Tumeturism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tumeturism on üks turismiliik, kus sihtkoht on seotud surma, kannatuste ja õudusega.[1] Surma ja surnuid on võimalik turismitööstuses müüa, eriti tänu läänemaailma meedia levikule – info jõuab ülemaailmselt aina suurema kuulajaskonnani.[2] Tumeturismi laialdasema leviku peamiseks põhjuseks võiks pidada lisaks avatud riigipiiridele ja aina lihtsamaks muutuvale reisimisele ka praegust rahuaega – maailmasõdadest on piisavalt palju aega möödunud, et sõjakoledustest julgetakse avameelselt rääkida.[3]

Kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Tumeturism oli olemas ammu enne igasugust muud turismi, mida peeti religioosseteks rändudeks või palverännakuteks. Näiteks võib näha varajase tumeturismi väljendusi Rooma gladiaatorite mängudes, Rooma Colosseumi saab aga pidada üheks esimeseks tumeturismi atraktsiooniks. Samuti kuuluvad selle alla avalikud hukkamised, mis leidsid aset keskajast kuni 19. sajandini. 21. sajandil on aga tumeturism veelgi laienenud. Näiteks võib tuua sõjaga seotud kohad, samuti surnuaiad, holokausti, orjanduse ja kuulsate surmadega seotud paigad, vanglad, katastroofipaigad jms.[1] Paljud esimesed Saksamaa tumeturismi paikade külastajad olid kooliõpilased ja noored täiskasvanud – teemat nähti alguses mitte turismi, vaid eelkõige koolitööks vajalikuna, peamiselt juutide tundmaõppimiseks. Samuti olid esimeste külastajate seas ka kannatanute pereliikmed ja sugulased.[4]

Teadlastele oli juba enne, kui teema akadeemilise maailma tähelepanu pälvis, teada, et inimesed külastavad kohti, mis on seotud sõja, surma ja kannatustega. Tumeturismi hakati süvitsi uurima 1990. aastate alguses.[1] 1980. aastate lõpus muutus maailma poliitiline olukord ning lääne teadlastel tekkis võimalus minna raudse eesriide taha Ida-Euroopasse. Natside kontrolli all olnud alad Poolas, Tšehhis, Ungaris, Ukrainas ja Ida-Saksamaal muutusid kättesaadavaks, samuti Nõukogude Liidu Gulagid (sunnitöölaagrid). Teiseks põhjuseks oli kultuuriturismi piiritletus – tumeturism arenes alguses päranditurismi varjus, kuid nüüd tekkis vajadus omaette mõiste defineerimiseks.[4]

Esimesena defineerisid tumeturismi Malcolm Foley ja John Lennon 1996. aastal. ​Tumeturismi oli varem uurinud ka Chris Rojek, kes nimetas surmahõnguga paiku "mustadeks kohtadeks" (black spots). Mõte oli sama, kuid mõistet veel kasutusele ei võetud. Lennon ja Foley kirjutasid 2000. aastal raamatu, mis koosnes tumeturismi juhtumiuuringutest Althropis, kus puhkab printsess Diana, Šotimaal (Glencoe lahinguväli), teise maailmasõjaga seotud kohtades nagu Auschwitz ja Holokausti muuseum, Hiroshima ja Nagasaki, Kennedy surmapaigas ning karistusasutustest Alcatrazis ja Robbeni saartel.[4]

Sihtkohad[muuda | muuda lähteteksti]

Tumeturismi sihtkohti tutvustatakse üle maailma – 108 riigis on pea 800 eraldiseisvat sihtkohta. Dark Tourismi[3] andmetel moodustavad maailma hirmsamate paikade esikümne järgmised sihtkohad:[5]

  1. Auschwitz-Birkenau (Poola)
  2. Hiroshima ja Nagasaki (Jaapan)
  3. Tšornobõl (Ukraina)
  4. Murambi (Rwanda)
  5. Tuol Slengi vangla ja Choeung (Kambodža)
  6. Berliin (Saksamaa)
  7. Semej/Semipalatinsk (Kasahstan)
  8. Panmunjom (Põhja- ja Lõuna-Korea piiril)
  9. Vietmani sõjamuuseum (Vietnam)
  10. Nyamata (Rwanda)

Kõik loetelus toodud sihtkohad peale Tšornobõli ja Semeji on seotud lähiajaloos toimunud sõdade ja genotsiididega, kus on kokku hukkunud miljoneid inimesi. Muidugi on lisaks eeltoodud kümnele tumeturismi sihtkohale üle maailma veel palju teisi, kuid arvatavasti inimesed ei teadvusta iga kord, et teatud kohti külastades on nad tumeturistid.

Auschwitz-Birkenau[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaga, eriti maailmasõdadega seotud tumeturismi sihtkohti on mitmeid. Tuntuim neist on Auschwitz-Birkenau, mis on saanud terrori, genotsiidi ja holokausti sümboliks. Koonduslaagri rajasid Saksa võimud 1940. aastal Poola Oswiecimi linna, mis seejärel nimetati ümber Auschwitziks. 1942. aastaks oli see saanud suurimaks natside vangilaagriks, kus vangid tegid sunnitööd, nendel sooritati ebainimlikke meditsiinilisi eksperimente, samuti leidsid aset massimõrvad. Kokku hukkus Auschwitzis üle 1,1 miljoni inimese.[6]

Sichuani maavärin[muuda | muuda lähteteksti]

12. mail 2008 toimus Sichuani provintsis Edela-Hiinas maavärin magnituudiga 7,9. Katastroofis hukkus hinnanguliselt 90 000 inimest, kellest vähemalt 5 300 olid lapsed. Miljonid inimesed kaotasid kodu. Maavärina epitsenter asus Yingxius, mille kokkuvarisenud keskkooli ees avati 2009. aastal mälestusmärk. Graniidist kella seierid näitavad aega 14:28, mis oli maavärina alguse aeg. Sichuani maavärina mälestusmärgi külastamist võib lugeda samuti katastroofiturismiks.[7]

Tšornobõli tuumakatastroof[muuda | muuda lähteteksti]

1986. aastal toimus Tšornobõli tuumaelektrijaamas plahvatus, mille käigus paiskus õhku suurtes kogustes radioaktiivset ainet. Plahvatusest tekkinud tulekahju tõttu lekkis radioaktiivset ainet veel kümme päeva. Katastroofipiirkonnas evakueeriti üle 300 000 inimese. Õnnetuse tagajärjel on muutunud elamis- ja kasutuskõlbmatuks ligi 31 000 km2. Hukkunute koguarv võib ulatuda miljoni inimeseni. Turismiatraktsiooniks kuulutati Tšornobõl 2011. aastal. [8]

Semej/Semipalatinski polügoon[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude liidu alal oli Kasahstanis asuv Semipalatinsk, tänapäeval tuntud kui Semej, suletud linn, kus asus Nõukogude Liidu peamine tuumalõhkekehade testala. Aastatel 1949–1989 sooritati seal kokku 456 katset, millest 340 leidsid aset maa all ja 116 atmosfääris. Plahvatuste summaarne suurus on rohkem kui 2500 Hiroshima pommi. Plahvatuste ajal ei evakueeritud ega hoiatatud Semipalatinski piirkonna 200 000 elanikku, keda hakkas kohe pärast esimesi katseid kimbutama vähk, samuti tõusis geneetiliste defektidega sündinud laste arv. Paraku ei olnud elanikel võimalust midagi ette võtta, kuna neil oli keelatud linnast lahkumine. Kuigi tänapäevaks on katsetused lõppenud, on enam kui 18 000 ruutkilomeetri suurune ala raskelt saastatud ja 1,5 miljonil inimesel, mis on kümnendik kogu riigi elanikkonnast, on diagnoositud otseselt või kaudselt tuumakatsetustega seotud haigus.[9]

Mõju majandusele[muuda | muuda lähteteksti]

Tumeturismi majanduslikku mõju on vähe uuritud.[10] On teada, et paljud Aafrika riigid, näiteks Ghana, üritavad kasvatada oma majandust turismi abil. Muuhulgas on sealseteks olulisteks turismisihtkohtadeks Lääne-Aafrika orjalossid, mille külastamist võib lugeda tumeturismiks.[11] Samuti on näiteks Rumeenia ära kasutanud Dracula tumedaid legende majandusliku kasu saamiseks.[1] Belfast Põhja-Iirimaal kasutab samuti tumeturismi linna ülesehitamiseks ja turismimajanduse elavdamiseks.[12]

Tumeturism Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Tumeturism ei ole Eestis eriti arenenud. Riigi ajaloo seisukohast kaks olulisemat ja tumedamat peatükki, milleks on Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa okupatsioon, on riigi turismiportfoolios võrdlemisi alaesindatud. Peamised tumeturismi atraktsioonid on seotud külma sõja ja Nõukogude Liiduga, kuid ametlikult neid atraktsioone ei toetata. Siiski leidub mõningaid näiteid erasektorist. Peamiste sihtkohtadena võib nimetada Tallinnas okupatsioonide muuseumi, Viru KGB muuseumi, Maarjamäe mälestuskompleksi ja muuseumi, Patarei vanglat, Pronkssõdurit ja militaarsurnuaeda ning lennusadamat, Tartus KGB kongide muuseumi. Lisaks võib mainida ka rohkem peavoolu kuuluvaid keskaegseid piinamiskambreid, mida näiteks demonstreeritakse Tallinna vanalinnas.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Stone, P. R. (2006) A dark tourism spectrum: Towards a typology of death and macabre related tourist sites, attractions and exchibitions.Tourism vol. 54, no. 2, 145–160
  2. Jamal, T., & Lelo, L. (2011) Exploring the conceptual and analytical framing of dark tourism: From darkness to intentionality. In R. Sharpley & P. Stone (Eds.), Tourist experience: Contemporary perspectives, 29–42.
  3. 3,0 3,1 Hohenhaus, P. "dark-tourism.com". Kasutatud 26.09.2017.
  4. 4,0 4,1 4,2 Hartmann, R. (2014) Dark tourism, thanatourism, and dissonance in heritage tourism management: new directions in contemporary tourism research. Journal of Heritage Tourism, 9:2, 166–182
  5. Dark Tourism. "Maailma hirmaimate paikade esikümme".
  6. "Panstwowe Muzeum Auschwotz-Birkenau". Kasutatud 26.09.2017.
  7. Khan, G., Tezenas, A.. "Eerie Photos of ‘Dark Tourism’ Sites Around the World". 2016. Kasutatud 26.09.2017.
  8. World Nuclear Association. "Semipalatinsk Polygon". Kasutatud 26.09.2017.
  9. Atlas Obscura. "Semipalatinsk Polygon". Kasutatud 26.09.2017.
  10. Amirtha, T.. "Why Death Tourism Is Thriving". Kasutatud 30.11.2017.
  11. Mowatt, R. A., Chancellor, C. H. (2011) Visiting Death and Life. Dark Tourism and Slave Castles. Annals of Tourism Research, Vol. 38, No. 4. pp. 1410-1434
  12. Causevic, S. Lynch, P.. "Tourism development and contested communities". Kasutatud 30.11.2017.
  13. Hohenhaus, P.. "Estonia". Kasutatud 26.09.2017.