Suur Tõll (laev)

Allikas: Vikipeedia
Suur Tõll Vanasadamas
Suur Tõll Vanasadamas
Teenistuskäik (Venemaa keisririik)
Nimi: Tsar Mihhail Fjodorovitš
Tellitud: 1912
Ehitaja: Vulkan-Werke Stettin
Vette lastud: 26. detsember 1913
Üle antud: 17. mai 1914
Teenistuse lõpp: 1917
Saatus: Võeti nõukogude teenistusse
Teenistuskäik (Vene SFNV) Flag of the Russian SFSR (1918-1920).svg
Nimi: Volõnets
Teenistuses alates: 1917
Teenistuse lõpp: 1918
Saatus: Kaaperdati
Teenistuskäik (Soome)
Nimi: Wäinämöinen
Teenistuses alates: 1918
Teenistuse lõpp: 1922
Saatus: Antud üle Eestile
Teenistuskäik (Eesti)
Nimi: Suur Tõll
Teenistuses alates: 1922
Teenistuse lõpp: 1940
Saatus: Võetud üle okupatsioonivõimu poolt
Teenistuskäik (Nõukogude Liit)
Nimi: Volõnets (kuni 1941 Suur Tõll; alates 1988 Suur Tõll)
Kasutusele võetud: 1940
Kasutusest eemaldatud: 1985
Teenistuse lõpp: 1991
Saatus: Võetud üle Meremuuseumi poolt 1988
Teenistuskäik (Eesti)
Nimi: Suur Tõll
Teenistuses alates: 1991
Staatus: Muuseumlaev
Laeva üldandmed
Tonnaaž: 2391 brt
Veeväljasurve: 4579 t
Pikkus: 75,6 m
Laius: 17,5 m
Süvis: 6-7 m
Kere: Teras
Peamasinad: 3 3 paisumisega aurumasinat, 5800 hj/4263 kW
Käiturid: 3 sõukruvi: 2 ahtris, 1 vööris
Mastide arv: 2
Kiirus: 15 sõlme
Meeskond: 60-65 in
Relvastus: (Teises maailmasõjas) 4x 45 mm ja 4x 76 mm kahurid

Suur Tõll on Eesti aurik-jäämurdja, mis on tänapäeval ühtlasi maailma suurim säilinud aurujäämurdja, samuti ainsana säilinud enne Eesti Vabadussõda ehitatud aurulaev kogu Baltikumis.

Suur Tõll seisab Tallinnas Lennusadamas ja on üsna algupärases seisukorras ajalooline laev, mis on avatud külastajaile. Laev kuulub Eesti Meremuuseumile.

Laev on nimetatud mütoloogilise Saaremaa vägilase Suure Tõllu järgi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

1912. aastal kuulutas Venemaa välja hanke Soome lahele aurujäämurdja ehitamiseks, hanke võitis Vulcan-Werke AG.

Suur Tõll ehitati 1912-1914. aastal Stettinis Saksamaal (1945. aastast Szczecin Poolas) Vulcan-Werke tehases. Laev lasti vette 29. veebruaril 1913 ning esitati katsetusteks 15. märtsil 1914. Käigukatsetused toimusid Soome vetes. Laeva nimeks pandi Tsar Mihhail Feodorovitš ning kodusadamaks sai Tallinn. Kümnekonna aasta jooksul oli see tehniliselt täiuslikem jäämurdja maailmas.

Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Tsar Mihhail Fjodovitš.

Pärast Esimese maailmasõja puhkemist võeti laev kasutusele sõjategevuses Soome lahel. Meeskonda lisandusid sõjaväelased. Suur Tõll eskortis laevu Tallinnast Helsingisse ning vedas sõjaväelasi ja varustust. 1916. aastal dokiti laev Kroonlinnas.

8. mail 1917 nimetati laev ümber Veebruarirevolutsioonist tuntud Volõõnia polgu järgi, uueks nimeks sai Volõnets.

1918. aasta algul osales Volõnets Jääretkel, aidates koos jäämurdjaga Jermak Tallinna jäävangi jäänud punalaevastikul eemalduda pealetungivate Saksa maavägede eest läbi jäätunud Soome lahe Kroonlinna. Esimesel reisiga viis Volõnets Tallinnast Helsingisse transpordilaeva Europa, päästelaeva Volhov ja 2 allveelaeva.

Soome teenistuses[muuda | muuda lähteteksti]

Wäinämöinen

29. märtsil 1918 hõivasid kavalusega pardale saanud ja väljasõiduks võltskorralduse esitanud 53 Soome iseseisvuslast Segersveni juhtimisel 116 meeskonnaliikmega (kellest pooled olid relvastatud) laeva Helsingi lähedal. Laev kaaperdati kokkuleppel laeva komandöri ja juhtkonda kuulunud eestlastega. Pärast kaaperdamist heisati Soome lipp ja sõideti esialgu Tallinna.

Tallinnas olla sakslased tahtnud esialgu laeva endale saada ja pidanud läbirääkimisi, kuid lõpuks jäi see ikka soomlastele.

28. aprillil 1918 pandi laevale uus nimi Wäinämöinen. Soome Vabadussõja lõppjärgus 1918. aastal tõi Wäinämöinen korduvalt Tallinnast üle Soome lahe Saksa regulaarväeosi ja relvastust.

1919. aasta jaanuaris tõi Wäinämöinen kahe reisiga üle Soome lahe Eestisse Soome vabatahtlike „Põhja Poegade“ rügemendi, 4. aprillil Taani vabatahtlikke. Samuti relvastust, diplomaate, kirste jne.

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Suur Tõll 1928. aastal.

Tartu rahulepingust lähtudes anti 30. novembril 1922 Helsingis laev vormiliselt üle Soomelt Venemaale ja seejärel kohe Venemaalt Eestile. Laeva üleandmisele eelnes siiski ka vaidlusi ja väitlusi osapoolte vahel.

7. detsembril 1922 toodi laev Tallinna ja 29. detsembril 1922 anti talle nimeks Suur Tõll. Laev hakkas kuuluma Veeteede Valitsusele ja tegeles talviti jäämurdetöödega peamiselt Soome lahel. Suure osa sellest ajast oli kapteniks Benjamin Valter.

Suur Tõll oli väärtuslik laev nii oma omaduste, kui hinna poolest. 1927. aastal hinnatati Eesti väiksemate jäämurdjate Tasuja, Jüri Vilms ja Jaan Poska koguväärtuseks 63 miljonit marka, kuid Suur Tõll üksi oli hinnatuna kolm korda väärtuslikum - 176 miljonit marka.

Esialgu oli probleem, et Eestis ei leidunud nii raskele laevale dokkimisvõimalust ja 1923. aastal dokiti laev Taanis. Hiljem kombineeriti Riigi Laevatehaste kaks suuremat ujuvdokki (2000 t ja 3000 t) koos pontoonidega üheks suureks dokiks ja 1927. aastal dokiti laev juba kodumaal. Riigi Laevatehastes asendati laeva kõik kuus aurukatelt Vulcan-Werke AG-st tellitud uutega (vanad katlad ehitati ühtlasi ümber naftapaakideks Virtsu ja Rohuküla sadamatele) ja lisaks ehitati nähtavuse parandmiseks vana silla kohale teine sild. See oli Eesti Vabariigi suurim kulutus laeva korrashoiuks.

Nõukogude Liidu teenistuses 1940 - 1991[muuda | muuda lähteteksti]

Okupatsioonivõimu algul[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal heisati laeval seoses okupatsiooniga Nõukogude Liidu lipp. Kapteniks sai Herman Tõnissoo.

1941. aasta külmal talvel juhtus, et jäälõhkujaga veeti kalu. Läänemeri oli pikemalt jääs olnud ja Prangli saare kalurid oli jääaluse püügiga kogunud hulga turska. Kui Suur Tõll oli saare piirivalve meeskonnale varustust ja posti toonud, uuriti ka võimalust viia kalu jäälõhkujaga Tallinna. Laevakapten olla nõustunud ning kalurid viisid kalad regede ja kelkudega 300 meetrit rannast eemal kinnisjää serval paiknenud laevale, misjärel kalakastid laevaga Tallinna sadamasse transporditi.[1]

Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

28. augustil 1941 suundus Suur Tõll koos punalaevastiku konvoidega u 980 reisijaga (sealhulgas Eesti NSV valitsuse ja Ülemnõukogu liikmed) Tallinnast Kroonlinna ja läbis õnnelikult keeruka Juminda miinilahingu. Sõidu ajal liikus ristleja Kirov ees, hoides seda meremiinide eest.

11. septembril 1941 sai Suur Tõll kolm süütepommitabamust, kuid vigastused olid kerged. Kartuses, et Leningrad võib sakslaste kätte langeda, paigaldati laeva masinaruumi sügisel igaks juhuks süvaveepommid ja muud lõhkelaengud, et laev vajaduse korral õhkida. Hiljem need eemaldati.

4. oktoobril mobiliseeriti Suur Tõll ametlikult Balti laevastiku koosseisu ja relvastati paari kahuriga. 25. oktoobril 1941 saadeti minema eestlastest meeskond ja 11. novembril 1941 nimetati laev 'Volõnetsiks. Sõjalaevalipp oli siiski heisatud alles 1942. aasta algul.

25. novembril 1942 sai laeva vööriosa kolmele väiksele miinile sõites tõsiseid miinikahjustusi, kuid laev jätkas teenistusülesannet.

Sõja ajal kasutati Suurt Tõllu üsna vähe, sest kivisüsi, mida kulunuks palju, oli defitsiitne. Selle asemel oli Volõnets kasutusel pigem ujuva õhutõrjepatareina.

1945. aasta jaanuaris sõitis Volõnets jälle miinile, kuid ei uppunud selgi korral.

Pärast sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõja lõppu kasutati Volõnetsit reparatsioonidena Saksamaalt ja Poolast konfiskeeritud laevade pukseerimiseks Leningradi tehastesse. 29. aprillil 1948 arvati laev sõjalaevastikust abilaevastikku.

1951–1952. aastani oli laev Soomes Raumas Rauma-Repola laevatehases sõjareparatsioonide raames remondis, mille käigus vahetati laeva söekatlad õlikatelde vastu. Uued õlikatlad valmistas Suurbritannias Hebburn-on-Tyne'is asunud firma White’s Marine Engineering Co. Ltd.

Hiljem tehti laevale ka väiksemaid ümberehitusi. Sild ehitati kinniseks, vahetati puksiirseade ja vööri ehitati umbreeling.

Jäämurdja plaaniti esmalt maha kanda 1967. aastal, kuid tema teenistust pikendati 1985. aastani, misjärel oli ta kasutuses veel paar aastat auru tootmiseks Primorskis. Lõpuks toodi laev Leningradi.

Laeva päästmine muuseumilaevaks[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu lõpukümnendeil lähenes auväärses eas ning amortiseerunud jäälõhkuja mahakandmise aeg, mis otsustatigi lõplikult 1987. aastal. Suure Tõllu vanuseid jäämurdjaid oli see saatus juba tabanud.

Mahakandmisest teada saanud Eesti Meremuuseumi direktoril Ants Pärnal õnnestus saavutada läbirääkimiste tulemusena lõpuks kokkulepe Vene sõjalaevastikuga vana jäämurdja vahetamiseks 300 tonni vanaraua vastu. Delegatsioon käis 1988. aastal Leningradis Volõnetsit vaatamas, et selgitada selle muuseumilaevaks äratoomise võimalusi. 11. oktoobril 1988 alustaski Volõnets vaiksel käigul teekonda Lomonossovi sadamast Tallinna. Et ahtripoolsete peamasinate katlad olid amortiseerunud, kasutati nendele auru tootmiseks vööripoolse masina katlaid. Veel viimasel ööl enne ärasõitu oli varastatud eelmiste "omanike" poolt aga laeva uhke originaalne rooliratas!

Suur Tõll veel Paljassaare sadamas esmase taastamise järel 1996

Esialgu paigutati Suur Tõll Paljassaare sadamasse ja jõudu mööda alustati algsel kujul ka taastamistöödeks ettevalmistamist. Mädanenud tekiplangutus eemaldati. Sillalt eemaldati vahepeal sinna paigaldatud aknarida ja vöörist eemaldati juurde ehitatud umbreeling. Palju tööd nõudis vööri laadruumi puhastamine sinna aegade jooksul jäetud või loobitud prügist ja rämpsust, mille juures tuli kohati kasutada isegi gaasimaske. Mõõtmiste käigus tuvastati ühtlasi, et laeva teraskere on suhteliselt hästi säilinud. Ruume köeti talviti veel aurukatlaga.

Laeva normaalne remont ja taastamine jäi siiski ootele, sest Eesti Meremuuseumil, lõpusegadustes Nõukogude Liidul ja ühtlasi ka iseseisvuspüüdlustes Eesti NSV-l puudusid selleks rahalised võimalused. Siiski oli jäämurdja lammutamisest kindlalt pääsenud.

Taasiseseisvunud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Suur Tõll Linnahalli taga 1999/2000. aasta talvel
Suur Tõll 2012. aastal Lennusadama angaaride avamise ajal

Algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti taasiseseisvumist reserveeris Eesti Veeteede Amet augustis 1991 Suurele Tõllule Eesti Vabariigi liputunnistuse nr 001, mis anti 7. jaanuaril 1992 üle.[2]

1993. aastal pukseeriti Suur Tõll Kotka merepäevadele. Samal aastal kasutati Suurt Tõllu ka mängufilmi "Tulivesi" võtetel.

Aastail 1995–1996 tehti Suurele Tõllule lõpuks kaua oodatud remont Balti Laevaremonditehases. Seejärel seisis laev mõnd aega Linnahalli taga ja vahepeal ka Admiraliteedi basseinis.

1998. aastal pukseeriti Suur Tõll veelkord Soome - Helsingisse mereüritusele. Samal aastal "külastas" Suurt Tõllu Tallinnas sarnase ehitusega Soome aurujäämurdja Tarmo.

Senised hoiukohad polnud tegelikult laevale või siis hoiukoha omanikele sobivad.

Lennusadamas[muuda | muuda lähteteksti]

Uue aastatuhande algul toodi jäämurdja lõpuks Lennusadamasse, kus asuti ühtlasi taastama ja merendusmuuseumiks ehitama kunagisi vesilennukite angaare.

2006. aastal etendas Suur Tõll filmivõtetel Venemaa hospidallaeva Sibir. Selleks puhul dekoreeriti laev ajutiselt punase risti ja vastava nimega.

2010. aasta paiku oli praktiliselt juba kõigil huvilistel võimalik igapäevaselt veel ehitusjärgus olevas Lennusadamas Suure Tõllu pardale pääseda. Ametlikult avati laev külalistele koos Vesilennukite angaarides muuseumi piduliku avamisega 2012. aasta kevadel.

2014. aastal tähistas Eesti Meremuuseum Suure Tõllu 100. aastapäeva. Sel puhul tehti laevale 2013. aasta lõpul dokis kapitaalremont, mille käigus taastati lisaks välimusele tunduvalt ka interjööri. Juhuslikult leitud jooniste järgi on taastatud üks Suure Tõllu aeru-päästepaat ja taastamisel on veel mootor-päästepaat. Originaalseid paaditaaveteid pole veel taastatud, kuid eemaldatud on nõukogudeaegsed. Hinnalisi aurumasinaid pole seni suudetud toimivaina taastada, kuid see võib toimuda tulevikus.

Jäämurdja pardal on avatud ohvitseride mess, kapteni kajut, meeskonnaruumid, masina- ja katlaruum, palju muud ehtsat ning ka näitus jäämurdja ajalооst. Suure Tõllu pardal korraldatakse ka üritusi.

Laeva konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Suur Tõll oli valmimisajal ja järgnevailgi aastail maailma moodsaim jäämurdja. Laeval on kolm aurupeamasinat ja ka kolm sõukruvi, kaks ahtris ja üks vööris. Iga aurumasina jaoks on kaks aurukatelt. Vööriajami eesmärk oli tekitada jääkatte all teatav hõrendus ja hõlbustada sellega jää murdmist vöörtäävi raskusega.

Söevaru on 700 t ja tunnis võis jäämurdetöö ajal kuluda kuni 3,5 t sütt.

Paljud laevaseadmed, nagu ka ankrupeli, käitati siiski elektriga, mis oli oma aja kohta uuenduslik.

Laeval on parrastes kreenitankid ja otstes trimmitankid, mille vahel sai vett ringi pumbata. Need tankid olid mõeldud jäässe külmumise korral laeva kere vabastavaks liigutamiseks. Meetrise paksusega jääs oli laeva kiirus 5 sõlme.

Suurel Tõllul oli kolm pääste- ja abipaati.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti kalanduse minevikust II, Stockholm: Eesti Kalurite Koondis, lk 337
  2. Kuus esimest liputunnistust. Eesti laevanduse aastaraamat 2010. ISSN 1406-0817

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kuidas Eesti sai "Suure Tõllu". Kaja, 14. mai 1935, nr 112, lk 6.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]