Udria

Udria
Udria pankrannik Ivan Šiškini maalil
Pindala: 10,3 km² (2020)
Elanikke: 19 (1.01.2019)
EHAK-i kood: 8619
Koordinaadid: 59° 24′ N, 27° 55′ E

Udria küla asub Narva-Jõesuu linnas Ida-Viru maakonnas.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vaivara valda.

Kaugus maakonnakeskusest Jõhvist on 30 kilomeetrit. Vaivara vallamajast Sinimäel 4 km. Külas elas 2005. aasta andmete järgi 29 inimest.

Mööda küla lõunapiiri kulgeb Tallinna–Narva maantee ja küla läbivad Narva – Narva-Jõesuu – Hiiemetsa maantee nr 91 ja Udria–Sinimäe tee. Udria küla piirneb põhjas Narva lahega, idas Meriküla ja Laagna külaga, lõunas Hiiemetsa ja Hundinurga külaga, läänes Pimestiku külaga. Udria küla piiridesse kuulusid varem ka Hanelu karjamõisa maad. Pärast Meriküla dessandi mälestusmärgi püstitamist Nõukogude ajal muudeti külade piire nii, et see ala koos kolme majapidamisega läks Meriküla küla koosseisu.

Loodus

Utria panga paljandid. Esiplaanil Utria savikallas, kaugemal kõrgekallas augustis 2007

Udria jõe ürgorg ja rannikuala on Natura 2000 raames kuulutatud Udria maastikukaitsealaks. Küla piiridesse jääb Udria juga, Udria kivikülv ning Põhja-Eesti panga kaks paljandit: Udria pank ja Udria savikallas. Essi talu põllul on ka vana loomajälgede ja lohkudega ohvrikivi.

Küla järgi on nimetatud Loobu kihistu Udria kihistik.

Pärimused

Rahvapärimus räägib röövlikoopast ehk Jänesekoopast Udria oja ürgorus, mis oli viikingite peatuspaik, räägitakse ka ruunikivist koopa lähedal jõekaldas. Udria jõge kutsutakse ka hiiejõeks, kuna jõe kaldal oli püha hiis (ilmselt Kotšnevi pargi kohal).

Ajalugu

Udria küla maa-ala on väga vana inimeste elupaik, seal asub neli kivikalmet esimesest aastatuhandest, millest ühte nimetatakse Papikivikuks. Tänaseks kadunud Mummassaare asunduse (nüüd Pimestiku küla osa) põldudelt on leitud unikaalne nn Vaivara pronkskirves.

Udria küla on kirjalikes allikates esmamainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus nimega Ydrigas; küla suuruseks on seal märgitud 3 adramaad. Udria küla on tuntud ka järgmiste nimekujudega: Utria, Uttria, Udrias.

17. sajandist on Udria ojal teada vesiveski, mis lammutati 1900. aastal Kotšnevi lossi pargi laiendamise käigus. Veski kohal on jõel juga, kuhu tehti pargi laiendamise käigus jalutussild. Lossi peahoone hävis Esimese maailmasõja käigus. Loss ja maad vahetasid omaniku Monte Carlo kasiinos.

Udria küla maad kuulusid Laagna mõisale. Küla põlispered olid vabad talupojad ja seepärast olid Udria külas renditalud juba 19. sajandi algul, võib-olla veelgi varem. Mõisale tasuti renti rahas, viljas või heinas, tegu (teopäevi) tehti ainult juhul, kui mõisale jäädi võlgu. Enne mõisamaade rendi- ja müügitaludeks jagamist vastavalt 1856. aasta talurahvaseaduse vastuvõtmise ajal oli Udria külas talusid rohkem, kuid enamik olid väiksed 1–1,5 päeva talud. Pärast ümberkruntimist muudeti talud 2–3 päeva taludeks. Päevatalu tähendas künni pinda, mida üks hobuserakend päevas künda jõudis, sinna juurde kuulusid heina- ja karjamaad. Talude arv vähenes umbes kahekümne võrra. Maata jäänud pered rändasid Narva jõe taha Laagna mõisnikule kuulunud mõisa rentnikeks, kuhu neile mõisa kulul majad ehitati. Meriküla mõis eraldus Laagna mõisast 1861. aastal, siis müüdi ka Udria küla maad Meriküla mõisale.

Udria küla muutus 19. sajandi teisel poolel suvitusrajooniks sarnaselt Narva-Jõesuu ja Merikülaga. Mereäärsed talud ehitasid suvilaid ja rentisid neid suvitajatele. Udria talumeestel olid head hobused ja vedruvankrid (kalessid), millega veeti suvitajaid Auvere raudteejaamast puhkekohtadesse ja tagasi ning teeniti sellega lisaraha.

Udria külas hakkasid suitsutared ja rehielamud kaduma 19. sajandi keskel. Sajandi lõppuks olid kõigil elamutel korstnad. Seda võimaldas suvitajate teenindamisega kaasnev lisaraha juurdevool. Talude päriseksostmisel olid maa hinnad sealkandis mitu korda kallimad kui sisemaal, kuid talude väljaostmisega raskusi ei tekkinud.

Utria dessandi esimese osa maabumiskoht, kuhu 1933. aastal paigaldati mälestustahvel

Eesti Vabadussõja ajal 17. jaanuaril 1919 toimus Udria dessant, kus Eesti ja Soome vabatahtlikud maabusid Udria rannas. Dessanti juhtis kapten Johan Pitka dessantrühmi juhtisid major Martin Ekström, staabikapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola. Esimesel rünnakulainena saadi maale saata 180 soomlast ja umbes 400 eestlast, kes hargnesid kahes suunas. Udria küla vabastati 17. jaanuaril 1919.

Enne Teist maailmasõda oli Udria suur küla, koos Udria ridakülaga oli kokku 118 suitsu (majapidamist). Udria ridaküla tekkis 19. sajandil Triibmanni talu maadele Narva-Jõesuu – Vaivara maantee äärde, mis läbis küla. Esimene maaostja oli endine Vaivara mõisa teenija pärisnimega (perekonnanimega) Kaer, hiljem ostsid nende naabruses maad mõisast lahti saanud teomehed. Udria ridaküla kasvas 23 majapidamiseni. Udria külas oli 48 talu. Peale talude oli külas kaluri-, käsitöölise- ja popsikohti. Kuna küla oli mere ääres, siis ei puudunud ka paadid, laevad ja laevakaptenid (Rautso – hukkus Rootsi rannas 1944, Veltbach ja Leo Piik – hiljem Tallinna sadamakapten). Küla kalameestel olid nii mootor- kui ka sõudepaadid. Udria külas oli telliskivivabrik, mida külaelanikud kutsusid savivabrikuks. Valmistati põhiliselt katusekive. Külas oli koolimaja, rahvamaja, vaestemaja, pritsikuur ja mitu poodi. Poed olid Marie Alliku III järgu toiduainete kauplus, Nelli Meriani III klassi kauplus Udria ridakülas ja Veltbachi pood. 1919. aasta juulis elas külas 649 inimest, mis jagunes 146 leibkonnaks (pereks).

1939. aasta lõpul pandi Udria küla taludesse sisse elektrivool, 1942. aasta sügisest on võimalus kasutada Udrias tööstusvoolu.

Udria küla evakueeriti Saksa sõjaväe korraldusel aprillis 1944, enne Narva jõe lahinguid. Saksa sõjavägi lammutas pommitamisest terveks jäänud hooned ja kasutas neid kaitseehitistena. Need, mis säilisid pärast lahinguid Narva jõel, hävitati Sinimägede lahingu käigus, kuna Udria, Hiiemetsa, Auvere ning Hundinurga külade maadelt toimusid rünnakud Sinimägedele. Pärast lahinguid oli Udria küla 118 majapidamisest säilinud kahe maja seinad ja mõned maakivist müürid. Tagasi tulid külla väga vähesed ning pärast sõda taastati ainult 18 majapidamist.

2. juunil 1933 pandi nurgakivi Eesti Vabadussõja käigus toimunud Udria dessandi mälestusmärgile. Mälestusmärgi paigaldamise eestvedaja oli Olewi Selts. Ausammas lõhuti Nõukogude võimu poolt 1940. aastal. 1991. aastal taastasid Udria külast pärit inimesed Udria dessandile pühendatud ausamba. Uue kivi raius skulptor Jüri Ojaver, muud tööd tegid Mart Laht, Urmas Kuusk, Jaan Ojaver, Mati Rautso, Vello Kärsten ja Jüri Lippo.

Traditsiooniks on saanud iga-aastane Erna Seltsi, Vaivara vallavalitsuse, kaitseliidu peastaabi ja Alutaguse maleva korraldatud sõjalis-sportlik mäng – Udria dessant Udria ümbruses. Sõjamänguga meenutatakse 17.–18. jaanuaril 1919 toimunud edukat dessanti Eesti mereväe alustelt Udria randa, Eesti 400 mereväelase ja 600 Soome vabatahtliku osavõtul. Traditsiooniks on saanud ka jaanipäeva ja muinastulede öö korraldamine küla keskmes.

Haridus

Kooli asutamisaeg külas ei ole täpselt teada, kuid on teada, et aastal 1836 õppis koolis 36 õpilast. Õpetajaks oli Samueli Mart-Harri. 1856 alustas õpetajatööd Mihkel Lipp ja 1871 Georg Kena, Kaarel Veltbach oli kooliõpetaja alates 1874., Aleksander Heinmann 1883. ja Aleksander Steinmann 1887. aastast. 1881 õppis koolis 25 õpilast, 1885 26 ja 1887 28 õpilast. 1889 ehitati Udriasse uus ruumikas koolimaja, kuna vana maja jäi väikseks. Uues majas asus õpetama Johanneas Thalberg. 1894–1907 õpetas koolis omakülamees August Veltbach. Vana koolihoonet kasutati valla vaestemajaks. Eesti Töörahva Kommuuni valitsemise ajal hõivasid kooli punasõdurid. Koolimajas hoiti palju küla ja kooli puudutavaid ajaloodokumente, kuid palju neist hävis sellel ajal, kuna punasõdurid kütsid nendega ahju. Kõige suurem oli Udria kool aastatel 1923/1924, kus koolis õppis 80 õpilast. 13. oktoobril 1943 võttis koolimaja oma kasutusse Saksa sõjavägi. Õppetöö (17 õpilast) jätkus õpetaja Charlotte Johannese korteris, Charlotte Johannes jäigi kooli viimaseks õpetajaks. Koolimaja hävis 1944. aasta kevadel.

Kultuurielu

Udrias tegutses Udria Näite, Muusika ja Kirjanduse Selts Olew, mille põhikiri registreeriti 30. detsembril 1922. Selts juhtis 1924. aastal külla ühistöö korras rahvamaja ehitamist. Majas oli alaline lava ja saalis oli 200 istekohta. Ehituse üks eestvedaja oli Aleksander Rautso. Rahvamaja hävis 1944. aastal.

Külas oli puhkpilliorkester ja lavastati näidendeid. Eesti Haridusliit ja Olew viisid 1928. aasta talvel läbi näitemängukursused. Kursuseid juhatas Vanemuise ja Estonia teatri näitleja Kristjan Hansen, kes oli lavahariduse saanud Moskva Kunstiteatri juures.

1932 moodustati eraldi organisatsioonina Udria Muusikaühing, mis tegeles puhkpilliorkestri ja segakooriga. Udria muusikaseltsi segakooris oli 29 liiget ja koor oli Eesti Laulu Liidu liige. Segakoori juhatas J. Juuse. Pasunakoori 15–22 mängijat juhatas A. Veldi (Veltbach). 1939 kinkis president Päts orkestrile komplekti uusi Prantsusmaal valmistatud puhkpille. Udria küla koolimajas näidati ka filme.

Udria seltsimajas oli Peetri valla keskraamatukogu (moodustatud 1925) osakond. Oma raamatuid andis raamatukogule kasutada ka Olew.

Ühistegevus

Udria Vabatahtlik tuletõrjeühing asutati 9. detsembril 1932. Pritsikuur oli olemas juba enne. Ühingusse kuulus 64 liiget. Pritsimajas hoiti mitut käsipumpa, ühte vankrile paigaldatud suurt pumpa, voolikuid ja muid kustutusvahendeid.

11. detsembril 1935 asutati Udria Veeühisus. Juhatusse valiti Ado Rautso, Nikolai Tuube ja Eduard Bergfelt. Veeühisuse ülesandeks oli Udria peakraavi ja harukraavide kaevamine ning korrashoid liigvee ärajuhtimiseks. Korraldati kursusi rahva teadmiste ja oskuste parandamiseks.

Vaata ka

• Alutaguse kihelkond
• Vaivara kihelkond
• Udria patarei nr 2
• Utria dessant
• Utria dessandi mälestustahvel‎
• Utria juga
• Udria oja
• Udria kivikülv
• Udria maastikukaitseala
• Udria pank
• Udria savikallas