Gladiaator

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Vana-Rooma võitlejatest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Gladiaator (täpsustus).

Jean-Léon Gérôme "Pollice Verso" (1872)

Gladiaator (ladina keeles gladiator) oli Vana-Roomas elukutseline võitleja, kes pealtvaatajate meelelahutuseks võitles teiste gladiaatorite või metsloomadega, enamasti elu ja surma peale.[1]

Sõna 'gladiaator' tuleb sõnast gladius, mis tähendas ladina keeles lühikest kaheteralist mõõka[1], mida kasutasid ka leegionärid.

Gladiaatorite ründerelvadeks olid mõõk, torkeoda , võrk ning kolmhark. Kaitsevarustuseks olid suur või väike kilp, erikujulised kiivrid, tepitud või metallist varrukad ning reie- ja säärekaitsed. Nende varustus ja relvastus erines leegionäride omast.[2].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Gladiaatorite võitlused said alguse etruskide tavast tuua surnute auks rituaalseid inimohvreid[1].

Esimesed gladiaatorite võitlused Roomas toimusid 264 eKr[1] Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel. Kui algselt peeti Roomas gladiaatorite võitlusi samuti rituaalsete toimingutena, mida korraldati surnud ülikute mälestuseks, siis üsna pea muutusid võitlused vaid publikule suunatud meeliköitvaiks etendusteks[1]. Vabariigi ajal kasutasid poliitikud gladiaatorite etendusi selleks, et teenida rahva poolehoidu[1]. Mängude korraldajate tähtsust ja rikkust näitas võitlevate gladiaatoripaaride arv.

Colosseumi sisevaade
Ludus Magnus

Gladiaatorite mängud (munus, mitmuses munera) toimusid amfiteatrites. Nende mängude tähtsust näitab asjaolu, et nendeks rajati väga suuri areene[1]. Suurim amfiteater oli Colosseum, mis mahutas 50 tuhat pealtvaatajat[3].

Gladiaatorite võitlused sisustasid päeva teise poole pärast võitlusi loomadega (venationes) ja avalikke kurjategijatehukkamisi (noxii). Hukati pigem neid, kes polnud nõus gladiaatoriks saama. Algselt korraldasid neid rikkad üksikisikud, sageli poliitikud, et pälvida publiku poolehoidu. Vaatemängu korraldajat nimetati editor, munerator või dominus ja teda austati magistraadi ametlike märkidega. Hiljem oli keisritel peaaegu täielik monopol metsloomade jahti, avalikke hukkamisi ja gladiaatorite võitlusi hõlmavate "mängude" (ludi circenses) etendamisel. Tavaliselt oli neil muusikaline saade.

Gladiaatorite võitluste tippaeg oli 1. sajand eKr kuni 2. sajand. 65 eKr korraldas Caesar oma ediiliks saamise tähistamiseks suurejoonelised vaatemängud 640 gladiaatori võitlustega. Caesar oleks tahtnud enamat, kuid Rooma senat, kes kartis äsjasele Spartacuse ülestõusule sarnast mässu gladiaatorite seas, ei andnud rohkemaks luba. Seni olid kõik gladiaatorite võitlused kuulunud matusetseremooniate juurde; Caesar laskis need mängud pühendada oma isale, kes oli surnud kakskümmend aastat varem, ja selle mõjul ei peetudki hiljem vajalikuks gladiaatorite võitlusi kellegi surmaga seostada.

Gladiaatoritel lasti ka gruppidena võidelda, kasutati nii jala- ja ratsaväge. Mõnikord korraldati vaatemänge, mis jäljendasid mõnda ajaloolist lahingut. Nii jäljendati Claudiuse korraldusel 480 eKr toimunud Salamise merelahingut. Samuti imiteeris Claudius Britannia saare hõivamist.[4]

Mõned väejuhid ja keisrid nagu Pompeius, Caesar, Tiberius, Vespasianus, Marcus Aurelius ning teised suhtusid mängudesse ükskõikselt või põlglikult. Samas Caligula ja Nero värbasid mõnikord gladiaatoreid ihukaitsjateks.[5] Püüti ka vastu võtta seadusi gladiaatorite arvu piiramiseks, aga mõju sellel ei olnud. Näiteks Traianus tähistas oma võite Daakias väidetavalt 10 000 gladiaatori ja 11 000 looma tapmisega amfiteatrites 123 päeva jooksul aastail 108 ja 109.

Ajaloolased Keith Hopkins ja Mary Beard hindasid Rooma riigis korraga tegutsenud amfiteatrite arvu 400-ni ja kokku hukkus neil aastas 8000 inimest (siia on juurde arvatud ka hukkamised ja õnnetusjuhtumid). See tähendab, et amfiteatris hukkus aastas keskmiselt 20 inimest, enamikus vähemgi.

Kreeklased suhtusid nendesse veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.

5. sajandil lõpetati gladiaatorite võitlused kui paganlikud pidustused[1]. Kristlased olid gladiaatorite võitluste vastu ka sellepärast, et nägid neis inimeste ohverdamist, mis oli kristluses keelatud. Keiser Valentinianus III keelas gladiaatorite võitlused aastal 438. Nende võitlusi metsloomadega korraldati siiski edasi vähemalt 536. aastani. Muundununa elavad nad edasi härjavõitluses[1].

Gladiaatorite valik[muuda | muuda lähteteksti]

Gladiaatoreid kujutav mosaiik Villa Gorghesest

Gladiaatorid valiti sunniviisiliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast[1]. Siiski eeldas gladiaatoriks saamine teatud füüsilisi ja psüühilisi omadusi ning soovi võitluses osaleda. Gladiaatorite võitlus oli etendus. Etenduse andjad eeldasid professionaalidelt kvaliteeti. See saavutati vabatahtlikega, isegi kui vabatahtlikkus oli tingitud elu hädadest. Oli ka vabatahtlikke, kes soovisid teenida raha, kuulsust või näidata oma võitlusoskusi. Statistika selles osas on küll ebakindel, kui aga usaldada leitud gladiaatorivõitluste programme, näib, et kolmandik gladiaatoritest olid vabad mehed, kes sõlmisid lanistaga lepingu, ning kaks kolmandikku orjad ja süüdimõistetud.

Kohtunikud määrasid kurjategijaid kas orjatööle, ristilöömisele või areenile. Areenile määratuist osa anti relvadeta kiskjaile lõhkikiskumiseks (ad bestias). Teistest eeldati, et nad gladiaatoritena kas surevad aasta jooksul (ad gladium) või saavad kolme aasta pärast vabaks (ad ludos), kui neil on õnnestunud ellu jääda. [6].

Gladiaatorite väljaõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Gladiaatoreid õpetati välja vastavates gladiaatorite koolides ehk ludustes. Paremad ludused asusid suuremates linnades amfiteatrite juures. Algaja gladiaator sai vitstest punutud kilbi ning puust mõõga, mis oli kaks korda raskem kui võitlusrelv. Väljaõpe toimus maasse rammitud ja kahe meetri kõrgust vaia ehk palust rünnates. Peale mõnekuulist väljaõpet määrati igale mehele kindel võitlejatüüp. Vaid üksikud suutsid omanda kahte tüüpi võitlustehnikat. Väljaõpe oli pikk ja jõhker ning toimus puust mõõkadega, relvad anti vaid areenil võitlemiseks. [7]. Üks suurimaid koole oli Ravennas. Roomas oli neli kooli, millest kõige suurema nimi oli Ludus Magnus. See oli Colosseumiga tunneli kaudu ühenduses. Gladiaatorite väljaõpetajat nimetati lanistaks. See sõna pärineb etruski sõnast lani 'timukas'.

Gladiaatorid kuulusid sageli rändtruppi (familia), kuid lähedastes suhetes trupilikmete vahel olid võitlused teatraalsed ja väheste ohvritega. Trupi omanik rentis gladiaatoreid neile, kes tahtsid mänge etendada. Ludustes elavate gladiaatorite suhted hoiti igapäevaselt pingelised, et amfiteatri areenil toimuvad võitlused oleksid armutud. Võitluspaarid määrati lanistade poolt. Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas. [8]. Gladiaator võis kuuluda ka rikkale üksikisikule, kes palkas tema väljaõpetamiseks lanista. Mitmel senaatoril ja keisril olid favoriidid.

Võitlejatüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Secutor võitleb retiaariga.
Joogianumal on kujutatud stseeni, kus mirmillo võidab tharexi.

Gladiaatorid võitlesid liivastel liivastel areenidel paljajalu, sest liiv sandaalides võis olla võitlust saatuslikult segav. Gladiaator olid väga hästi treenitud mees-mehe vastu võitluseks, kaotada võis ta üldjuhul vaid teisele gladiaatorile. Seevastu lahinguüksused, kus oluline oli sõjaväeline distsipliin ja tehti lahingurännakuid, polnud talle sobivad. Nad jaotati võitlejatüüpideks ehk erialadeks (armatura). Primitiivsem jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks.

Tuntuimad võitlejatüübid olid järgmised:

  • Samniit oli soomusrüüga raskegladiaator, kes kasutas pikka kilpi ja jalgade kaitseks suuri sääreturviseid. Peas oli tal sulgedega ehitud kiiver. Relvadeks olid tal torkeoda ja mõõk. Hilisemal ajal moderniseeriti seda võitlejatüüpi ja seda asendas uus võitlejatüüp, mille nimeks oli hoplomachus ehk cataphractus ('soomusrüüsse riietatu').
  • Hoplomachus oli samniitide nn järeltulija. Ta kandis samuti sulgedega kiivrit, metallist väikest ümarat kilpi, mõõgakäe ja reie turvist ja üht (mitte kaht) sääreturvist, mida kanti vasakul jalal. Ründerelvadeks olid torkeoda ja lühike mõõk. Tavaliselt võitles ta Murmilloga, kes oli raskegladiaator või Thraexiga ehk traaklasega – kergegladiaatoriga.
  • Secutor tähendab ka tagaajajat, jälitajat. Tal oli kaitseks mõõgakäe turvis ja üks sääreturvis. Ta kandis kogu pead katvat siledat kiivrit ja suurt nelinurkset kilpi ehk scutumit ning kasutas lisaks mõõgale ka pistoda, millega võis purustada sobival hetkel tagaaetava vastase,retiariuse, võrgu.[9].
  • Gallus – ehk gallialased. Need võitlejad olid Galliast pärit, enamasti sõjavangid. Nad olid gladiaatorid, kelle relvastus ja võitlustiil olid Gallia sõdalastele omane. See võitlejatüüp arenes hiljem uueks gladiaatoritüübiks murmilloks.
  • Murmillo oli raskerelvis gladiaator, kes kandis silmatorkavat kiivrit, mida kaunistas kalakuju. Murmillo seati tavaliselt võitlema Thraexiga.
  • Retiarius oli kergegladiaator, kelle varustuse hulka kuulusid võrk, kolmhark ja pistoda. Ta võitles peaaegu alasti, ainsa gladiaatorina ilma kiivrita, kandes vaid niudevööd (subligaculum). Kaitseks oli tal galerus ehk õlasoomus, mis kaitses enamasti tema vasakut õlga (olenes käelisusest) ning olenevalt mudelist ka kaela ja külge. Galerusest allpool katsid käevart ja käelaba tepitud varrukad – manica'd. [10].
  • Provocatori relvastus ja varustus olid kuni Rooma vabariigi ajajärgu lõpuni suhteliselt sarnased Rooma leegionäride omale. [11].
  • Veliit oli varustatud raske odaga (hasta), millega ründas vastast kaugelt.
  • Thraex (armatura thraex) ehk traaklane oli kergegladiaator, kes oli relvastus ja varustus oli nagu Traakia sõjameestel. Thraex oli ainus võitlejatüüp, mis kasutas kaht sääreturvist. Kaitseks oli väike kilp parmula, traaklase mõõk sica oli hästi lühike, kõver ja hambulise teraga.
  • Equites oli ratsanik-gladiaator. Ta oli kerge relvastusega, kandes mõõka või piiki. Tal oli keskmise suurusega kilp ning kiiver, mis oli kaunistatud kahe tiivaga. Equitesid võitlesid vaid omavahel.
  • Sagittarius oli vibumees ja nende kohta on vähe andmeid. Kuid mängudel tuli nende osaledes rakendada erilisi julgeolekumeetmeid.[12]
  • Laquearius oli gladiaator, kelle areenivarustuseks oli lasso. Ta oli gladiaatorite hierarhia kõige madalamal astmel ning võitles tavaliselt retiariusega.[13]
  • Andebata oli raske soomusrüüga kaetud gladiaator. Tema kiivris ei olnud silmade kõrgusel ühtegi auku ja ta pidi võitlema pimesi, andes vastasele lööke huupi.
  • Cupelarius oli raskegladiaator, kes oli pealaest jalatallani soomustatud. Niikaua, kui ta püsti püsis, oli ta vastasele praktiliselt võitmatu. Kui aga juhtus kukkuma, oli ta võimetu oma raskes varustuses tõusma ja jäi täiesti kaitsetuks.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anne Bernet. Gladiaatorid. Tallinn, Olion, 2004
  • Philip Matyszak. Rooma areenivõitleja käsiraamat. Tallinn, AS Äripäev, 2017
  • Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 167
  2. Matyszak 2017, lk 83-86
  3. Antiigileksikon, 1. kd., lk. 104
  4. Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 107
  5. Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 117
  6. Matyszak 2017, lk 11
  7. Matyszak 2017, lk 75
  8. Matyszak 2017, lk 20
  9. Matyszak 2017, lk 84
  10. Matyszak 2017, lk 86
  11. Junkelmann 2000, lk 57-59
  12. Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 112
  13. Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 112