Häbelikkus

Häbelikkus (ka ujedus) on inimese emotsioon, kui ta tunneb hirmu, ebamugavust, kohmakust teiste inimeste seltskonnas.

Sagedamini esineb häbelikkus uutes olukordades ja tundmatute inimestega. Ujedus on omane inimestele, kellel on madal enesehinnang. Tugevamad häbelikkuse vormid viitavad sotsiaalsele ärevusele või sotsiaalfoobiale.

Häbelikkust põhjustab inimesel hirm, et mida teised inimesed tema käitumisest arvavad. Selle tagajärjel kardab inimene midagi teha või öelda, mis võiks põhjustada teiste negatiivset reaktsiooni – väljanaermist, alandust, kriitikat või eemale tõukamist. Häbelik inimene parema meelega hoidub sarnastesse olukordadesse sattumisest.

Oluline aspekt ujeduses on sotsiaalsete oskuste areng. Kool ja lapsevanemad eeldavad vaikimisi, et lapsed oskavad hästi suhelda. Suhtlusoskuste koolitust ei peeta oluliseks (erinevalt lugemisest ja kirjutamisest) ja selle tulemusena ei saa häbelikud õpilased võimalust osaleda klassitöös ja suhelda eakaaslastega. Õpetajad saavad arendada suhtlusoskused ja esitada küsimusi vähem otsesel ja ähvardaval viisil, et õrnalt julgustada häbelikke õpilasi klassis rääkima ja teiste lastega sõbrunema.

Teadlased arvavad, et häbelikkus on osaliselt põhjustatud pärilikkusest, kuid suurt osa mängib ka lapse kasvukeskkond ja inimese isiklikud kogemused. Näiteks põhjustab inimese ujedust lapse vastu tarvitatud vägivald, eriti vaimne vägivald nagu naeruvääristamine. Ujedus võib-olla ka kasvamise käigus ilmnev nähtus, mis läheb aja möödudes üle.

Suhtumine häbelikkusesse erineb kultuuriti. Näiteks idamaades on häbelikkus-vaoshoitus koolilaste puhul väga positiivne omadus. Häbelikke kooliõpilasi peetakse targemateks nii õpetajate kui õpilaste poolt ja tihtipeale saavad nad koolis liidripositsiooni. Häbelikkus ei seostu seal üksinduse või depressiooniga nagu läänemaailmas, vaid näitab viisakust, austusväärsust ja järelemõtlikkust.