Maarjamäe memoriaal
 |
See artikkel räägib Nõukogude okupatsiooni ajal püstitatud mälestusmärgist; selle läheduses asuva Eesti kommunismiohvrite memoriaali kohta vaata lehekülge Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal |
Maarjamäe memoriaal on Tallinnas Kadrioru asumis Pirita tee ääres Maarjamäe mälestusväljal asuv endiste Nõukogude okupatsioonivõimude rajatud, kuid lõpuni välja ehitamata mitmeosaline mälestusmärk.
Ajalugu ja kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel maeti sama aasta detsembris Maarjamäele sadakond punaväelast ning 22. detsembril 1940 toodi sinna ühishauda ka sõjalaevade Avtroil ja Spartak 1919. aastal hukkunud 36 mereväelase jäänused. Ühtlasi püstitati hauale sammas tekstiga eesti ja vene keeles: "Siin puhkavad 3. – 5. II 1919. aastal Naissaarel miiniristlejate Spartak ja Avtroil 36 mahalastud meremehe põrmud".[1] 11. veebruaril 1945 taasavasid Nõukogude okupatsioonivõimude esindajad samas kohas Maarjamäel meremeeste ühishauale uue mälestussamba, mis oli taastatud 1940. aastal samba eeskujul.
Praeguseni säilinud Maarjamäe memoriaali keskne objekt on 35 meetri kõrgune Jääretke obelisk.[2] Obelisk valmis 1960. aastal ja selle autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli.
Obeliski ümbruses järk-järgult laieneva "memoriaalkompleksi" esimene etapp avati 1975. aastal. Kompleksis on tribüünid. Keskel on tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi. Kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuaastateni põles dolomiidist püloonide vahel gaasiküttega nn "igavene tuli". Püloonidel on reljeefsed käejäljed igavese tule kohal ja pronksist "hukkuvad kajakad" kahe tahuka vahel.
Memoriaalkompleksi esimest etappi kirjeldati kommunistliku režiimi massiteabevahendites kui mälestusmärki "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest". Peatelje nõlvadesse kavandati graniidist nimeplokid võidelnud "kangelaste" nimedega, kuid nimedes ei jõutud Nõukogude võimuesindajatega kokkuleppele ja nii jäid nõlvadesse suured vundamendiplokid. Oli tellitud ka suurejooneline teine ehitusjärk – omamoodi "vabaõhu katedraal", mis pidi selgitama memoriaali ideoloogilist sisu. Teise etapi projekteerimine kestis üle kümne aasta, kuid see töö katkes Nõukogude režiimi kokkuvarisemise tõttu ning jäi pärast Eesti riigi taasiseseisvumist 1991. aastal lõpule viimata.[3]
Tänapäeval asub memoriaalkompleks reformimata riigimaal, obelisk ning kätereljeefidega püloonid kuuluvad vallasvarana Tallinna linnale.[4]
Endise kommunistliku režiimi võimuperioodil rajatud Maarjamäe memoriaali vahetuses läheduses avati 2018. aastal Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Anto Juske, Kalevipoeg, tahan sind aidata!, Sirp, 9. veebruar 2007
- ↑ Maarjamäe memoriaal vajab hädasti rekonstrueerimist. Päevaleht, 15. juuli 2008.
- ↑ Allan Murdmaa: Kalevipoja kuju kui mõttetu suurushullustus. www.arhliit.ee, 5. märts 2007
- ↑ Denes Kattago, LINNAISAD: Maarjamäe kompleksi osas ei tohiks langeda rahvusküsimuse lõksu, Õhtuleht, 8. jaanuar 2018
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Anni Martin: "Tähenduse minetanud memoriaalansambel" Sirp, 6. märts 2020