahutatud poeesiast ja grammatikakunstidest ning et muusika kui teaduslik distsipliin või ars oli matemaatika integraalseks koostisosaks. Järelikult leiab sõna "moodus" peale muusikateooria ka grammatikast, retoorikast, loogikast, poeesiast, matemaatikast ja arhitektuurist ja vanaaja muusikateaduslikud traktaadid annavad sõnale "moodus" tähendusi, mis mõiste tänapäeva spetsiifiliselt muusikaalases keelekasutuses puuduvad. Mõiste "moodus" laiemale kasutamisele keskenduti ladinakeelsetes keskaegsetes ja renessansiaja muusikaalastes tekstides, hiljem esineb sõna "moodus" muusika mõistes eelkõige kitsalt muusikaterminoloogias.

Mõiste "moodus" üldises ühest küljest 'mõõdu' ning teisest küljest 'laadi, viisi' tähenduses on ladinakeelsetest vanaaja tekstidest peale

  • tulenevalt kasutusest matemaatikas kui 'mõõt', 'mõistus', 'proportsioon', retoorikas kui 'mõõdukus' ning poeetikas kui 'värsimõõt', 'värsijalg', 'värss', 'salm' ja 'meloodia' (cantus)
  • tulenevalt mõiste "moodus" üldisest tähendusest 'laad' ja 'viis' ladinakeelses muusikakirjanduses sageli kui erinevate nähtuste määratlemise ja liigitamise vahend

Kitsamas tähenduses on "moodus" kui 'tüüp', mis on seotud ka tüpoloogilise klassifikatsiooni kontekstiga.

Alates antiigist kuni järjest harvemini 16. sajandini kohtab mõistet "moodus" muusika elementaarteooria tehnilise termini tähenduses. Kõrvuti harvem esinevate varasemate tähendustega 'toon', 'helikõrgus, või 'pillikeel' on sõna "moodus" kasutusel peamiselt kui 'skaala', 'klass' ja 'toon' ning 'intervall'. Omamoodi tõlgenduse annab Guido Arezzost lähtuv tähendus modus vocum (astmeklass).

Vana- ja keskaja muusikateoorias nimetati mooduseks heliridu ning viimaks ka intervalle, grammatikas ja loogikas kõneviise (indikatiivi, konjuktiivi jne), adverbide 'paratamatu' ja 'tõenäoline' abil lauseliikide determinatsiooni ja süllogismideliike. Üldiselt oli mõiste "moodus" kõrvuti mõistetega genus, species ning alates 12. sajandist ka maneries või maneria kasutusel kui klassifitseerimismõiste, millena võeti "moodus" kasutusele ka rütmi- ja notatsiooniõpetuses (varaseim dokument on Johannes de Garlandia traktaat "De mensurabili musica" aastast 1240). Klassifitseerimismõiste tähenduses kasutas Garlandia sõnu modus ja maneries sünonüümina. Sõna maneria (kunst) on muusikaterminina kasutusel juba Bernhardus Clarevallil traktaadis "Tonale" 12. sajandi esimest poolest ning Guy d’Eu'l traktaadis "Regulae de arte musica" 12. sajandi esimesest poolest, tähistades teatud kirikuhelirea finalise kas ülemise tertsi või alumise sekundiga liiki. Kirikuheliridade ja rütmimooduste vahelisi seoseid hakkasid küll looma hilisemad autorid.

Klassifikatsioonimõistena tähistab Garlandia mõistega "moodus" pikkade ja lühikeste vältuste rida. Ta tuletab kuus vältuste rea klassi (speciet, maneeri, moodust). Kolme nende klasside rectus modus tuleneb mõistest recta mensura, 'noodi mõõt', milles vaheldub recta longa (kaheosaline) või recta brevis (üheosaline) vältus. Garlandia räägib mooduse perfektsest 'moodusest' (laadist, vormist) kui vältuste reast, milles vältuste rida lõpeb sama vältuse või vältuste grupiga, millega ta algas ning imperfektsest moodusest, kui rida lõpeb erinevalt. Garlandia järeltulijate jaoks kujuneb "moodus" terminiks, millega tähistatakse pikkade ja lühikeste helide üksteisele järgnemise viisi. Sestpeale, kui rütm taandatakse lakkamatule kolmeosaliste rütmiühikute (perfectiones) järgnevusele (Lambertus enne aastat 1279, Kölni Franco aastal 1280), suhtutakse modaalsetesse vältuste ridadesse kui juhuslikesse. Moodustest kui perfectio realisatsioonidest räägib Johannes de Grocheo aastal 1300. Ars nova (alates 1320) puhul tähendab mõiste "moodus" perfektset või imperfektset longa mõõtu ning alates 14. sajandi lõpust nimetatakse mooduseks maxima mõõtu (modus maximarum oder maior) ja longa mõõtu hakatakse nimetama modus longarum oder minor. 14. sajandi lõpust nimetatakse mooduseks ka kõigil tasanditel kehtivat üldist mõõtu.