Dobrini ordu
Dobrini ordu (Dobrzyńi ordu; saksa Orden von Dobrin, poola Bracia Dobrzyńscy) oli vaimulik rüütliordu, mis tegutses Preisimaa ja Masoovia piiril ning oli loodud paganlike preislaste alistamiseks.
Ordu rajati 1228. aastal või veidi varem Masoovia hertsogi Konradi, Płocki piiskopi ning Preisimaa piiskopi Christiani poolt.[1] Hertsog Konrad andis ordule Dobrzyńi kindluse koos selle ümbruskonnaga. Samal aastal kinnitas ordu põhikirja ka paavst, nii muutus see ametlikuks iseseisvaks orduks. Ent ordu käekäik ei osutunud kuigi edukaks, peagi langes preislaste vastu alustatud Preisi ristisõjas piiskop Christian preislaste kätte vangi ning 1230. aastatel Preisimaale saabunud Saksa ordu tegutses tunduvalt efektiivsemalt.
1235. aastal ühinesidki enamik Dobrini ordu vendadest Saksa orduga. 1237. aastal saatis Masoovia Konrad allesjäänud dobrinlased oma maa idapiirile Drohiczyni kindlust kaitsma. 1238. aastal mongolite invasiooni ajal nõrgenenud Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi alale tegid sõjakäigu Saksa orduga liitunud Dobrini ordu, kuid kaotasid Drohiczyni lahingus Danilo Romanovitši vägedele. 1240. aastal vallutati Drohiczyn Galiitsia-Volõõnia vürsti Danilo Romanovitši poolt ning see oli ka viimane kord, mil Dobrini ordut mainiti.[2]
Teistel andmetel liitusid vahepeal Saksa orduga liitunud Dobrini orduvennad, Pommerimaal tegutsenud johaniitidega, kellega koos nad osalesid 1241. aastal koos teiste sõjaordu rüütlitega lahingus mongoli vägedega Legnitzi all, kus orduväed hävitati peaaegu täielikult mongolite ratsaväe poolt[3].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Christian polnud erinevalt hertsog Konradist ja Płocki piiskopist ürikuliselt mainitud ordu rajajana, kuid tema roll ordu ühe tegeliku rajajana on üldist tunnustamist leidnud (Zenon Hubert Nowak, Milites Christi de Prussia. Der Orden zu Dobrin und seine Stellung in der preußischen Mission, in: Die geistlichen Ritterorden Europas (Vorträge und Forschungen 26). Sigmaringen 1980, S. 339–352.)
- ↑ Nowak, Milites Christi de Prussia
- ↑ Leonid Arbusow. Grundriss der Geschichte Liv, Est, und Kurlands. Riga, 1908. S. 36.