Tallinna Kirjanike Maja

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna kirjanike maja)
Vaade fassaadile

Tallinna Kirjanike Maja on Tallinna vanalinnas aadressil Harju 1 asuv hoone. Seda kasutab Eesti Kirjanike Liit.

August ja Heili Volbergi koostöös kavandatud Kirjanike Maja ehitati Harju tänava pommitatud alale. 1963. aastal valminud hoone ehitus järgis tollal populaarset Skandinaavia modernistliku arhitektuuri esteetikat, mis ei kujutanud endast ainult külma funktsionalismi, vaid traditsiooniliste elementide segu modernistliku vormiga. Põhjamaade modernism tähtsustas looduslike materjalide kasutust ja ümbritseva keskkonnaga arvestamist.[1]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone pikk fassaad on kaetud traditsioonilisel viisil terrasiitkrohviga. Modernistliku elemendina jooksevad fassaadil sümmeetriliselt akende read. Kolme korruse ulatuses paiknesid tavapärasest suuremad korterid (3–4-toalised) koos kirjutustubadega. Tubade vaade oli orienteeritud Niguliste kiriku haljasalale.[2]

Vanalinna keskaegse miljööga ühendas hoonet teravnurkne viilkatus. Üldpaanis oli aga tegemist ümbritsevast keskkonnast selgelt eristuva hoonega. Suured klaaspinnad andsid keskaegsete hoonete kõrval kontrastse ilme. Sula-ajastul rehabiliteeritud tarbimiskultuurile viitavad hoone esimese korruse laiad vitriinaknad. Omal ajal paiknes selles raamatukauplus Lugemisvara.

Peafassaadi rangele korrapärale vastanduvad Niguliste tänava nurgal asümmeetrilised aknad.[1] Sellel poolel asusid Kirjanike Liidu kabinetiruumid ja koosolekusaal.

Vana-Posti tänava nurk on aga, vastupidi, ehitud avarate akendega, mis ühendavad kolmel korrusel asunud kuulsat Pegasuse kohvikut.

Kirjanike Maja modernistliku ilme sobimatus vanalinna üldilmega leidis hiljem teravat kriitikat. Kuid 1950. aastate lõpus, kui hoonet ehitati, ei mõeldud veel sellele ning arhitekt oli arvestanud, et Harju tänava Niguliste kiriku poolne külg leiab peagi hoonestamist. Siis ei oleks olnud näha vanalinna ilmega sobimatut suurt ühtlast fassaadipinda, nagu praegu.[1]

Hoone fassaadil on Eduard Vilde bareljeef.

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Sisevaade koosolekusaalile

Kirjanike Maja oli jaotatud mitme otstarbega hooneks, mis pidi mahutama kortereid, raamatukauplust, Kirjanike Liidu ruume ja kohvikut. Interjööri kujundamine jagati ära sisearhitektide vahel, kes modernistliku vormikeelt kasutades tõid esile värskena mõjuvaid ruumilahendusi.

Kirjanike Liidu ja selle trükiväljaannete ruumide interjöörid kavandas Vello Asi. Nii koosolekusaal kui ka kabinettide ruumid olid kujundatud lihtsate, kuid tugevalt mõjuvate värvikontrastidega: must lagi, valged seinad ja punane mööbel.

Eriti tähelepanuäratavaks sai Kirjanike Liidu koosolekusaali mustaks värvitud kaarjas lagi. Seni oli kumerat lage kasutatud ainult ujulates ja spordihallides. Üleni mustaks olevat see värvitud ehitusmeeste äparduste varjamiseks, kuid üsna kiirelt omandas see saali külastajate jaoks teatud sümboolse tähenduse.[3] Kuna must värv oli Nõukogude ametimeestele vastumeelne, käis Vello Asi Moskvas selle kohta eraldi seletust andmas. Esimest korda saali sisenedes olevat inimesed ruumi värvilahenduse üle imestanud ning parafraseerinud Juhan Liivi luuletust “Must lagi on meie toal ja meie ajal ka…” (1909).[3]  Sarnaselt lahendati ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu fuajee.[2] Mustale laele andsid kontrasti juurde kahte ritta paigutatud rippuvad pikkade juhtmetega silinderjad lambid. Saali ruumikujundus taastati suuremalt jaolt 1997. aastal sisearhitekt Taso Mähari poolt.[3]

Saal on jäänud Eesti kultuurilukku olulise kirjanduselukeskusena. 1960. aastatel toimusid musta laega saalis Voldemar Panso tubateatrid, millel oli oluline koht tolleaegses teatriuuenduses.[3]

Efektselt lahendati ka Kirjanike Maja fuajee, mida sisehoovist valgustavad sümmeetriliselt paigutatud ümmargused aknad.

Kohvik Pegasus[muuda | muuda lähteteksti]

Kohviku sisevaade

Kirjanike Maja kõige populaarsemat paika, kohvikut Pegasus kujundasid kolm võimekat sisearhitekti Väino Tamm, Leila Pärtelpoeg ja Allan Murdmaa.

Kohviku Niguliste kiriku poolset osa ääristab klaassein, millel oli oluline roll ruumimõju loomisel, andes kohvikule valgust ja avarust. Aknad jäeti erinevalt teistest kohvikumiljöödest kardinatega katmata. Akende kaudu taheti muidu lihtsakoelist sisekujundust täiendada Harju tänava haljasalale avaneva vaatega.

Seinad olid krohvitud halliks ning neisse olid asetatud koonilise kujuga seinavalgustid, mis moodustasid oma asetusega geomeetrilise ornamendi. Koonuste avaosa oli suunatud seina poole, mistõttu valgus ei paistnud saali, vaid peegeldus seinalt vastu.[3]

Kohvikule andis olulise lisanduse Väino Tamme disainitud mööbel. Pegasuse toolid olid lihtsad, spoonitud vineeriga kaetud tumedast puidust toolid, mille tegid eriliseks see, et raskele rauast konstruktsioonile oli asetatud kaks vineertahvlit, mida ühendas seljatoe otsa kinnitatud metallist klamber.[3]

Kohviku kolme korrust ühendas Allan Murdmaa kavandatud metallist keerdtrepp, mis andis erinevalt tavalisest trepist juurde teeninduspinda ning mõjus efektsemalt. Keerdtrepi lõppu asetati Edgar Viiese alumiiniumist skulptuur “Pegasus”, mis oli Eesti esimene abstraktne skulptuur avalikus ruumis, ning andis keerdtreppi täiendades ruumile veelgi enam dünaamilisust.[3]

Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielukeskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi, mis esitasid tolle aja kõige uuenduslikumat loomingut. Eesti popkunsti arenguloos on olulise tähtsusega Pegasuses 1969. aastal toimunud SOUP-rühmituse näitus, kus noored vihased Ando Keskküla, Andres Tolts, Leonhard Lapin ja teised esitasid esmakordselt oma kõmulisi teoseid. Järgmisel aastal astuti avalikkuse ette koos Kaljo Põllu juhitud Visaritega. Kohviku uuenduslikust miljööst inspireerituna valmis Leohard Lapinil koomiks “Benno Bladikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus “Pelargia”” (1-10 pilti, 1970, Eesti Kunstimuuseum).[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Mart Kalm. (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur.. Tallinn: Sild. Lk 320, 324. 
  2. 2,0 2,1 Karin Hallas (toim.). (1996). Arhitekt August Volberg 1896-1983: juubelikogumik. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 52. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Kristina Jagodin. (2007). Tamm ja Asi: sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 28. 
  4. Harry Liivrand. "EE: Kadunud kohvik". Eesti Päevaleht, 09.11.2000. Kasutatud 6.06.2017.