Terjuhhaanid
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2024) |
 Taastatud terjuhhaani rahvarõivas | |
| Rahvaarv | |
|---|---|
| 15 inimest (2002) | |
| Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad | |
 Venemaa | 15 |
| Keeled | |
| vene keel, ersa keel (ajalooliselt) | |
| Religioon | |
| vanausk, õigeusk, ersa põlisusk | |
| Seotud rahvad | |
| mordvalased, ersad | |
Terjuhhaanid (vene терюхане) on mordvalaste etniline rühm.
Terjuhhaanid elasid Nižni Novgorodi oblastis Dalneje Konstantinovo rajooni aladel. Tänaseks on nad täielikult venestunud ja räägivad emakeelena vene keelt, kuid on säilitanud piiratud rahvustunde, tunnustades endid rahvaloendustel mordvalastena ja säilitades piirkondlikuid omapärasid.
Terjuhhaanidele on pühendatud muuseum Tatarskoje külas. Seal säilitatakse rahvakäsitööd, rahvariidemustreid, arheoloogilisi leide ja sõlgi.[1]
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Terjuhhaanide nimetus ei ole rahva enese poolt valitud, vaid on neile antud väljaspoolt ja seostatud terjuhhanite geograafilise levikuga. Terjuhhaani nimetus tuleneb Bolšoje Terjuševo külast (Nižni Novgorodi maakonnas, Nižni Novgorodi kubermangus), kus rahvakild elas.[2]
Terjuhhaanide nimetuse võttis 19. sajandil kasutusele kirjanik Pavel Melnikov-Petšerski, kes oma romaanis „Laante keskel” („В лесįх“) kirjeldas rahva eluolu.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Eelajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna tõendid hilisemast sisserändest puuduvad, olid mordvalaste eelkäijad eeldatavasti ka Gorodetsi kultuuri esindajad, kes elasid terjuhhaanide ajaloolisel asualal kõige varem juba 8000 eKr. Järgnevatel aastatuhandetel vähenes mordvalaste asuala järk-järgult. Mokša ja ersa rahvad eraldusid teineteisest umbes 500–1000 pKr.[3]
Aasta 1000 paiku moodustas Nižni Novgorodi piirkond ersade kultuuri tuumikala. Kohalikud tegelesid peamiselt põlluharimisega, mesindusega ja küttimisega. Pärast muromlaste ja merjalaste allutamist hakkas Kiievi-Vene laienema ersalaste (terjuhhanite eelkäijate) aladele. Vallutused 11.–12. sajandil olid aeglased, kuid kaasnesid vene talupoegade kolonisatsiooniga. 1221. aastal loodi ersade küla asemele Oka ja Volga liitumispaigas Nižni Novgorod, mis kujunes Vene võimu tugipunktiks.[3]
Mongolite vallutuse järel maksid ersad mongolitele andamit, kuid olid muidu suhteliselt autonoomsed. Vene vürstide vähehaavaline pääsemine Kuldhordi alt tähendas aga surve kasvu ersadele. 1372. aastal rajatud Kurmõši kindlus Sura jõel eraldas ersad bulgaari-tšuvaši aladest. Sellele järgnenud Vene pidevad röövretkete tõttu pagesid paljud ersad oma ajalooliselt kodumaalt Mordva idaossa oma tänapäevastele aladele. 16. sajandiks oli ersade ajalooline kodumaa täielikult Venemaa kontrolli all.[3]
16.–18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
._Mordva-teryukhans._The_beginning_of_the_1920s.jpg)
Vene võim survestas suure osa ersadest liikuma ida poole, asemele asustati vene talupoegi. Samuti lahkusid ersad piirkonnast kõrge maksukoorma tõttu. Nižni Novgorodi maakonda alles jäänud ersadest kujunesid eeldatavasti järgmiste sajandite jooksul välja terjuhhaanid.[1] 18. sajandiks olid nad oma kodumaal Terjuševo ümbruses märgatavas vähemuses ja neil puudus õigus külaastmest kõrgemal iseseisvaid otsuseid teha. Terjuhhanid olid enamuses õukonnatalupojad, ehk tsaari omand, nende endine aadelkond oli parimal juhul vaba talupoja seisuses. 18. sajandi esimesel poolel läks terjuhhanite olukord hullemaks, kui tsaar nad ühele vürstile pärisorjadeks kinkis.[3]
Allasurutud terjuhhanid osalesid seetõttu mitmetes ülestõusudes. Stepan Razini korraldatud ülestõusu ajal moodustasid 1670–1671 terjuhhanid koos vene talupoegadega ühe vastupanukeskme, kus osa juhtidest olid ersalased või terjuhhanid. Bolšoje Terjuševos toimus 1743–1745 ülestõus, kui Vene võim otsustas terjuhhanid õigeusku ristida. 1743. aastal laskis vene piiskop pühad puud põlema süüdata, mille järel kihutasid terjuhhanid piiskopi minema, ähvardasid mõisnikku ja astusid vastu Vene väeüksustele. Nesmejan Vasiljevi juhtimisel tegutses 6000-pealise võitlusrühm metsavendadena Vene vägede vastu kaks aastat. Sellel ajal hävitasid Vene väed pühi hiisi, vägivallatsesid kohalike naiste kallal ja piinasid kättesaadud mässulisi. Vasiljevi kättesaamise järel ta põletati. Hoolimata ülestõusust olid terjuhhanid ühed esimestest õigeusku astunud mordvalastest, ülestõusu järel muutus õigeusk rahva seas levinuks.[3] Peamiselt levis piirkonnas vanausk.[1]
Venestumine[muuda | muuda lähteteksti]
Perioodil 1808–1810 kuulutas Terjuševo piirkonnas kohalik prohvet Kuzma Aleksejev ersa usu teist tulemist. Tema jutlustele kogunesid sajad inimesed, liikumine lagunes, kui Vene keiser lasi Aleksejevi arreteerida.[3] Nikolai I valitsemisajast alates kohaldati terjuhhanite vastu ka repressioone ja väljasaatmist nende vanausulisuse tõttu.[1]
19. sajandi jooksul kasvas terjuhhanite vene keele oskus. Paremini oskasid vene keelt venelastega koos töötavad terjuhhani mehed, koju jäänud naised säilitasid kohaliku ersa murde kauem. Vene keele leviku tõttu levisid aina enam ka segaabielud, lapsed kasvasid enamasti üles täielikult venekeelsetena. Vene keele oskuse tõttu ei loodud terjuhhanitele omakeelseid koole, vaid koolides toimus kogu õpe vene keeles.[3]
1920. aastatel oli teada veel 25 terjuhhaanide küla. 20. sajandi sajandi keskpaigaks venestusid terjuhhanid täielikult, kuid säilitasid kohati oma rahvustunde.[2] Ka sajandi teisel poolel oli veel terjuhhaneid, kes väitsid end olevat mordvalased. 2002. aasta rahvaloendusel pidas end terjuhhaaniks 15 inimest.[1][4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Kruusi, Heiko (oktoober 2020). "Ersade suurel palvepühal Raśkeń Ozks". Soome-ugri sõlmed (1): 129-134.
- ↑ 2,0 2,1 Корнишина, Галина Альбертовна (2001). "Традиционно-обрядовая культура в системе мордовскоrо этноса (структура, субъекты, основные компоненты)" (PDF). Moskva Riiklik Pedagoogiline Instituut: 6.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Taagepera, Rein (2000). Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmama. Lk 166-218. ISBN 998587871X.
- ↑ Jefimov, Ivan (1999). "Троянский конь III Съезда". Erzjanj Mastor.