Tallinna Kirjanike Maja

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna kirjanike maja)

Tallinna Kirjanike Maja on Tallinna vanalinnas aadressil Harju 1 asuv hoone. Seda kasutab Eesti Kirjanike Liit.

Harju,1, 01.09.2012 - panoramio.jpg
Harju 2010-10-26.jpg
The tower of the Town Hall (7954660530).jpg

August ja Heili Volbergi koostöös projekteeritud Kirjanike Maja ehitati Harju tänava pommitatud alale. 1963. aastal valminud hoone puhul on järgitud tollal populaarset Skandinaavia modernistliku arhitektuuri esteetikat, mis ei kujutanud endast ainult külma funktsionalismi, vaid traditsiooniliste elementide segu modernistliku vormiga. Põhjamaade modernism tähtsustas looduslike materjalide kasutust ja ümbritseva keskkonnaga arvestamist.[1]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone pikk fassaad on kaetud traditsioonilisel viisil terrasiitkrohviga. Modernistliku elemendina jooksevad fassaadil sümmeetriliselt akende read. Kolme korruse ulatuses paiknesid tavapärasest suuremad korterid (3–4-toalised) koos kirjutustubadega. Tubade vaade oli orienteeritud Niguliste kiriku haljasalale.[2]

Vanalinna keskaegse miljööga ühendas hoonet teravnurkne viilkatus. Üldpaanis oli aga tegemist ümbritsevast keskkonnast selgelt eristuva hoonega. Suured klaaspinnad andsid keskaegsete hoonete kõrval kontrastse ilme. Sulaajastul rehabiliteeritud tarbimiskultuurile viitavad hoone esimese korruse laiad vitriinaknad. Omal ajal paiknes selles raamatukauplus Lugemisvara.

Peafassaadi rangele korrapärale vastanduvad Niguliste tänava nurgal asümmeetrilised aknad.[1] Sellel poolel asusid Kirjanike Liidu kabinetiruumid ja koosolekusaal.

Vana-Posti tänava nurk on aga, vastupidi, ehitud avarate akendega, mis ühendavad kolmel korrusel asunud kuulsat Pegasuse kohvikut.

Kirjanike Maja modernistliku ilme sobimatus vanalinna üldilmega leidis hiljem teravat kriitikat. Kuid 1950. aastate lõpus, kui hoonet ehitati, ei mõeldud veel sellele ning arhitekt oli arvestanud, et Harju tänava Niguliste kiriku poolne külg leiab peagi hoonestamist. Siis ei oleks olnud näha vanalinna ilmega sobimatut suurt ühtlast fassaadipinda, nagu praegu.[1]

Hoone fassaadil on Eduard Vilde bareljeef.

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanike Maja oli jaotatud mitme otstarbega hooneks, mis pidi mahutama kortereid, raamatukauplust, Kirjanike Liidu ruume ja kohvikut. Interjööri kujundamine jagati ära sisearhitektide vahel, kes modernistliku vormikeelt kasutades tõid esile värskena mõjuvaid ruumilahendusi.

Kirjanike Liidu ja selle trükiväljaannete toimetuste ruumide interjöörid kavandas sisearhitekt Vello Asi. Nii koosolekusaal kui ka kabinettide ruumid olid kujundatud lihtsate, kuid tugevalt mõjuvate värvikontrastidega: must lagi, valged seinad ja punane mööbel.

Saal on jäänud Eesti kultuurilukku olulise kirjanduselukeskusena. 1960. aastatel toimusid musta laega saalis Voldemar Panso tubateatrid, millel oli oluline koht tolleaegses teatriuuenduses.[3]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna Kirjanike Maja saal.

Efektselt lahendati ka Kirjanike Maja fuajee, mida sisehoovist valgustavad sümmeetriliselt paigutatud ümmargused aknad.

Kohvik Pegasus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pegasus (kohvik).
PEGASUS restaurant in Tallinn.JPG

Kirjanike Maja kõige populaarsema paiga, kohviku Pegasus kujundasid kolm võimekat sisearhitekti Väino Tamm, Leila Pärtelpoeg ja Allan Murdmaa.

Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielukeskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi, mis esitasid tolle aja kõige uuenduslikumat loomingut. Eesti popkunsti arenguloos on olulise tähtsusega Pegasuses 1969. aastal toimunud SOUP-rühmituse näitus, kus noored vihased Ando Keskküla, Andres Tolts, Leonhard Lapin ja teised esitasid esmakordselt oma kõmulisi teoseid. Järgmisel aastal astuti avalikkuse ette koos Kaljo Põllu juhitud Visaritega. Kohviku uuenduslikust miljööst inspireerituna valmis Leohard Lapinil koomiks “Benno Bladikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus “Pelargia”” (1–10 pilti, 1970, Eesti Kunstimuuseum).[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Mart Kalm (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur.. Tallinn: Sild. Lk 320, 324. 
  2. Karin Hallas (toim.) (1996). Arhitekt August Volberg 1896-1983: juubelikogumik. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 52. 
  3. Kristina Jagodin (2007). Tamm ja Asi: sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 28. 
  4. Harry Liivrand. "EE: Kadunud kohvik". Eesti Päevaleht, 09.11.2000. Kasutatud 6.06.2017.