Gladiaator

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Vana-Rooma võitlejatest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Gladiaator (täpsustus).

Jean-Léon Gérôme "Pollice Verso" (1872)

Gladiaator (ladina keeles gladiator) oli Vana-Roomas elukutseline võitleja, kes pealtvaatajate meelelahutuseks võitles teiste gladiaatorite või metsloomadega, enamasti elu ja surma peale.[1]

Sõna gladiaator tuleb sõnast gladius, mis tähendab ladina keeles leegionäri lühikest kaheteralist mõõka[1].

Gladiaatorite ründerelvad olid mõõk, torkeoda, võrk ja kolmhark. Kaitsevarustuses olid suur või väike kilp, erikujulised kiivrid, tepitud või metallist varrukad ning reie- ja säärekaitsmed. Nende varustus ja relvastus erines leegionäride omast.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Gladiaatorivõitlused said alguse etruskide tavast tuua surnute auks rituaalseid inimohvreid.[1]

Esimesed gladiaatorivõitlused Roomas toimusid 264 eKr[1] Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel. Kui algul peeti Roomas gladiaatorivõitlusi samuti rituaalsete toimingutena, mida korraldati surnud ülikute mälestuseks, siis üsna pea muutusid võitlused vaid publikule mõeldud meeliköitvaks etenduseks.[1] Esialgu korraldasid võitlusi rikkad üksikisikud. Rooma vabariigi ajal kasutasid poliitikud gladiaatorietendusi selleks, et teenida rahva poolehoidu.[1] Mängude korraldajate tähtsust ja rikkust näitas võitlevate gladiaatoripaaride arv. Pärast gladiaatorivõitlusi lavastati võitluspäeva teises pooles jaht (venationes) ja hukati avalikult kurjategijaid (noxii). Hukati enamasti neid, kes polnud nõus gladiaatoriks saama. Vaatemängu korraldajat nimetati editor, munerator või dominus ja teda austati magistraadi ametlike märkidega. Hiljem oli keisritel peaaegu täielik monopol metsloomajahi, avaliku hukkamise ja gladiaatorivõitlusi hõlmavate "mängude" (ludi circenses) etendamisel. Tavaliselt oli etendustel muusikaline saade.

Colosseumi sisevaade
Ludus Magnus

Gladiaatorimängud (munus, mitmuses munera) toimusid amfiteatrites. Mängude tähtsust näitab asjaolu, et nende jaoks rajati väga suuri areene.[1] Suurim amfiteater oli Colosseum, mis mahutas 50 000 pealtvaatajat.[3]

Gladiaatorite võitluste tippaeg oli 1. sajand eKr kuni 2. sajand. 65 eKr korraldas Caesar oma ediiliks saamise tähistamiseks suurejoonelise vaatemängu, kus võitlesid 640 gladiaatorit. Caesar oleks tahtnud rohkem gladiaatoreid, kuid Rooma senat, kes kartis äsjase Spartacuse ülestõusu sarnast mässu gladiaatorite seas, ei andnud rohkemaks luba. Seni olid kõik gladiaatorivõitlused kuulunud matusetseremooniate juurde. Caesar laskis need mängud pühendada oma isale, kes oli surnud 20 aastat varem. Seetõttu ei peetud hiljem vajalikuks gladiaatorivõitlusi kellegi surmaga seostada.

Gladiaatoritel lasti ka gruppidena võidelda. Kasutati nii jala- kui ka ratsaväge. Mõnikord korraldati vaatemänge, mis jäljendasid mõnda ajaloolist lahingut. Nii jäljendati Claudiuse korraldusel 480 eKr toimunud Salamise merelahingut. Samuti imiteeris Claudius Britannia saare hõivamist.[4]

Mõned väejuhid ja keisrid, nagu Pompeius, Caesar, Tiberius, Vespasianus, Marcus Aurelius ning teised, suhtusid mängudesse ükskõikselt või põlglikult. Samas Caligula ja Nero värbasid mõnikord gladiaatoreid ihukaitsjateks.[5] Püüti võtta vastu seadusi gladiaatorite arvu piiramiseks, aga sellel ei olnud mõju. Näiteks Traianus tähistas oma võite Daakias väidetavalt 10 000 gladiaatori ja 11 000 looma tapmisega amfiteatrites 123 päeva jooksul aastail 108 ja 109.

Ajaloolased Keith Hopkins ja Mary Beard hindasid Rooma riigis korraga tegutsenud amfiteatrite arvuks 400. Kokku sai nendes aastas surma 8000 inimest (siia on juurde arvatud ka hukkamised ja õnnetusjuhtumid). See tähendab et ühes amfiteatris hukkus aastas keskmiselt alla 20 inimese.

Kreeklased suhtusid veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.

5. sajandil lõpetati gladiaatorivõitlused kui paganlikud pidustused.[1] Kristlased olid gladiaatorivõitluste vastu ka sellepärast, et nägid neis inimeste ohverdamist, mis oli kristluses keelatud. Keiser Valentinianus III keelas gladiaatorivõitlused aastal 438. Võitlusi metsloomadega korraldati siiski edasi vähemalt 536. aastani. Muutustega elavad nad edasi härjavõitluses.[1]

Gladiaatorite valik[muuda | muuda lähteteksti]

Gladiaatoreid kujutav mosaiik Villa Gorghesest

Gladiaatorid valiti sunniviisiliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast[1] Mõnedelt eeldas gladiaatoriks saamine kindlat tüüpi füüsilisi ja psüühilisi omadusi ning soovi võitluses osaleda. Gladiaatorite võitlus oli etendus. Etenduse andjad eeldasid professionaalidelt kvaliteeti. See saavutati vabatahtlikega, isegi kui vabatahtlikkus oli tingitud elu hädadest. Oli ka vabatahtlikke, kes soovisid teenida raha, kuulsust või näidata oma võitlusoskusi. Statistika selles on küll ebakindel, kui aga usaldada leitud gladiaatorivõitluste programme, näib, et kolmandik gladiaatoritest olid vabad mehed, kes sõlmisid lanistaga lepingu, ning kaks kolmandikku orjad ja süüdimõistetud.

Kohtunikud määrasid kurjategijaid kas orjatööle, ristilöömisele või areenile. Areenile määratuist osa anti relvadeta kiskjaile lõhkikiskumiseks (ad bestias). Teistest eeldati, et nad gladiaatoritena kas surevad aasta jooksul (ad gladium) või saavad kolme aasta pärast vabaks (ad ludos), kui neil on õnnestunud ellu jääda.[6]

Gladiaatorite väljaõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Gladiaatoreid õpetati välja kohastes gladiaatorite koolides ehk ludustes. Paremad ludused asusid suuremates linnades amfiteatrite juures. Algaja gladiaator sai vitstest punutud kilbi ja puust mõõga, mis oli kaks korda raskem kui võitlusrelv. Väljaõpe toimus maasse rammitud ja kahe meetri kõrgust vaia ehk palust rünnates. Pärast mõnekuulist väljaõpet määrati igale mehele kindel võitlejatüüp. Vaid üksikud suutsid omandada kahte tüüpi võitlustehnika. Väljaõpe oli pikk ja jõhker ning toimus puust mõõkadega, relvad anti vaid areenil võitlemiseks.[7] Üks suurimaid koole oli Ravennas. Roomas oli neli kooli, millest kõige suurema nimi oli Ludus Magnus. See kool oli Colosseumiga ühendatud tunneli kaudu. Gladiaatorite väljaõpetajat nimetati lanistaks. See sõna pärineb etruski sõnast lani – 'timukas'.

Gladiaatorid kuulusid sageli rändtruppi (familia), kuid lähedastes suhetes trupiliikmete vahel olid võitlused teatraalsed ja väheste ohvritega. Trupi omanik rentis gladiaatoreid neile, kes tahtsid mänge etendada. Ludustes elavate gladiaatorite suhted hoiti iga päev pingelistena, et amfiteatri areenil toimuvad võitlused oleksid armutud. Lanistad määrasid võistluspaarid. Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas.[8] Gladiaator võis kuuluda ka rikkale üksikisikule, kes palkas tema väljaõpetamiseks lanista. Mitmel senaatoril ja keisril olid favoriidid.

Võitlejatüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Secutor võitleb retiaariga
Joogianumal on kujutatud stseeni, kus mirmillo võidab tharex'i

Gladiaatorid võitlesid liivastel areenidel paljajalu, sest liiv sandaalides võis olla võitlust saatuslikult segav. Gladiaator oli väga hästi treenitud mees-mehe vastu võitluseks, kaotada võis ta üldjuhul vaid teisele gladiaatorile. Seevastu lahinguüksused, kus oluline oli sõjaväeline distsipliin ja tehti lahingurännakuid, polnud talle sobivad. Nad jaotati võitlejatüüpideks ehk erialadeks (armatura). Lihtsam jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks.

Tuntuimad võitlejatüübid olid järgmised:

  • Samniit oli soomusrüüga raskegladiaator, kes kasutas pikka kilpi ja jalgade kaitseks suuri sääreturviseid. Peas oli tal sulgedega ehitud kiiver. Relvadeks olid tal torkeoda ja mõõk. Hilisemal ajal moderniseeriti seda võitlejatüüpi ja seda asendas uus võitlejatüüp, mille nimeks oli hoplomachus ehk cataphractus ('soomusrüüsse riietatu').
  • Hoplomachus oli samniitide nn järeltulija. Ta kandis samuti sulgedega kiivrit, metallist väikest ümarat kilpi, mõõgakäe ja reie turvist ja üht sääreturvist, mida kanti vasakul jalal. Ründerelvadeks olid torkeoda ja lühike mõõk. Tavaliselt võitles ta murmilloga, kes oli raskegladiaator, või Thraexi ehk traaklasega – kergegladiaatoriga.
  • Secutor tähendab ka tagaajajat, jälitajat. Tal oli kaitseks mõõgakäe turvis ja üks sääreturvis. Ta kandis kogu pead katvat siledat kiivrit ja suurt nelinurkset kilpi ehk scutum'it ning kasutas lisaks mõõgale ka pistoda, millega võis purustada sobival hetkel tagaaetava vastase, retiarius'e, võrgu.[9]
  • Gallus' ehk gallialased. Need võitlejad olid Galliast pärit, enamasti sõjavangid. Nad olid gladiaatorid, kelle relvastus ja võitlustiil olid Gallia sõdalastele omane. See võitlejatüüp arenes hiljem uueks gladiaatoritüübiks murmillo'ks.
  • Murmillo oli raskerelvis gladiaator, kes kandis silmatorkavat kiivrit, mida kaunistas kalakuju. Murmillo seati tavaliselt võitlema Thraexiga.
  • Retiarius oli kergegladiaator, kelle varustuse hulka kuulusid võrk, kolmhark ja pistoda. Ta võitles peaaegu alasti, ainsa gladiaatorina ilma kiivrita, kandes vaid niudevööd (subligaculum). Kaitseks oli tal galerus ehk õlasoomus, mis kaitses enamasti tema vasakut õlga (olenes käelisusest) ning olenevalt mudelist ka kaela ja külge. Galerus'est allpool katsid käevart ja käelaba tepitud varrukad – manica'd.[10]
  • Provocator'i relvastus ja varustus olid kuni Rooma vabariigi ajajärgu lõpuni suhteliselt sarnased Rooma leegionäri omaga.[11]
  • Veliit oli varustatud raske odaga (hasta), millega ründas vastast kaugelt.
  • Thraex (armatura thraex) ehk traaklane oli kergegladiaator, kelle relvastus ja varustus oli nagu Traakia sõjameestel. Thraex oli ainus võitlejatüüp, mis kasutas kaht sääreturvist. Kaitseks oli väike kilp parmula, traaklase mõõk sica oli hästi lühike, kõver ja hambulise teraga.
  • Equites oli ratsanik-gladiaator. Ta oli kerge relvastusega, kandes mõõka või piiki. Tal oli keskmise suurusega kilp ning kiiver, mis oli kaunistatud kahe tiivaga. Equitesid võitlesid vaid omavahel.
  • Sagittarius oli vibumees ja nende kohta on vähe andmeid. Nende osaledes tuli mängudel rakendada erilisi julgeolekumeetmeid.[12]
  • Laquearius oli gladiaator, kelle areenivarustuseks oli lasso. Ta oli gladiaatorite hierarhia kõige madalamal astmel ning võitles tavaliselt retiariusega.[12]
  • Andebata oli raskes soomusrüüs gladiaator. Tema kiivris ei olnud silmade kõrgusel ühtegi auku ja ta pidi võitlema pimesi, andes vastasele lööke huupi.
  • Cupelarius oli raskegladiaator, kes oli pealaest jalatallani soomustatud. Niikaua, kui ta püsti püsis, oli ta vastasele tegelikult võitmatu. Pärast kukkumist oli ta võimetu oma raskes varustuses tõusma ja jäi täiesti kaitsetuks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Antiigileksikon, 1. kd, lk 167
  2. Matyszak 2017, lk 83-86
  3. Antiigileksikon, 1. kd, lk 104
  4. Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 107
  5. Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 117.
  6. Matyszak 2017, lk 11
  7. Matyszak 2017, lk 75
  8. Matyszak 2017, lk 20
  9. Matyszak 2017, lk 84
  10. Matyszak 2017, lk 86
  11. Junkelmann 2000, lk 57-59
  12. 12,0 12,1 Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 112

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anne Bernet. Gladiaatorid. Tallinn, Olion, 2004
  • Philip Matyszak. Rooma areenivõitleja käsiraamat. Tallinn, AS Äripäev, 2017
  • Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015