Tõetagaja

Allikas: Vikipeedia

Tõetagaja ehk tõetegija on entiteet, mille tõttu on tõekandja tõene. Propositsiooni valetagaja on olemasolev reaalsus, mille tõttu propositsioon on väär (juhul, kui ta on väär).

Filosoofias on arutletud küsimuse üle, kas iga tõekandja vajab tõetagajat. Parmenidese klassikalist väidet, et mida pole olemas, sellest ei saa ka mõelda, on mõistetud väitena, et igal tõekandjal peab olema tõetagaja, sest muidu ei saaks tõekandja olla millegi kohta.

Väide, et igal tõekandjal on tõetagaja, viib filosoofiliste raskusteni nagu küsimus, mis võiks olla eetilise, modaalse või matemaatilise tõekandja tõetagaja. Need, kes on tõetagajates piisavalt veendunud ning kahtlevad samas tõetagajate olemasolus teatud tüüpi tõekandjate jaoks, muidugi lihtsalt eitavad nende tõekandjate tõesust. Need, kelle arvates on Parmenidese väide piisavalt veenev, peavad sedalaadi propositsioonide tõetagajate otsinguid sageli eriti oluliseks metafüüsiliseks probleemiks.

Igale tõekandjale tõetagaja omistamisega kaasneb ka raskus eksistentsiväidetega (või universaalväidetega). Millise entiteedi tõttu on tõene, et ükssarvikuid pole olemas? Lahenduseks on pakutud kõigi asjade summat või (Richard M. Gale) olukorda, kus x1 ei ole ükssarvik, x2 ei ole ükssarvik... ja kõik asjad on x1, x2 jne.

David Kellogg Lewis on pakkunud välja tõetagajate teooria mõõdukama versiooni, mille kohaselt vajavad tõetagajaid üksnes positiivsed propositsioonid (nt peab olema tõetagaja propositsioonil, et hobused on olemas, kuid mitte samavõrd tõesel propositsioonil, et ükssarvikuid ei ole olemas). Negatiivse propositsiooni p teeb tõeseks valetagajate puudumine, st p eituse tõetagajate puudumine. Just seda võis pidada silmas Protagoras, kui ta ütles, et tõeselt kõnelda tähendab ütelda olevast, et see on, ja olematust, et seda pole.

Tõetagajate teoreetikud teevad vahet eri tõekandjate tõetagajate vahel. Mõne autori arvates on propositsiooni "Sokrates istub" tõetagaja "Sokratese istumine" (mis iganes see korrektses ontoloogias oleks) ning üldiselt võib lauses s väljendatud tõekandja tõetagajale viidata s-i partitsiibilise nominaliseerimisega. Teiste hinnangul on propositsiooni "Sokrates istub" tõetagaja Sokrates ise. Igal juhul peetakse tõetagajat millekski konkreetseks - kas see, mille olemasolust tõekandja teatab, või see, mille kohta tõekandja kehtib.

Kuigi tõetagajate olemasolu paistab olevat segane küsimus, on selle konkreetsed juhtumid olulised terve rea filosoofiliste teemade juures. Nii on J. L. Mackie väitnud, et moraaliväidete tõetagajad oleksid "veidrad entiteedid", liiga kummalised, et olemas olla, ning seega on kõik moraaliväited väärad. Seevastu võib jumaliku käsu teooriat pooldav metaeetik kinnitada, et moraaliväite tõetagaja on täiusliku Jumala käsk ning seega, kui moraaliväited on tõesed ja tõetagaja teooria kehtib, on Jumal olemas. Metaeetika koolkondade eriarvamused tulenevad osalt eri seisukohtadest küsimuses, millised tõetagajd oleksid moraaliväidetel, kui need väited oleksid tõesed, ja kas säherdused tõetagajad on olemas.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kevin Mulligan, Barry Smith, & Peter Simons "Truth-makers" - Philosophy and Phenomenological Research, 44 (1984), 287–321 (klassikaline artikkel tõetegijate teooriast)