Ida-Alpid

Ida-Alpid on Alpide idapoolne osa, mida defineeritakse tavaliselt alana ida pool joont Bodeni järvest ja Alpi Reini orust kuni Splügeni mäekuruni Alpi veelahkmel ja Liro jõge pidi alla kuni Como järveni lõunas. Tipud ja mäekurud on võrreldes Lääne-Alpidega madalamad, kui ahelik ise on laiem ja vähem kaarjas.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Ida-Alpid hõlmavad idapoolse osa Šveitsist (peamiselt Graubünden), kogu Liechtensteini ja enamuse Austriast Vorarlbergist itta, samuti äärmised osad Lõuna-Saksamaast (Ülem-Baieri), Loode-Itaaliast (Lombardia), Kirde-Itaaliast (Trentino-Alto Adige/Südtirol, Veneto ja Friuli-Venezia Giulia) ja suure osa Põhja-Sloveeniast (Ülem-Krain ja Alam-Steiermark). Lõunas puutub ahelik kokku Itaalia Po madalikuga; põhjas eraldab Doonau jõe org selle Tšehhi massiivist. Idapoolse otsa moodustab Viini metsa ahelik, kus Leopoldsberg kõrgub üle Doonau ja Viini basseini, mis on üleminekutsoon Karpaatide kaarele.

Kõrgeim mägi Ida-Alpides on 4049 m kõrge Piz Bernina Bernina ahelikus Lääne-Reetia Alpides Šveitsis. Ainsa neljatuhandelisena ahelikus on ta nime saanud Bernina mäekurult, nime pani 1850. aastal Johann Coaz, kes tegi ka esimese tõusu sellele. Piz Berninat moodustavad kivimid on dioriidid ja gabrod, samas massiiv üldiselt koosneb graniitidest (Piz Corvatsch, Piz Palü). Jättes kõrvale teised tipud Bernina ahelikus, on kõrguselt järgmine Ortler (3905 m) Itaalia Lõuna-Tiroolis ja kolmas on Großglockner (3798 m), kõrgeim mägi Austrias. Großglockneri ümbrusel ja külgneval Pasterze liustikul on Kõrg-Tauerni rahvuspargis aastast 1986 eriline kaitseala.

Sulzfluhi mäge külastavad sageli mägironijad. See paikneb Alpide Rätikoni ahelikus, Austria ja Šveitsi piiril. Idapoolsel küljel on T4 klassi mägitee, mis lubab mittemägironijatel jõuda 2817 m kõrgusele. Lubjakivimäes on 6 teadaolevat koobast pikkustega 800–3000 või rohkem meetrit, kõik sissepääsudega idapoolsel küljel Šveitsis.

Grauspitzi mägi (Vorder Grauspitze või mõnel kaardil Vorder Grauspitz) on kõrgeim tipp Rätikonil, paiknedes Liechtensteini ja Šveitsi piiril.

Rätikoni mäeahelik Kesk-Ida-Alpides on saanud nime Raetia järgi.

Vaid umbes 30% Graubündenist loetakse üldiselt tootmismaaks, kusjuures metsad katavad sellest umbes viiendiku. Kanton on täiesti mägine, hõlmates Reini ja Inni jõe orgude mägismaa. Selle kaguosas asub ainus ametlik Šveitsi rahvuspark. Selle põhjaosas moodustavad mäed osa rikkest, mis on 2008. aastal kuulutatud geoloogiliseks UNESCO maailmapärandi paigaks nimega Sardona. Veel üks biosfääri kaitseala on Biosfera Val Müstair Šveitsi rahvuspargi kõrval, samas kui Ela looduspark on üks piirkondlikult toetatud parkidest.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Geomorfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ahelikke jagavad osadeks mitu sügavalt sisselõikunud jõeorgu, mis enamasti on ida-läänesihilised, sealhulgas Inni, Salzachi, Ennsi, Adige, Drava ja Muri orud. Traditsioonilise Alpenvereinseinteilung der Ostalpeni (AVE) järgi, mida laialdaselt kasutavad Austria ja Saksa alpinistid, koosnevad need mäeahelikud mitmest tosinast väikesest mäerühmast, mis kõik kuuluvad nelja suuremasse piirkonda:

Nende piirkondade mäerühmadeks jagunemist vt mäerühmade loendist "Alpenvereinseinteilung der Ostalpeni" järgi. Šveitsi Alpiklubil (SAC) on veidi teistsugune mäeahelike klassifikatsioon, mis põhineb poliitilistel piiridel Graubündeni kantonis. Itaalias on üsna tavaline 1926. aasta Partizione delle Alpi kontseptsioon, mis hiljuti asendati SOIUSA püüdega kombineerida erinevaid lähenemisviise. Kasutusel on ka muid spetsiifilisi, eriti hüdrograafilisi korraldusi.

Tektoonika[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Alpide geoloogia

Alpid koosnevad neljast peamisest tektoonilise katte süsteemist:

Helveetsia tektoonilised katted (Helveticum, prantsuse: Dauphiné), mille peaahelikud on Lääne-Alpides. Need koosnevad peamiselt kriidi ja paleogeeni settekivimitest mitmes kurrus.
Pennini tektoonilised katted (Penninicum), Tethyse ookeani juura setted Euraasia laamast kuni Apulia laamani, kokku surutud Alpi orogeneesi ajal. Need koosnevad flüšitsoonist ja mitmest kristallilisest kivimist geoloogilistes akendes, nagu Engadini tektooniline aken ja Kõrg-Tauerni tektooniline aken Kesk-Alpides.
Ida-Alpi süsteem: Põhja-Lubjakivialpid, koosnevad mesosoikumi (triiase) kivimitest, paleosoikumi kildast (Kitzbüheli ja Salzburgi Kilda-Alpid) ja hallsavi tsoonist, samuti kristallilised Kesk-Ida-Alpid, peamise rõhtsihi eelkambriumi ja paleosoikumi jäänukid.
Lõuna-Alpi süsteem (Dinaari tektoonilised katted) Periadriaatilisest murrangust (Valtellina – Tonale mäekuru – Pusteri org – Gailtal – Karavanke) lõunas. Need koosnevad peamiselt mesosoikumi ja paleosoikumi moodustistest (Karni Alpid, Karavanke ja mitu väiksemat ahelikku) väikeste murrangutega, mille tektoonilised katted ja kurrud on orienteeritud lõuna suunas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Austria ajalugu

Pikemalt artiklis Šveitsi ajalugu

Pikemalt artiklis Liechtensteini ajalugu

Pikemalt artiklis Sloveenia ajalugu

Jääaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Würmi jäätumise ajal olid Ida-Alpid kuivemad kui Lääne-Alpid, pidev jääkilp lõppes Alam-Tauerni piirkonnas Austrias. See lubas paljudel liikidel jääaja Ida-Alpides üle elada, kus nad mujal ei suutnud ellu jääda. Sel põhjusel on paljud taimeliigid Ida-Alpides endeemsed.

Varajane ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pronksiaja asustus paigas läheb tagasi kuni Pfyni kultuurini (3900–3500 eKr), tehes Churist ühe vanima asula Šveitsis. Antiikajal asustas tänapäevase Ticino ala keldi hõim lepontid. Hiljem, tõenäoliselt Augustuse valitsemisajal, sai see Rooma riigi osaks. 259. aastal ületasid alemannide hõimud limesi ning põhjustasid Rooma linnadele ja asulatele laialdase hävingu. Rooma riigil õnnestus piir Reinil taastada, kuid nüüd oli see piiriprovints. Hilis-Rooma alemannide juurdevool põhjast mõjutas ka Liechtensteini Vürstiriigi koosseisu ja seda kinnitavad ka Schaani Rooma kindluse jäänused.

Enamus piirkonna maid oli kunagi Rooma Raetia provintsi osa, mis loodi aastal 15 eKr. Praegune Graubündeni pealinn Chur oli Rooma ajal tuntud kui Curia. Ala oli hiljem Churi piiskopkonna osa. Rooma tee läbis Liechtensteini lõunast põhja, ületades Alpid Splügeni mäekuru kaudu ja jätkates Reini paremkaldal lammi servas, mis oli perioodiliste üleujutuste tõttu pikalt asustamata. Mõned Rooma villad on välja kaevatud Schaanwaldis ja Nendelnis. Ligi 2000 aastat hiljem kõneleb osa Graubündeni rahvast veel romanši keelt, mis pärineb vulgaarladina keelest.

4. sajandil rajati Churis esimene kristlik piiskopkond Alpidest põhjas. Vaatamata legendile, millega omistatakse rajamine legendaarsele Briti kuningale pühale Luciusele, on esimene teadaolev piiskop keegi Asinio aastast 451.

Antiikajal oli piirkond pikka aega keltidega asustatud enne selle iidsete Rooma provintside Raetia ja Noricumi osaks saamist. 6. sajandil asusid piirkonda slaavlased ja kohalikud piiskopkonnad varisesid kokku. See paistab välja arheoloogilises kultuuris. Piirkonnas kujunes slaavi keelerühm. Alpi slaavlased, keda peetakse tänapäeva sloveenide eellasteks, asusid ka Friuli idapoolsetele mägialadele, mida tuntakse kui Slavia Friulana, samuti Karsti platoole ning aladele Goriziast põhjas ja lõunas. Seekord vallutasid frangid ka Churi. 590. aastateks viidati tänapäevase Ida-Tirooli ja Kärnteni aladele ajaloolistes allikates kui Provincia Sclaborum (slaavlaste maa). Kuid slaavlaste asustatud territooriumil elasid ka põliste romaniseerunud keldi ja pannoonia rahvaste jäänukid, kes säilitasid ristiusu ja aitasid Karantaania slaavlasi ümber pöörata.

Pärast Idagootide kuningriigi langust aastal 553 tungis germaani hõim langobardid Tirooli kaudu Itaaliasse ja asutas langobardide Itaalia kuningriigi, millesse ei kuulunud enam kogu Tirool, vaid ainult selle lõunaosa. Tirooli põhjaosa läks bajuvaaride mõju alla, samas lääneosa oli arvatavasti Alemannia osa.

Karantaania neelati Frangi riiki aastal 745. Alam-Rhaetia provints loodi aastal 814. Liechtensteini piirid on jäänud muutumatuks aastast 1434, kui Rein määrati piiriks Saksa-Rooma riigi ja äsjaloodud Šveitsi kantonite vahel.

Churi linn kannatas mitmes sissetungis: madjarite poolt aastatel 925–926, kui toomkirik purustati, ja saratseenide poolt (940 ja 954), kuid pärast seda see õitses tänu oma asukohale, kus maanteed mitmelt suurelt Alpi transiidirajalt tulevad kokku ja jätkuvad Reini jõge pidi allavoolu. Aastal 926 ründasid madjari rüüstajad veel kloostrit ja naaberlinna Sankt Gallenit.

Keskaegne ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1007 ja 1027 andsid Saksa-Rooma keisrid Trento ja Vinschgau krahvkond Trento ja Brixeni piiskopkondadele, Noritali krahvkonna aastal 1027 ja Puster oru aastal 1091 Milano ja Como krahvkonnale. Umbes 1100. aasta paiku oli Ticino vabakommuunide Milano ja Como vahelise võitluse keskus.

Reini jõe ülemjooksu külastasid kaupmehed Rooma aegadest saati, kuid omandasid suurema tähtsuse Saksa-Rooma riigi Saksi dünastia ajal. Keiser Otto I nimetas oma vasalli Hartperti aastal 958 Churi piiskopiks ja kinkis piiskopkonnale mitmeid privileege. Aastal 1170 sai piiskopist vürstlik piiskop ja ta kontrollis täielikult teed Churi ja Chiavenna vahel. Pärast Lääne-Rooma riigi langust valitsesid Ticinot idagoodid, langobardid ja frangid. Liechtenstein kuulus alemannidele.

Ülem-Valais'st hakkasid walserid 12. ja 13. sajandil levima lõunasse, läände ja itta, toimus niinimetatud walserite ränne (Walserwanderungen).

13. sajandil elas Churis umbes 1300 asukat ja seda ümbritsesid müürid. Aastal 1367 oli Kolme Liiga asutamine piirkonnas esimene samm Churi autonoomia suunas: burgmeisterit (meeri) on esmamainitud 1413. aastal ja linnaelanikud ründasid piiskopi residentsi. Chur oli Gotteshausbundi või Chadé (Jumala Koja Liiga) peamine linn ja üks Liigade nõukogude regulaarseid kohtumispaiku. Kui piiskoppide võim, nüüd üha enam lähedase Habsburgide Tirooli krahvkonna mõju all, kahanes, kirjutasid kodanikud aastal 1464 põhiseaduse, mis võeti vastu kohalike tsunftide rahvale ja poliitilistele positsioonidele seaduseks.

Keskaegne Vaduzi krahvkond loodi aastal 1342 kui väike Montforti krahvide dünastiast alljaotus Werdenbergi krahvkond.

Aastal 1367 loodi Churi piiskopi kasvavale võimule vastu seisma Jumala Koja Liiga (Cadi, Gottes Haus, Ca' di Dio). Sellele järgnes Halli Liiga (Grauer Bund), mõnikord Oberbundiks kutsutud, loomine aastal 1395 Ülem-Reini orus.

14. sajandil omandasid selle Milano hertsogid Viscontid. 15. sajandil vallutasid Šveitsi konföderaadid kolme eraldi vallutusega orud Alpidest lõunas.

Uusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Graubündenist sai aastal 1803 Šveitsi kanton, valiti Chur selle pealinnaks.

Piz Bernina mäele (4049 m) andis aastal 1850 nime Johann Coaz, kes tegi ka esimese tipputõusu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kesk-Ida-Alpid – tuntud ka kui Kesk-Alpid
Lubjakivialpid
Periadriaatiline murrang