Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond

Allikas: Vikipeedia
TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Asutatud 2008
Eelarve 32,68 mln (2012)[1]
Dekaan Peeter Burk
Akadeemilisi töötajaid 575 (2012)[2]
Tugitöötajaid 576 (2012)
Üliõpilasi 2292 (2013)[3]
Bakalaureuse-
õppes
1026 (2013)
Magistriõppes 695 (2013)
Doktoriõppes 506 (2013)
Asukoht Tartu

Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond moodustati 2008. aastal TÜ füüsika-keemiateaduskonna, TÜ bioloogia-geograafiateaduskonna, TÜ Eesti Mereinstituudi ja TÜ Tehnoloogiainstituudi ühinemisel.

TÜ LOTE teadusfookuses on bioloogia-, füüsika-, keemia-, maa-, keskkonna-, materjali-, tehnika- ja biomeditsiiniteaduste ning nendega seotud tehnoloogiate arendamine.[4]

Bioloogia, biokeemia, geneetika, keemia, looma- ja taimeteaduse, keskkonnateaduste ja ökoloogia, materjaliteaduse, molekulaarbioloogia ning geoteaduste vallas kuulub Tartu Ülikool maailma 1% kõige mõjukamate teadusasutuste hulka.[5][6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Formaalselt asutati TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond aastal 2008. Erinevate allüksuste ajalugu, mille liitmise tulemusel teaduskond moodustati on palju pikem.

Bioloogia-geograafiateaduskond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskond.

Bioloogia-geograafiateaduskonna ajalugu iseseisva teaduskonnana Tartu Ülikoolis algab 1961. aastast kui likvideeriti senine matemaatika-loodusteaduskond ja avati füüsika-matemaatika – ning bioloogia-geograafiateaduskond. Teaduskonnas oli avamise ajal 6 kateedrit: geograafia kateeder, geoloogia ja mineraloogia kateeder, geneetika ja darvinismi kateeder, taimefüsioloogia kateeder, taimesüstemaatika ja geobotaanika kateeder ning zooloogiakateeder.

1. septembrist 1992 likvideeriti taas seni olemasolevad kateedrid ja nende baasil moodustati instituudid koos järgnevate professuuridega: molekulaar- ja rakubioloogia instituut, botaanika ja ökoloogia instituut, zooloogia ja hüdrobioloogia instituut, geograafia instituut, geoloogia instituut. Teaduskonna allüksusteks kinnitati botaanikaaed ja zooloogiamuuseum (ZHI koosseisus)

Vahemikus 1994–2005 loodi molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koosseisus loodusteaduste didaktika lektoraat (1994), moodustati Välis-Eesti uuringute keskus geograafia instituudi juurde (1997), muudeti ökofüsioloogia õppetool rakendusökoloogia õppetooliks (1998), viidi botaanikaaed teaduskonnast välja (1999), loodi molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koosseisus bioinformaatika õppetool (2002), muudeti hüdrobioloogia õppetool ihtüoloogia ja kalanduse õppetooliks (2002), asutati teaduskonna juurde interdistsiplinaarne üksus alus- ja rakendusökoloogia keskus (2003), moodustati molekulaar- ja rakubioloogia instituudi juurde UNESCO Teadushariduse Keskus (2004), loodi bioloogia-geograafiateaduskonna koosseisus olnud geoloogia- ja zooloogiamuuseumi ning loodusteaduslike kogude baasil Tartu Ülikooli muuseumite osana TÜ loodusmuuseum (2005).

1. augustist 2007 moodustati seniste instituutide baasil kaks teadus-arendusasutust: Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituut ja Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut, millesse kuulub neli osakonda: botaanika, geograafia, geoloogia ja zooloogia osakond.

Teaduskonna dekaanid
1961–1964 Heigo Miidla
1964–1966 Herbert Viiding
1966–1969 Ants Raik
1969–1972 Arvo Rõõmusoks
1972–1975 Ants Raik
1975–1991 Aadu Loog
1991–1995 Toivo Maimets
1995–1998 Volli Kalm
1998–2003 Ain Heinaru
2003–2008 Tõnu Meidla

1. jaanuaril 2008 liideti teaduskond TÜ LOTE-ga.[7]

Füüsika Instituut[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli füüsika instituut.

1946 asutati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega Eesti NSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut (FMMI), aasta hiljem alustas instituut tööd. 1952. aastal nimetatakse instituut ümber Füüsika ja Astronoomia Instituudiks (FAI).

Vahemikus 1956–1975 toimub esimene Eestis korraldatud (TÜ&FI) üleliiduline luminestsentsikonverents (1975), moodustatakse FAIs erikonstrueerimisbüroo (1964), valmib kristallide labori hoone (1965), veeldatakse FAIs esmakordselt Eestis heeliumi ja rajatakse siinne madalate temperatuuride füüsika (1967), ehitatakse esimene vaakumultraviolett-piirkonna difraktsioon-topeltmonokromaator maailmas (1967), laboritesse saabub esimene laser (1968) ja elektronarvuti (1969), instituut korraldab esmakordselt rahvusvahelise teaduskonverentsi (1970) ja valmib aparaadiehitushoone esimene järk töökoja ruumidega (1970), kiirgust annab esimene instituudis koostatud laser (argoonlaser, 1972). 1973. aastal pooldub FAI Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudiks Tõraveres (nüüdne Tartu Observatoorium) ja Füüsika Instituudiks (FI) Tartus ja 1975. aastal valmib FAI füüsikalaborite hoone (praegune TÜFI peahoone).

Vahemikus 1975–92 tegutseb FIs TÜ tahkisefüüsika/laseroptikabaaskateeder (koolitati üle 80 spetsialisti) ja vahemikus 1976–90 tegutseb FIs doktoritööde kaitsmise erialanõukogu, mille ees kaitsti kokku 28 doktori- ja 77 kandidaadiväitekirja.

1982. aastal on FIs tehtud spektrofotomeeter kosmoselaeva “Saljut” pardal ja valmib esimene eksimeerlaser-spektromeeter.

1995. aastal saab FIst riigiteadusasutus, avalik-õiguslik juriidiline isik Haridusministeeriumi valitsemisalas ja 1997. aastal ühineb Tartu Ülikooliga, temast saab Tartu Ülikooli teadus- ja arendusasutus Tartu Ülikooli Füüsika Instituut (TÜFI). 2008. aastal ühineb Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakonnaga, lisaks Tartu Ülikooli teadus- ja arendusasutuse staatusele on FI nüüd ka Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) koosseisus.

Instituudi juhatajad
1947–1950 Arnold Humal
1950–1973 Aksel Kipper
1973–1975 Karl Rebane
1976–1981 Harry Õiglane
1981–1988 Peeter Saari
1988–1994 Arvi Freiberg
1994–2002 Kristjan Haller
2002–2009 Ergo Nõmmiste
Aastast 2009 Marco Kirm

Mereinstituut[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Mereinstituut loodi 3. märtsil 1992 Eesti Kalandusinstituudist ja Eesti Teaduste Akadeemia Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi üksustest.

Aastal 1996 muudeti Eesti Mereinstituut Keskkonnaministeeriumi teadusasutuseks ning alates 2001. aastast on see Tartu Ülikooli koosseisus. Alates 2008. aastast on see loodus- ja tehnoloogiateaduskonna instituut (varem oli bioloogia- ja geograafiateaduskonna instituut).[8]

Instituudid[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusteadusliku hariduse keskus[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusteadusliku hariduse keskus tegeleb loodusteaduste õpetajate väljaõpetmisega, keskendudes teemadele nagu õpiteooriad, õpiprotsessid, õpetamise metoodikate väljatöötamine, kuidas õpetada, kuidas paremini õpetada, psühholoogia, pedagoogika ja arvutiteaduste arsenalile tuginev visualiseeritud ja köitva õpiprotsessi kontseptsiooni kujundamine, loodusteadusliku hariduse asjakohasuse kontseptsioon Eestis ja selle rahvusvaheline rakendatavus.

Füüsika instituut[muuda | muuda lähteteksti]

Füüsika instituudi peamisteks teadustegevuste valdkondadeks on materjaliteadus ja aine süvastruktuuri teooria, laserfüüsika ja laseroptilised tehnoloogiad, keskkonnafüüsika ja biofüüsika ning uudsete funktsionaalsete materjalide väljatöötamine arvestades kõrgtehnoloogilise tööstuse vajadusi.

FI alla kuuluvad materjaliteaduse, eksperimentaalfüüsika, teoreetilise füüsika ning bio- ja keskkonnafüüsika osakonnad.

FI alla kuulusid Tähe 4 ja Riia mnt 142 hooned, kuni 2014. aastal valmis uus õppehoone Ravila tänaval (Physicum).

Keemia instituut[muuda | muuda lähteteksti]

Keemia instituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on anorgaaniline, orgaaniline, bioorgaaniline, analüütiline ning kolloid ja keskkonnakeemia, füüsikaline keemia ja molekulaartehnoloogia.

Uues Chemicumis on pinda üle 12 000 m², millel paikneb neli suurt auditooriumi, teaduslaborid, teadustöötajate kabinetid, õppelaborid, õppejõudude kabinetid, erialaraamatukogud ning ka kohvik ja muud abiruumid.[9]

Mereinstituut[muuda | muuda lähteteksti]

Mereinstituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on mereoptika ning kaugseire metodoloogia, põhjataimestiku kaardistamine ja sinivetikate õitsengute dünaamika Läänemeres, mere hüdrodünaamiliste protsesside analüüs, Läänemere ökosüsteemide dünaamika, energia- ja aineringe Läänemeres ja kalastik.

Molekulaar- ja rakubioloogia instituut[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulaar- ja rakubioloogia instituudi peamistesteks teadustegevuse valdkondadeks on molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, molekulaarmeditsiin, evolutsiooniline bioloogia – inimpopulatsioonide fülogeograafia, bioinformaatika –geneetiliste metoodikate arendamine populatsioonide geneetiliste erinevuste uurimiseks, mikroobigeneetika ja –füsioloogia, mikroobide geneetiline adapteerumine muutuvate keskkonnatingimustega ja rakubioloogia.

Instituudi teadustöö toimub peamiselt TÜMRI hoones (Riia mnt 23) ja Tehnoloogiainstituudi hoones ja LOTE peamajas (Vanemuise 46).

Tehnoloogiainstituut[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnoloogiainstituudi koosseisu kuuluvad biomeditsiinitehnoloogia, materjali- ja keemiatehnoloogia, info- ja haridustehnoloogia ning keskkonnatehnoloogia arenduskeskused. Tuumiklaboreid on viis – energiatõhuse ehituse, transgeense tehnoloogia, rakendusviroloogia, proteoomika ja teadusaparatuuri ehitamise tuumiklaborid.

TÜTI koosseisu kuulub ka innovatsioonikeskus.

Tehnoloogiainstituudi hoone asub aadressil Nooruse 1.

Ökoloogia- ja maateaduste instituut[muuda | muuda lähteteksti]

Ökoloogia- ja maateaduste instituut jaguneb neljaks osakonnaks – botaanika, geograafia, geoloogia ja zooloogia osakond, millest igal ühel on mitmeid põhilise teadussuunitlusi.

Õppimine[muuda | muuda lähteteksti]

TÜ LOTEs on võimalik omandada bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraad erinevates loodus- ja reaalteaduste erialadel.

Bakalaureuse õppekavad[muuda | muuda lähteteksti]

Arvutitehnika on teadusharu, mis kätkeb endas kõrgtehnoloogiliste süsteemide või seadmete tarkvara ja riistvara komponentide disainimist, ehitamist, rakendamist ning hooldamist. Tavaliselt vaadeldakse arvutitehnikat kui kombinatsiooni informaatikast ja elektroonikast. Selline omalaadne kooslus annab tudengile mitmekülgse ettevalmistuse tegelemaks mistahes tehnoloogiaga seotud valdkonnas.

Bioloogia õpingute käigus kujuneb arusaam loodusseaduste toimimisest, põhjus-tagajärg seostest raku ja organismi tasanditel. Praktikumides omandatakse laboratoorse töö võtted ja kogemused, tutvutakse loomade ja taimede anatoomia ja füsioloogiaga. Tõelist loodusega kokkusulamist võimaldavad zooloogia, floristika ja maateaduste aluste välipraktikumid.

Füüsika on teadusharu, mille vahendusel inimene püüab mõista loodusnähtuste olemust ja rakendada neid oma teenistusse. Seepärast arvatakse ka, et tänases muutlikus kõrgtehnoloogilises infoühiskonnas on kõige parem alusharidus just füüsika. Tundes ühteviisi hästi nii fundamentaalseid loodusseaduseid, tehnoloogia aluseid kui ka vajalikke matemaatilisi võtteid suudab füüsik kiiresti analüüsida uudseid ja keerukaid probleeme.

Geenitehnoloogiat õpingute käigus kujuneb arusaam eluslooduse molekulaarsel tasandil toimimisest, luuakse tugev põhi reaalainetes elu molekulaarsete aluste mõistmiseks ning antakse teoreetilised ja praktilised alusteadmised bioteadustes, süvendatakse teadmisi kitsamal erialal biotehnoloogia, molekulaarbioloogia, bioinformaatika, viroloogia ja paljudes teistes valdkondades, mis kõik on pärmide ja bakterite, viiruste, taimede ja loomade geenidega töötamise aluseks. Suurt rõhku pannakse inimese genoomi uurimisele ja biomeditsiinile.

Geograafia ühendab endas loodus- ja sotsiaalteaduslikku lähenemist matemaatilise mõtlemisega. Geograafia uurimisteemad omavad kontakte pea kõigi olulisemate loodus- ja humanitaarteadustega, aga ka paljude tehnika ja kunstivaldkondadega, peamiselt uuritakse asjade paiknemist ja selle asukoha mõjust. Laias saab seda teadusharu jagada geoinformaatikaks ja kartograafiaks, inimgeograafia ja regionaalplaneerimine ning loodusgeograafia ja maastikuökoloogia.

Geoloogia kui teadus koosneb väga paljudest erinevatest valdkondadest, mis uurivad nt Maa ja ka maaväliste kehade mineraloogiat, settimisprotsesse, pinnavormide kujunemist ning elu tekkimist ja arengut. Geoloogia on piirteadus, mis omab väljundeid paljudesse erinevatesse teadusvaldkondadesse alates füüsikast-keemiast ja evolutsioonibioloogia ning arheoloogiaga lõpetades.

Keemia on teadusharu, mis annab vastuseid küsimustele nagu miks ja kuidas protsessid toimuvad ning kuidas neid meie kasuks tööle panna, kuidas valmistada materjale väga erinevaks otstarbeks, alustades implantaatidega inimorganismide tarbeks ning lõpetades kütuseelementidega, kuidas sünteesida uusi aineid, kuidas vähendada inimtegevuse mõju loodusele ja kuidas ennustada ainete omadusi arvutiprogrammide abil.

Keskkonnatehnoloogia on interdistsiplinaarne eriala ning hõlmab ettevalmistust nii loodusteadustes, sh keemias, bioloogias, geograafias ja füüsikas kui ka insener-tehnilistes distsipliinides. Keskkonnatehnoloogia valdkond võimaldab lahendada keskkonnakaitsega seonduvaid probleeme nii ettevõtetes kui ka piirkondlike arengukavade väljatöötamisel, tööstusettevõtete keskkonnaalast nõustamist ning keskkonnajuhtimise meetmete ja keskkonnaseire projektide juurutamist.

Materjaliteadus on moodsa füüsika, keemia ja inseneriteaduse puutekohas kiiresti arenev teadusharu, mille rakenduslikuks eesmärgiks on uute materjalide väljatöötamine kõige erinevamate valdkondade tarbeks (elektroonika, energeetika, transport, meditsiin jne). Materjali all mõistetakse seejuures vajalike füüsikaliste ja keemiliste omadustega ainet või ainete segu. Tehnika ajalugu veenab meid selles, et sobivate omadustega materjalide olemasolu või puudumine määrab enamasti uute tehniliste ideede saatuse.

Ökoloogia ning elustiku kaitse tegeleb väga erinevatel tasemetel toimuvate protsessidega, alates üksikorganismi seostest teiste eluvormidega ja eluta keskkonnaga ning lõpetades ökosüsteemi kui terviku ehituse ja talitusega. Ökoloogia võimaldab aru saada biosüsteemide funktsioneerimisest organismide ja koosluste tasandil, elusa ja eluta looduse seostest, looduse mitmekesisust jpm.

Keskkonnakorralduse ja planeerimise on ala, kust tulevad eluruumi kujundajad, kes töötavad keskkonnaspetsialistide, planeerijate ja arendustöötajatena peamiselt ettevõtetes, riigiasutustes ja omavalitsustes.

Magistri õppekavad[muuda | muuda lähteteksti]

Magistri tasemel lisanduvad veel gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja, biomeditsiin ja rahvusvaheline rakendusliku mõõteteaduse erialad.

Doktorantuuri õppekavad[muuda | muuda lähteteksti]

Doktorantuuris keskendutakse teemadele nagu botaanika ja ökoloogia, füüsika, geenitehnoloogia, geograafia, geoloogia, keemia, keskkonnatehnoloogia, loodusteaduslik haridus, materjaliteadus, molekulaar- ja rakubioloogia, tehnika ja tehnoloogia, zooloogia ja hüdrobioloogia.

Vastuvõtt erialade kaupa[muuda | muuda lähteteksti]

Bakalaureuseõppe erialade vastuvõtt
Eriala Vastuvõtuarv (2011)[10]
Arvutitehnika 38
Bioloogia 48
Füüsika 56
Geenitehnoloogia 37
Geograafia 33
Geoloogia 15
Keemia 46
Keskkonnatehnoloogia 41
Materjaliteadus 24
Ökoloogia ning elustiku kaitsel 21
Keskkonna korraldus ja planeerimine 26
Magistriõppe erialade vastuvõtt
Eriala Vastuvõtuarv (2011)[11]
Arvutitehnika 10
Bioloogia 30
Biomeditsiin 13
Füüsika 9
Geenitehnoloogia 30
Geograafia 19
Geoloogia 7
Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja 20
Keemia 18
Keskkonnatehnoloogia 34
Materjaliteadus 7
Ökoloogia ning elustiku kaitsel 17
Rakenduslik mõõteteadus (inglise keeles) 13
Doktoriõppe erialade vastuvõtt
Eriala Vastuvõtuarv (2011)[12]
Botaanika ja ökoloogia 9
Füüsika 6
Geenitehnoloogia 2
Geograafia 4
Geoloogia 3
Keemia 11
Keskkonnatehnoloogia 4
Loodusteaduslik haridus 2
Materjaliteadus 6
Molekulaar- ja rakubioloogia 6
Tehnika ja tehnoloogia 7
Zooloogia ja hüdrobioloogia 13

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]