Hüdrograafia

Allikas: Vikipeedia
Carl Rathlefi Liivi-, Eesti- ja Kuramaa hüdrograafiline kaart (1852)

Hüdrograafia (kreeka keeles hydōr 'vesi' + graphō 'kirjutan') on hüdroloogia haru, mis uurib ja kirjeldab veekogusid (jõgesid, järvi, veehoidlaid, ookeane jne.) ning nende osi.[1]

Teise definitsiooni kohaselt on hüdrograafia merenduse haru, mis selgitab ja kavandab merede ning suurte siseveekogude laevasõiduteid ja -tingimusi, tagades ohutu laevaliikluse.

Hüdrograafia arenes välja kaartide koostamisest ohutu laevasõidu jaoks. See on hüdrograafia olulisim rakendus tänapäevalgi. Hüdrograafia alla kuulub kõigi mere- ja jõelaevasõitu soodustavate ja takistavate asjaolude väljaselgitamine ja kaardistamine. Hüdrograafilistele kaartidele kantakse laevavrakid, rifid, kaldaehitised, näiteks kaid, majakad ja nende tuled, meremärgid ja poid ning ranniku iseloomulikud tunnused. Hüdrograafia uurib ka tõusu ja mõõna ning veeseisu veekogudes eri aastaaegadel. Kuid hüdrograafia ei uuri vee koostist ega kvaliteeti, ka mitte kalastikku – need jäävad hüdroloogia teistele harudele.

Ajalooliselt tegelesid hüdrograafiaga peamiselt riikide laevastikud. Koostatud kaarte peeti enamjaolt riiklikeks või sõjasaladusteks ning püüti vältida nende sattumist välisriikidesse, et see neid kaarte võimaliku sõja korral kasutada ei saaks.

Tänapäeval on enamikus riikides spetsialiseerunud hüdrograafiaamet. Eri riikide hüdrograafiaameteid ühendab ja nende tegevust kooskõlastab Rahvusvaheline Hüdrograafiaorganisatsioon. Euroopast kuuluvad sellesse organisatsiooni 2009. aasta seisuga kõik mereriigid peale Bulgaaria ja Leedu.

Hüdrograafia on tihedalt seotud mitme teadusharuga, nagu geodeesia, topograafia, geoloogia, bioloogia, matemaatika jt.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tehnikaleksikon, lk. 146