Uudishimu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Uudishimu saab kirjeldada kui kvalitatiivset tunnust, mis avaldub avastamisel, uurimisel ja õppimisel ning mis on omane nii inimestele kui ka paljudele loomaliikidele.[1] Teise definitsiooni järgi võib uudishimu seletada kui käitumist ennast, tingituna emotsionaalsest uudishimust. Uudishimu tekitab vajadust uute teadmiste omandamiseks.

Kuigi paljudel elusolenditel on kaasasündinud omadus olla uudishimulik, siis paljud teadlased on arvamusel, et seda ei tohiks kategoriseerida instinkti alla, sest uudishimul puudub selge toimimismuster. Pigem peetakse seda baasemotsiooniks, sest kuna uudishimu saab väljendada mitmeti, siis instinktid on pigem kindlad ning vähem varieeruvad. Uudishimu on omane imikust raugani ning kergesti vaadeldav lisaks inimestele ka loomadel, näiteks kassidel, närilistel, hobustel, ahvidel jt.

Aju[muuda | muuda lähteteksti]

Olenemata sellest, et uudishimu on ulatuslikult teadvustatud, pole selle neuraalsed põhjused siiani üksmeelset kinnitust leidnud. Teadlased on välja pakkunud mitmeid teooriaid, et seletada uudishimu mehhanismi.

Uudishimu juhtiv mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Mudeli kohaselt uued ja keerulised olukorrad tekitavad ebakindlusetunde, mis eeldatavasti on ebameeldiv. Uudishimu on vahend selle ebakindluse hajutamiseks. Vaadeldes uudistavat ning uurivat käitumist on elusolendid võimelised õppima uutes situatsioonides käituma ning seeläbi vähendavad ebakindlustunnet. Selline avastamine on omane paljudele liikudele. See teooria ei käsitle olukorda, kus olend näitab välja uudishimu ka siis, kui puudub uudne ning huvitav stiimul. [2]

Dopamiinergised süsteemid

Optimaalse ärrituse mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Optimaalse ärrituse mudeli kohaselt säilitab aju pidevalt normaalse ärrituse taseme. Kui ärritab liiga intensiivselt, rakendatakse taganemise käitumist. Teisipidi, kui keskkond on igav ja puudub huvitav stiimul, aktiveerub uuriv käitumine seniks, kuni aju saavutab optimaalse ärrituse. Aju otsib perfektset tasakaalu ärrituse tasemetes. [3]Selle mudeli kohaselt kajastub uudishimu ka siis, kui puudub uudne ja huvitav stiimul. Selle teooria puuduseks on see, kui aju on ideaalses tasakaalus, siis huvi uute teadmiste omandamise vastu puuduks.

Tasuringide integratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Eelmise kahe teooria puudujääkide ajendil on püütud genereerida tasude, ihade ja meeldimise neuroloogilistest aspektidest ülesehitatud asjakohasem uudishimu teooria, mis oleks põhjendatud bioloogiliste protsessidega. Uue informatsiooni iha kaasab mesolimbilise dopamiiniringi aktivatsiooni, mis annab sisemise väärtuse uuele informatsioonile, mida aju tõlgendab seeläbi tasuna.See on neurobioloogiline seisukoht, mis motiveerib uurivat käitumist.[4] [5]Lisaks sellele opioidide aktiivsus naalduvas tuumas hindab stiimulit ja määrab uue objekti väärtust – tunne, mis on teada ka kui meeldimine, millega kaasneb rahulolu või rahulolematus.

Neuroloogilised aspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu teema keerukusele võib uudishimu fenomeni üldisele arusaamale kaasa aidata, kui keskenduda uudishimu spetsiifilistele neuroloogilistele protsessidele. Järgmisi neuroloogilisi aspekte võib pidada oluliseks uudishimu allfunktsioonidele.

Tähelepanu[muuda | muuda lähteteksti]

Tähelepanu on kognitiivne protsess, mille tulemusel ollakse võimelised selektiivselt keskenduma kindlale stiimulile ümbritsevas keskkonnas. Ümberringi on palju stiimuleid, kuid piiratud on kognitiivsed ja sensoorsed ressursid. Tähelepanu lubab ajul paremini keskenduda stiimulitele, mis tunduvad sel hetkel kõige olulisemad ja vajalikumad. Teadlased saavad mõõta tähelepanu silmaliigutusi uurides. Silmad on fokuseeritud stiimulile, mis on parasjagu oluline. Mida rohkem tähelepanu stiimul saab, seda tihedamalt on silmad sinna poole suunatud. Keskmine inimene vaatab uut stiimulit ca. 2–3 korda rohkem kui tuttavat stiimulit. Uus ja huvitav stiimul nõuab rohkem tähelepanu kui stiimul, mis on tajutud igavana.[6]

Motivatsioon ja tasu[muuda | muuda lähteteksti]

Tahtmine õppida uusi oskusi või teha mingit tegevust on tavaliselt aktiveeritud tahtmisest saada tasu (emotsionaalne sensatsioon kergendusest ja õnnest ). Kontseptsioon motivatsioonist ja tasuvusest on seotud uudishimu fenomeniga. Tasu võib kirjeldada kui efekti mingist tegevusest, mis positiivselt survestab sinu käitumist. Mõnu- ja rahuldustunne on tavaliselt seotud õnnetundega. Ajus on mitmeid osasid, mida ta kasutab tasu töötlemiseks, nagu Naalduv tuum, mustaine, juttkeha ja ventraalse tegmentumi ala(VTA). Need struktuurid koos formeerivad tasuringi. On mitu olulist neurotransmitterit, mis vabastatakse tasuringe aktiveerumisel. Võib-olla kõige olulisemad neist on serotoniin, dopamiin ja opioididerivaadid. Ahvidel aktiveeruvad keskajus dopamiinineuronid ajal, mil nad määravad stiimuli väärtust. On teatud level dopamiini neuronite aktiveeritust ka juhul kui stiimul on juba tuttav, kuid sellegipoolest on dopamiinineuronite aktivatsioon suurem, kui stiimul on uudne. Blokeerides dopamiini transportereid (DAT) ning seeläbi suurendades rakusisest dopamiini taset, suureneb tõenäosus, et otsustatakse uue stiimuli/valiku kasuks. Sellisel juhul on sekundaarne see, et tasu ei teata. [7]

Mälu ja õppimine[muuda | muuda lähteteksti]

Mälu on protsess, kus aju saab salvestada ja ligipääseda informatsioonile. Kuigi on veel palju õppida mälu ja uudishimu kohta, siis need kaks neuroloogilist protsessi tunduvad olevat ühenduses. Uudishimu võib defineerida kui tungivat soovi teada saada uudse stiimuli kohta. Selleks selgitatakse kas stiimuli uudsus, isik peab kindlaks tegema stiimuli uudsust (kas on kohanud enne või mitte). Mälu mängib selles tähtsat rolli. Uudishimu mõjutab mälu ning vastupidi- stiimul mis on uudne võib saavutada rohkem tähelepanu. Lisaks, uue stiimuliga on harilikult seotud tasu, mis omandatakse uue informatsiooni õppimisega. Koos tugevamate seostega ja rohkema tähelepanuga stiimulile on võimalik, et nende seoste ümber ehitatud teadmised püsivad kauem ja on kättesaadavamad.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Berlyne DE. (1954). "A theory of human curiosity.". Br J Psychol. 45 (3): 180–91. PMID 13190171.
  2. Litman, J. A. (2005). Curiosity and the pleasures of learning: Wanting and liking new information. Cognition & Emotion, 19(6), 793–814.
  3. Litman, J. A. (2005). Curiosity and the pleasures of learning: Wanting and liking new information. Cognition & Emotion, 19(6), 793–814.
  4. Costa, Vincent D.; Tran, Valery L.; Turchi, Janita; Averbeck, Bruno B. (2014). "Dopamine modulates novelty seeking behavior during decision making". Behavioral Neuroscience 128 (4): 1–11.
  5. Kakade, Sham; Dayan, Peter (2002). "Dopamine: Generalization and bonuses". Neural Networks 15 (4–6): 549–559.
  6. Stuart, Z., Cecelia, M., Allan, L., & James, L. (2011). Predicting the onset of Alzheimer's disease with a behavioral task. Alzheimer's & Dementia: The Journal Of The Alzheimer's Association, 7(Supplement), S549. doi:10.1016/j.jalz.2011.05.1549
  7. Costa, Vincent D.; Tran, Valery L.; Turchi, Janita; Averbeck, Bruno B. (2014). "Dopamine modulates novelty seeking behavior during decision making". Behavioral Neuroscience 128 (4): 1–11.