Jääretk

Allikas: Vikipeedia
Balti laevastiku jääretk
Osa Esimesest maailmasõjast
Balti laevastiku jääretk
Toimumisaeg 1918
Toimumiskoht Soome laht
Tulemus Antandi võit
Osalised
Venemaa SFNV Saksa keisririik Saksa keisririik

Balti laevastiku jääretk oli 1918. aasta kevadtalvel läbi viidud Venemaa Nõukogude Vabariigi Balti laevastiku evakueerimisoperatsioon. Rasketes ilmastikutingimustes Soome lahel viidi Helsingi kaudu Tallinnast Kroonlinna suur osa Balti laevastikust.

1. järgu kapten Aleksei Štšastnõi.

Sõjaline olukord Läänemerel[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Venemaa Nõukogude Vabariigi välisasjade rahvakomissari Lev Trotski poolt venitamistaktikaga läbiviidud läbirääkimiste katkemist Brest-Litovskis, kuulutas Saksa Keisririigi Sõjavägede ülemjuhatus vaherahu lõppenuks ning alustas 18. veebruaril 1918 täiemahulist pealetungi Saksa-Vene rindel (Idarindel), mille tulemusena vallutasid Saksa Keisririigi 8. armee väeosad 25. veebruariks Liivimaa põhjaosa ja Eestimaa.

Nõukogude Venemaa esimene sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski 1918. aastal

Kuna pärast eelneva sõjategevuse käigus Läti okupeerimist ning Läti sadamate kaotamist oli Venemaa laevastik koondatud Tallinna ja Paldiski sõjasadamasse, siis oli sinna koondunud 62 laevastikualust, millest väärtuslikumad olid 5 ristlejat ning 17 erineva klassi allveelaeva.

Vastuolud juhtkonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Eirates Venemaa SFNV Rahvakomissaride Nõukogu korraldust laevastiku uputamise kohta, käskis Balti Merejõudude ülem (natšmorsi) Aleksei Štšastnõi evakueerida Balti laevastiku Tallinna sõjasadamas olnud sõjalaevastik pealetungivate Saksa Keisririigi vägede eest üle osaliselt jäätunud Soome lahe Helsingisse ja sealt Kroonlinna.

Balti laevastiku sõjamerejõud Tallinnas ja Paldiskis[muuda | muuda lähteteksti]

Allveelaevad

  • Bars-tüüpi: Zmeja (Змея), Kuguar (Кугуар), Pantera (Пантера), Rõs (Рысь), Tigr (Тигр), Tur (Тур), Ugor (Угорь), Jaguar (Ягуар);
  • 5 allveelaeva asusid dokis remondis: 1 Bars-tüüpi Jedinorog (Единорог) ja 4 Som-tüüpi (Сом): Beluuga (Белуга), Peskar (Пескарь), Sterljad (Стерлядь), Štšuka (Щука);
  • 3 Kaiman-tüüpi (Кайман) allveelaeva olid paigaldatud sadamasse juba 1916. aastal: Draakon (Дракон), Kaiman (Кайман), Krokodil (Крокодил).

Laevastiku evakueerimine[muuda | muuda lähteteksti]

20. detsembril 1918 väljus Tallinnast jäälõhkuja Volõnets (Волынец) poolt pukseerituna esimene osa laevu – 3 allveelaeva.

21. veebruari l918. aastal lähenesid Tallinnale esimesed Saksa eelväed ning 22. veebruaril andis Tsentrobalt üldise evakueerimiskorralduse kogu allesjäänud laevastikule, mida juhatas vastavalt korraldusele Boriss Žerve (Peeter Suure Merekindluse Mereäärse kaitsepiirkonna suurtükiväe ja kaitse ülem) ning Merekindluse staabiülem B. Lovenets (Б. В. Ловенец).

22. veebruaril toimetas jäälõhkuja Jermak (Ермак) kahe reisiga Helsingisse evakueeritavaid varasid, abilaeva ning 2 allveelaeva, koos temaga liikus omal jõul ka allveelaev Jaguar; allveealev Tur, millel viis meeskonnaliiget ilma ohvitserideta, aga puksiiris.

23. veebruari hommikul väljus sadamast jäälõhkuja Volõnets koos miinitraaleriga Ural (Урал), 3 abilaeva ning päästelaevaga Volhov (Волхов) veel 2 allveelaeva. Selle transpordi käigus puksiiri Germanmark (Германмарк) poolt järelveetav allveelaev Jedinorog ('ükssarv') uppus Soome lahte, kuna asus enne Saksa vägede pealetungi remondidokis ning remont ei olnud enne evakuatsiooni lõpule viidud.

24. veebruaril lahkusid Tallinna reidilt ristlejad Oleg (Олег), Bajan (Баян), Bogatõr (Богатырь), transportlaev Jevropa (Европа) ning 2 allveelaeva Tigr ja Kuguar.

Helsingisse ei jõutud evakueerida allveelaevu Draakon, Kaiman ja Krokodill, Beluuga, Peskar, Sterljad ja Štšuka. Transportlaevadest jäid evakueerimata Svjatoi Nikolai (Святой Николай), millel oli AG-tüüpi allveelaevade – 4. Allveelaevade divisjoni vara, puksiir Grenen (Гренен) ning Vene-Balti laevaehitustehase ujuvremonditöökoda. Kõik need sattusid Saksa vägede kätte.

1. järgu kapteni Štšastnõi saatus[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast edukalt lõppenud laevastiku päästmist Štšastnõi arreteeriti ja anti "ametialase kuriteo ja revolutsioonivastaste tegude" eest kohtu alla. Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali langetatud karistus – mahalaskmine – oli esimene kohtulikult vormistatud surmanuhtlus Nõukogude Venemaal.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Štšastnõi tegevus oli vastuolus Nõukogude Venemaa välispoliitiliste mängudega (sakslastega sõlmiti separaatne vaherahu, demobiliseeriti väed, laevastik pidi sakslastele üle antama, kuid otsustati hoopis uputada), siis kujundas punane propaganda jääretke hoopiski punaste madruste kangelasteoks. Nõukogude okupatsiooni ajal püstitati Tallinnas Maarjamäel Pirita tee äärde jääretke mälestusmärk.

Jääretke 35 meetri kõrgust obeliski (Mart Port, Lembit Tolli, 1960) ja selle juurde käivat uuemat, kuid käest lastud Maarjamäe memoriaali on nimetatud "maailmas ainulaadseks mälestusmärgiks argpüksidele"[1], "kangelaslikuks" punamonumendiks, Buratino hauaks jne.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]