Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2019) |
Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond | |
---|---|
Asutatud | 2008 |
Eelarve | 32,68 mln € (2012)[1] |
Dekaan | Peeter Burk |
Akadeemilisi töötajaid | 575 (2012)[2] |
Tugitöötajaid | 576 (2012) |
Üliõpilasi | 2292 (2013)[3] |
Bakalaureuseõppes | 1026 (2013) |
Magistriõppes | 695 (2013) |
Doktoriõppes | 506 (2013) |
Asukoht | Tartu |
Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond moodustati 2008. aastal Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna, Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ja Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi ühinemisel.
Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna teadusfookuses on bioloogia-, füüsika-, keemia-, maa-, keskkonna-, materjali-, tehnika- ja biomeditsiiniteaduste ning nendega seotud tehnoloogiate arendamine.[4]
Bioloogia, biokeemia, geneetika, keemia, looma- ja taimeteaduse, keskkonnateaduste ja ökoloogia, materjaliteaduse, molekulaarbioloogia ning geoteaduste vallas kuulub Tartu Ülikool maailma 1% kõige mõjukamate teadusasutuste hulka.[5][6]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Formaalselt asutati Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond 2008. aastal. Teaduskond moodustati aga allüksustest, mille ajalugu on palju pikem.
Bioloogia-geograafiateaduskond
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskond
Bioloogia-geograafiateaduskonna ajalugu iseseisva teaduskonnana Tartu Ülikoolis algab 1961. aastast, kui likvideeriti senine matemaatika-loodusteaduskond ja avati füüsika-matemaatika- ning bioloogia-geograafiateaduskond. Teaduskonnas oli avamise ajal kuus kateedrit: geograafia kateeder, geoloogia ja mineraloogia kateeder, geneetika ja darvinismi kateeder, taimefüsioloogia kateeder, taimesüstemaatika ja geobotaanika kateeder ning zooloogiakateeder.
1. septembril 1992 likvideeriti taas seni olemasolevad kateedrid ja nende baasil moodustati instituudid koos järgnevate professuuridega: molekulaar- ja rakubioloogia instituut, botaanika ja ökoloogia instituut, zooloogia ja hüdrobioloogia instituut, geograafia instituut, geoloogia instituut. Teaduskonna allüksusteks kinnitati botaanikaaed ja zooloogiamuuseum (ZHI koosseisus).
Aastatel 1994–2005 loodi molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koosseisus loodusteaduste didaktika lektoraat (1994), moodustati Välis-Eesti uuringute keskus geograafia instituudi juurde (1997), muudeti ökofüsioloogia õppetool rakendusökoloogia õppetooliks (1998), viidi Botaanikaaed teaduskonnast välja (1999), loodi molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koosseisus bioinformaatika õppetool (2002), muudeti hüdrobioloogia õppetool ihtüoloogia ja kalanduse õppetooliks (2002), asutati teaduskonna juurde interdistsiplinaarne üksus alus- ja rakendusökoloogia keskus (2003), moodustati molekulaar- ja rakubioloogia instituudi juurde UNESCO Teadushariduse Keskus (2004), loodi bioloogia-geograafiateaduskonna koosseisus olnud geoloogia- ja zooloogiamuuseumi ning loodusteaduslike kogude baasil Tartu Ülikooli muuseumide osana Tartu Ülikooli loodusmuuseum (2005).
2007. aasta 1. augustist moodustati seniste instituutide baasil kaks teadus-arendusasutust: Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut ning Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituuti kuulub neli osakonda: botaanika, geograafia, geoloogia ja zooloogia osakond.
1961–1964 | Heigo Miidla |
1964–1966 | Herbert Viiding |
1966–1969 | Ants Raik |
1969–1972 | Arvo Rõõmusoks |
1972–1975 | Ants Raik |
1975–1991 | Aadu Loog |
1991–1995 | Toivo Maimets |
1995–1998 | Volli Kalm |
1998–2003 | Ain Heinaru |
2003–2008 | Tõnu Meidla |
1. jaanuaril 2008 liideti teaduskond Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnaga.[7]
Füüsika Instituut
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli füüsika instituut
1946. aastal asutati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega Eesti NSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut (FMMI), aasta hiljem alustas instituut tööd. 1952. aastal nimetati instituut ümber Füüsika ja Astronoomia Instituudiks (FAI).
Vahemikus 1956–1975 toimus esimene Eestis korraldatud (TÜ&FI) üleliiduline luminestsentsikonverents (1975), moodustati FAI-s erikonstrueerimisbüroo (1964), valmis kristallide labori hoone (1965), veeldati FAI-s esmakordselt Eestis heeliumi ja rajati siinne madalate temperatuuride füüsika (1967), ehitati esimene vaakumultraviolett-piirkonna difraktsioon-topeltmonokromaator maailmas (1967), laboritesse saabus esimene laser (1968) ja elektronarvuti (1969), instituut korraldas esmakordselt rahvusvahelise teaduskonverentsi (1970) ja valmis aparaadiehitushoone esimene järk töökoja ruumidega (1970), kiirgust andis esimene instituudis koostatud laser (argoonlaser, 1972). 1973. aastal pooldus FAI astrofüüsika ja atmosfäärifüüsika instituudiks Tõraveres (nüüdne Tartu Observatoorium) ja Füüsika Instituudiks (FI) Tartus ning 1975. aastal valmis FAI füüsikalaborite hoone (praegune TÜFI peahoone).
Vahemikus 1975–1992 tegutses FI-s TÜ tahkisefüüsika/laseroptikabaaskateeder (koolitati üle 80 spetsialisti) ja vahemikus 1976–1990 tegutses FI-s doktoritööde kaitsmise erialanõukogu, mille ees kaitsti kokku 28 doktori- ja 77 kandidaadiväitekirja.
1982. aastal jõudis FI-s tehtud spektrofotomeeter kosmoselaeva Saljut pardale ning valmis esimene eksimeerlaserspektromeeter.
1995. aastal sai FI-st riigiteadusasutus, avalik-õiguslik juriidiline isik Haridusministeeriumi valitsemisalas. 1997. aastal ühines Tartu Ülikooliga ning temast sai Tartu Ülikooli teadus- ja arendusasutus Tartu Ülikooli füüsika instituut (TÜFI). 2008. aastal ühines Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakonnaga, lisaks Tartu Ülikooli teadus- ja arendusasutuse staatusele hakkas FI kuuluma Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) koosseisu.
1947–1950 | Arnold Humal |
1950–1973 | Aksel Kipper |
1973–1975 | Karl Rebane |
1976–1981 | Harry Õiglane |
1981–1988 | Peeter Saari |
1988–1994 | Arvi Freiberg |
1994–2002 | Kristjan Haller |
2002–2009 | Ergo Nõmmiste |
Aastast 2009 | Marco Kirm |
Mereinstituut
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Mereinstituut loodi 3. märtsil 1992 Eesti Kalandusinstituudist ja Eesti Teaduste Akadeemia Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi üksustest.
1996. aastal muudeti Eesti Mereinstituut Keskkonnaministeeriumi teadusasutuseks ning alates 2001. aastast on see Tartu Ülikooli koosseisus. 2008. aastast on see loodus- ja tehnoloogiateaduskonna instituut (varem oli bioloogia- ja geograafiateaduskonna instituut).[8]
Instituudid
[muuda | muuda lähteteksti]Loodusteadusliku hariduse keskus
[muuda | muuda lähteteksti]Loodusteadusliku hariduse keskus tegeleb loodusteaduste õpetajate väljaõpetmisega, keskendudes teemadele nagu õpiteooriad, õpiprotsessid, õpetamise metoodikate väljatöötamine, kuidas õpetada, kuidas paremini õpetada, psühholoogia, pedagoogika ja arvutiteaduste arsenalile tuginev visualiseeritud ja köitva õpiprotsessi kontseptsiooni kujundamine, loodusteadusliku hariduse asjakohasuse kontseptsioon Eestis ja selle rahvusvaheline rakendatavus.
Füüsika instituut
[muuda | muuda lähteteksti]Füüsika instituudi peamisteks teadustegevuste valdkondadeks on materjaliteadus ja aine süvastruktuuri teooria, laserfüüsika ja laseroptilised tehnoloogiad, keskkonnafüüsika ja biofüüsika ning uudsete funktsionaalsete materjalide väljatöötamine arvestades kõrgtehnoloogilise tööstuse vajadusi.
FI alla kuuluvad materjaliteaduse, eksperimentaalfüüsika, teoreetilise füüsika ning bio- ja keskkonnafüüsika osakonnad.
FI alla kuulusid Tähe 4 ja Riia mnt 142 hooned, kuni 2014. aastal valmis uus õppehoone Ravila tänaval (Physicum).
Keemia instituut
[muuda | muuda lähteteksti]Keemia instituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on anorgaaniline, orgaaniline, bioorgaaniline, analüütiline ning kolloid ja keskkonnakeemia, füüsikaline keemia ja molekulaartehnoloogia.
Uues Chemicumis on pinda üle 12 000 m², millel paikneb neli suurt auditooriumi, teaduslaborid, teadustöötajate kabinetid, õppelaborid, õppejõudude kabinetid, erialaraamatukogud ning ka kohvik ja muud abiruumid.[9]
Mereinstituut
[muuda | muuda lähteteksti]Mereinstituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on mereoptika ja kaugseire metodoloogia, põhjataimestiku kaardistamine ja sinivetikate õitsengute dünaamika Läänemeres, mere hüdrodünaamiliste protsesside analüüs, Läänemere ökosüsteemide dünaamika, energia- ja aineringe Läänemeres ja kalastik.
Molekulaar- ja rakubioloogia instituut
[muuda | muuda lähteteksti]Molekulaar- ja rakubioloogia instituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, molekulaarmeditsiin, evolutsiooniline bioloogia – inimpopulatsioonide fülogeograafia, bioinformaatika – geneetiliste metoodikate arendamine populatsioonide geneetiliste erinevuste uurimiseks, mikroobigeneetika ja.–füsioloogia, mikroobide geneetiline adapteerumine muutuvate keskkonnatingimustega ja rakubioloogia.
Instituudi teadustöö toimub peamiselt TÜMRI hoones (Riia mnt 23) ja tehnoloogiainstituudi hoones ning loodus- ja tehnoloogiateaduskonna peamajas (Vanemuise 46).
Tehnoloogiainstituut
[muuda | muuda lähteteksti]Tehnoloogiainstituudi koosseisu kuuluvad biomeditsiinitehnoloogia, materjali- ja keemiatehnoloogia, info- ja haridustehnoloogia ning keskkonnatehnoloogia arenduskeskused. Tuumiklaboreid on viis – energiatõhuse ehituse, transgeense tehnoloogia, rakendusviroloogia, proteoomika ja teadusaparatuuri ehitamise tuumiklaborid.
TÜTI koosseisu kuulub ka innovatsioonikeskus.
Tehnoloogiainstituudi hoone asub aadressil Nooruse 1.
Ökoloogia- ja maateaduste instituut
[muuda | muuda lähteteksti]Ökoloogia- ja maateaduste instituut jaguneb neljaks osakonnaks: botaanika, geograafia, geoloogia ja zooloogia osakond, millest igaühel on mitu peamist teadussuunda.
Õppimine
[muuda | muuda lähteteksti]Loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas on võimalik omandada bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraad loodus- ja reaalteaduste erialadel.
Bakalaureuse õppekavad
[muuda | muuda lähteteksti]Arvutitehnika on teadusharu, mis hõlmab kõrgtehnoloogiliste süsteemide või seadmete tarkvara ja riistvara komponentide disainimist, ehitamist, rakendamist ja hooldamist. Tavaliselt vaadeldakse arvutitehnikat kui kombinatsiooni informaatikast ja elektroonikast. Selline omalaadne kooslus annab tudengile mitmekülgse ettevalmistuse tegelemaks mistahes tehnoloogiaga seotud valdkonnas.
Bioloogia õpingute käigus kujuneb arusaam loodusseaduste toimimisest, põhjus-tagajärg seostest raku ja organismi tasanditel. Praktikumides omandatakse laboratoorse töö võtted ja kogemused, tutvutakse loomade ja taimede anatoomia ja füsioloogiaga. Tõelist loodusega kokkusulamist võimaldavad zooloogia, floristika ja maateaduste aluste välipraktikumid.
Füüsika on teadusharu, mille vahendusel inimene püüab mõista loodusnähtuste olemust ja rakendada neid oma teenistusse. Seepärast arvatakse ka, et tänases muutlikus kõrgtehnoloogilises infoühiskonnas on kõige parem alusharidus just füüsika. Tundes ühteviisi hästi nii fundamentaalseid loodusseadusi, tehnoloogia aluseid kui ka vajalikke matemaatilisi võtteid, suudab füüsik kiiresti analüüsida uudseid ja keerukaid probleeme.
Geenitehnoloogia õpingute käigus kujuneb arusaam eluslooduse molekulaarsel tasandil toimimisest, luuakse tugev põhi reaalainetes elu molekulaarsete aluste mõistmiseks ning antakse teoreetilised ja praktilised alusteadmised bioteadustes, süvendatakse teadmisi kitsamal erialal biotehnoloogia, molekulaarbioloogia, bioinformaatika, viroloogia ja paljudes teistes valdkondades, mis kõik on pärmide ja bakterite, viiruste, taimede ja loomade geenidega töötamise aluseks. Suurt rõhku pannakse inimese genoomi uurimisele ja biomeditsiinile.
Geograafia ühendab loodus- ja sotsiaalteaduslikku lähenemist matemaatilise mõtlemisega. Geograafia uurimisteemad omavad kontakte pea kõigi olulisemate loodus- ja humanitaarteadustega, aga ka paljude tehnika ja kunstivaldkondadega, peamiselt uuritakse asjade paiknemist ja selle asukoha mõjust. Laias saab seda teadusharu jagada geoinformaatikaks ja kartograafiaks, inimgeograafia ja regionaalplaneerimine ning loodusgeograafia ja maastikuökoloogia.
Geoloogia kui teadus koosneb väga paljudest valdkondadest, mis uurivad näiteks Maa ja ka maaväliste kehade mineraloogiat, settimisprotsesse, pinnavormide kujunemist ning elu tekkimist ja arengut. Geoloogia on piirteadus, mis omab väljundeid paljudesse teadusvaldkondadesse alates füüsikast-keemiast ja evolutsioonibioloogiast ning lõpetades arheoloogiaga.
Keemia on teadusharu, mis annab vastuseid küsimustele, miks ja kuidas protsessid toimuvad ning kuidas neid meie kasuks tööle panna, kuidas valmistada materjale väga erinevaks otstarbeks, alustades implantaatidega inimorganismide tarbeks ning lõpetades kütuseelementidega, kuidas sünteesida uusi aineid, kuidas vähendada inimtegevuse mõju loodusele ja kuidas ennustada ainete omadusi arvutiprogrammide abil.
Keskkonnatehnoloogia on interdistsiplinaarne eriala ning hõlmab ettevalmistust nii loodusteadustes, sh keemias, bioloogias, geograafias ja füüsikas kui ka insener-tehnilistes distsipliinides. Keskkonnatehnoloogia valdkond võimaldab lahendada keskkonnakaitsega seonduvaid probleeme nii ettevõtetes kui ka piirkondlike arengukavade väljatöötamisel, tööstusettevõtete keskkonnaalast nõustamist ning keskkonnajuhtimise meetmete ja keskkonnaseire projektide juurutamist.
Materjaliteadus on moodsa füüsika, keemia ja inseneriteaduse puutekohas kiiresti arenev teadusharu, mille rakenduslikuks eesmärgiks on uute materjalide väljatöötamine kõige erinevamate valdkondade tarbeks (elektroonika, energeetika, transport, meditsiin jne). Materjali all mõistetakse seejuures vajalike füüsikaliste ja keemiliste omadustega ainet või ainete segu. Tehnika ajalugu veenab meid selles, et sobivate omadustega materjalide olemasolu või puudumine määrab enamasti uute tehniliste ideede saatuse.
Ökoloogia ja elustiku kaitse tegeleb eri tasanditel toimuvate protsessidega, alates üksikorganismi seostest teiste eluvormidega ja eluta keskkonnaga ning lõpetades ökosüsteemi kui terviku ehituse ja talitlusega. Ökoloogia võimaldab aru saada biosüsteemide funktsioneerimisest organismide ja koosluste tasandil, elusa ja eluta looduse seostest, looduse mitmekesisust jpm.
Keskkonnakorralduse ja planeerimise on ala, kust tulevad eluruumi kujundajad, kes töötavad keskkonnaspetsialistide, planeerijate ja arendustöötajatena peamiselt ettevõtetes, riigiasutustes ja omavalitsustes.
Magistriõppekavad
[muuda | muuda lähteteksti]Magistri tasemel lisanduvad veel gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja, biomeditsiin ja rahvusvaheline rakendusliku mõõteteaduse erialad.
Doktoriõppekavad
[muuda | muuda lähteteksti]Doktorantuuris keskendutakse teemadele nagu botaanika ja ökoloogia, füüsika, geenitehnoloogia, geograafia, geoloogia, keemia, keskkonnatehnoloogia, loodusteaduslik haridus, materjaliteadus, molekulaar- ja rakubioloogia, tehnika ja tehnoloogia, zooloogia ja hüdrobioloogia.
Vastuvõtt erialade kaupa
[muuda | muuda lähteteksti]Eriala | Vastuvõtuarv (2011)[10] |
---|---|
Arvutitehnika | 38 |
Bioloogia | 48 |
Füüsika | 56 |
Geenitehnoloogia | 37 |
Geograafia | 33 |
Geoloogia | 15 |
Keemia | 46 |
Keskkonnatehnoloogia | 41 |
Materjaliteadus | 24 |
Ökoloogia ning elustiku kaitsel | 21 |
Keskkonnakorraldus ja planeerimine | 26 |
Eriala | Vastuvõtuarv (2011)[11] |
---|---|
Arvutitehnika | 10 |
Bioloogia | 30 |
Biomeditsiin | 13 |
Füüsika | 9 |
Geenitehnoloogia | 30 |
Geograafia | 19 |
Geoloogia | 7 |
Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja | 20 |
Keemia | 18 |
Keskkonnatehnoloogia | 34 |
Materjaliteadus | 7 |
Ökoloogia ning elustiku kaitsel | 17 |
Rakenduslik mõõteteadus (inglise keeles) | 13 |
Eriala | Vastuvõtuarv (2011)[12] |
---|---|
Botaanika ja ökoloogia | 9 |
Füüsika | 6 |
Geenitehnoloogia | 2 |
Geograafia | 4 |
Geoloogia | 3 |
Keemia | 11 |
Keskkonnatehnoloogia | 4 |
Loodusteaduslik haridus | 2 |
Materjaliteadus | 6 |
Molekulaar- ja rakubioloogia | 6 |
Tehnika ja tehnoloogia | 7 |
Zooloogia ja hüdrobioloogia | 13 |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna eelarve 2012". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2015. Vaadatud 19. novembril 2013.
- ↑ "Personalistatistika 2012" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 9. november 2013. Vaadatud 19. novembril 2013.
- ↑ Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna üliõpilaste arv. Vaadatud 19.11.2013.
- ↑ "Mis on LOTE". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. november 2011. Vaadatud 11. novembril 2011.
- ↑ "Tartu Ülikool jõudis bioteadustes maailma tippu". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. jaanuar 2012. Vaadatud 11. novembril 2011.
- ↑ "Tartu Ülikool on molekulaarbioloogias ja geneetikas maailma tipus". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2020. Vaadatud 14. märtsil 2012.
- ↑ "Bioloogia-geograafiateaduskonna ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2008. Vaadatud 11. novembril 2011.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ "Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2013. Vaadatud 19. novembril 2013.
- ↑ "Tartu Ülikool avab maailmatasemel keemiahoone". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. august 2011. Vaadatud 11. novembril 2011.
- ↑ "Tartu Ülikooli esimese astme ja integreeritud õppe vastuvõtt 2011. aastal". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2015. Vaadatud 19. novembril 2013.
- ↑ "Tartu Ülikooli teise astme õppe vastuvõtt 2011. aastal". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2015. Vaadatud 19. novembril 2013.
- ↑ "Tartu Ülikooli kolmanda astme õppe vastuvõtt 2011. aastal". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2015. Vaadatud 19. novembril 2013.