Neuma

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Neumakujude tabel, nn Tabula brevis Maria Laachist, 12. sajandi Reinimaalt on heksameetris luuletus neumanimede õppimiseks:
Epiphónus stróphicus,
Punctum porréctus oríscus,
Vírgula, cephálicus,
Clivis, quilísma, podátus,
Scándicus et sálicus,
Climácus, tórculus, ancus
Et pressus minor ac major,
Non plúribus utor.
Neumakujud ja nimetused teatmeteosest "Meyers Konversationslexikon", 1885
Graduaal "Tu es Deus" kirjapanduna erinevates neumakirjaviisides
Roomakatoliku koraaliraamat "Graduale Triplex" (Solesmes, 1979): noodijoontel kvadraatnotatsioon ehk kvadraatneumad, musta kirjaga Metzi neumad (ülal) ja punase kirjaga St Galleni neumad (all)

Neuma (kreeka keelest νεύμα, neuma 'märk', ka 'viibe') on noodikirja märk, mida kasutati keskajal meloodia kirjapanemiseks.

Neumakiri oli abiks tuntud meloodiate mälu järgi esitamisel, see ei anna täpset informatsiooni helikõrguse, helivältuse ja rütmi kohta.

Algseid joonekujulisi neumasid nimetatakse hironoomilisteks neumadeks (kreeka keeles cheir 'käsi + nomos 'seadus'), juba Vana-Kreekas tuntud sõna cheironomia tähendas tantsu juhtimist käemärkide abil[1]. Keskajal tähistas see dirigeerimispraktikat, kus koorijuht (cheironomicus) näitas meloodia kulgu käemärkide abil[2]. Ühe hüpoteesi kohaselt on neumamärgid osalt nende käemärkide graafiline kujutamisviis[3].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esialgu ei vajanud gregooriuse laul noodikirja, tegemist oli suulise muusikakultuuriga koos kõigi selle iseärasustega. Kristliku muusika tekkeajal oli olemas väljakujunenud vana-kreeka noodikiri, aga kuna see ei läinud kasutusse, peab arvama, et selle järele polnud vajadust. Kuni 800. aastani ei leidu kirjalikus materjalis üles kirjutatud meloodiaid peale mõne üksiku juhusliku katse ja ühtki laiemalt levinud noodikirjasüsteemi ei eksisteerinud.

Väitesse, nagu oleks neumakiri leiutatud 9. sajandil, tuleb siiski suhtuda ettevaatlikkusega. Neumade päritolu kohta on olemas järgmised hüpoteesid:

Vajadus noodikirja järgi hakkas tekkima pärast 750. aastat, mil rooma liturgiat ja kirikulaulu sooviti levitada kogu Frangi riigis (varem oli seal olnud kasutusel vana-gallia liturgia)[6]. Suure hulga uute ja võõrapäraste meloodiate õppimisel ja meeldejätmisel oli vaja mälu toetada ning alates 8.–9. sajandist ilmusid liturgilistesse käsikirjadesse tekstide kohale esimesed märgid, mis tähistasid ühest kuni kolmest-neljast noodist koosnevaid meloodiaelemente.

Lääne-Euroopa neumakirja periodiseering[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene periood 800–1050[muuda | muuda lähteteksti]

Hironoomilised neumad ilma noodijoonteta, kirjutati enamasti teksti kohale, aga on ka eraldi või teksti kõrvale kirjutatud märke. Neumad olid Euroopa eri piirkondades erineva kujuga, kuid nende põhitüübid olid üldiselt samad. Paralleelselt oli olemas adiastemaatiline ning diastemaatiline noodikiri. Adiastemaatilises neumakirjas kirjutatakse kõik märgid enam-vähem samale kõrgusele teksti kohale ja taastada selle järgi meloodia liikumist tuginemata hilisematele paralleelvariantidele on praktiliselt võimatu. Diastemaatiline neumakiri võtab sümboolselt arvesse helikõrgusi ja kirjutab kõrgematele helidele vastavad märgid kõrgemale, aga kõrgused on ligikaudsed ja ei võimalda samuti meloodiat üheseltmõistetavalt rekonstrueerida. Diastemaatiline neumakiri võtab ka rohkem ruumi, nii et see võidi sageli ruumipuudusel kõrvale jätta. Üksikutes käsikirjades on märgitud neumade juurde helikõrgused tähtnimetustega (nn digraafiline notatsioon).

Teine periood 1050–1200[muuda | muuda lähteteksti]

Neumad märgiti noodijoontele, mis muutis neumakirja üheselt loetavaks. Esimene katse märkida kõrgusi oli tehtud juba 9. sajandi traktaadis "Musica enchiriadis", aga see jäi erandlikuks. Algselt oli kasutusel vaid üks punane joon, mis tähistas nooti fa, hiljem lisandus kollane joon ut jaoks. Noodijoonestiku leiutajaks peetakse Guidot Arezzost, ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsi kaugusel), kus tooni tähistas nii joon kui joonte vahe. Esialgu märgiti ta noodijoontele veel joonneumasid, kuni 12. sajandil hakati kasutama kvadraatneumasid, mis märkisid täpsemalt helikõrgusi. See reform langes kokku kunstipärase polüfoonia tekkimisega, mis vajas eriti täpset ja kompaktset noodikirja. Muutus oli järk-järguline, samal ajal jätkati vanemate neumakirjakujude kasutamist.

Kolmas periood alates 1200[muuda | muuda lähteteksti]

Jõudis lõpule kaht erinevat tüüpi neumakirja kujunemise protsess, mis oli alanud juba 12. sajandil. Suurest hulgast regionaalsetest neumakirjaviisidest kujunes kaks piirkondadeülest neumakirja tüüpi – kvadraatnotatsioon ja gooti notatsioon, nn "kabjanaelakiri" (saksa Hufnagelschrift). Kvadraatnotatsioon kujunes Kesk-Prantsusmaa neumakirjade baasil ning levis Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Metzi neumade ja Saksamaa neumade baasil arenes gooti notatsioon, mis levis saksakeelse piirkonna idaaladel, Skandinaaviamaades ja Liivimaal (gooti notatsiooni kõrval kohtas neis piirkondades ka kvadraatnotatsiooni, eelkõige tsistertslaste ja dominiiklaste muusikakäsikirjades). Tähtsaim muutus, mis iseloomustab mõlemat tüüpi, oli üksiknoodi tähtsuse tõus - neumadele ilmusid noodipead[7].

Regionaalsed neumakirjaviisid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lotringi (Metzi) neumad (Laon, Codex Laon 239), 9. sajand
  • St. Galleni neumad (St. Gallen, Codex Sangallensis 359), 10. sajand
  • bretooni neumad (Bretagne, Codex Chartres 47), 10. sajand
  • Prantsusmaa (Codex Montpellier H 159), 11. sajand
  • Akvitaania neumad (Codex Yrieux, Paris BN lat, 903), 11. sajand
  • Beneventi diastemaatilised neumad (Codex Benevent VI), 11.-12. sajand

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]