Jääretk

Nõukogude Venemaa Läänemere laevastiku jääretk (1918)
Osa Esimesest maailmasõjast
Vene sõjalaevad teel üle talvise Soome lahe (veebruar-märts 1918)
Toimumisaeg	veebruar-mai 1918
Toimumiskoht	Soome laht
Tulemus	pääses suur osa Nõukogude laevastikust
Osalised
Venemaa SFNV Saksa keisririik

Jääretk ehk Nõukogude Venemaa Läänemere laevastiku 1918. aasta jääretk (vene keeles Ледовый поход Балтийского флота, "Balti laevastiku jääretk") oli Esimeses maailmasõjas 1918. aasta kevadtalvel Läänemere idaosas toimunud Nõukogude Venemaa sõjalaevastiku taandumisoperatsioon pealetungivate Saksa vägede eest. Jääretke käigus evakueeriti rasketes ilmaoludes üle Soome lahe Helsingi kaudu Tallinnast Kroonlinna sadamasse suur osa Venemaa Läänemerel paiknenud sõjalaevastikust.

Sõjaline olukord Läänemere regioonis

Pärast Venemaa Nõukogude Vabariigi välisasjade rahvakomissari Lev Trotski poolt venitamistaktikaga läbi viidud läbirääkimiste katkemist Brest-Litovskis kuulutas Saksa Keisririigi sõjavägede ülemjuhatus vaherahu lõppenuks ning alustas 18. veebruaril 1918 Idarindel täiemahulist rünnakut Nõukogude Venemaa vastu. Kiire pealetungiga vallutasid Saksa 8. armee väeosad 25. veebruariks kogu mandri-Eesti.

Kuna pärast eelneva sõjategevuse käigus Läti okupeerimist ning Läti sadamate kaotamist oli Venemaa laevastik koondatud Tallinna ja Paldiski sõjasadamasse, siis oli sinna koondunud 62 laevastikualust, millest väärtuslikumad olid 5 ristlejat ning 17 eri klassi allveelaeva:

• Bars-tüüpi: Zmeja (Змея), Kuguar (Кугуар), Pantera (Пантера), Rõs (Рысь), Tigr (Тигр), Tur (Тур), Ugor (Угорь), Jaguar (Ягуар);
• 5 allveelaeva asusid dokis remondis: 1 Bars-tüüpi Jedinorog (Единорог) ja 4 Som-tüüpi (Сом): Beluuga (Белуга), Peskar (Пескарь), Sterljad (Стерлядь), Štšuka (Щука);
• 3 Kaiman-tüüpi (Кайман) allveelaeva olid paigutatud sadamasse juba 1916. aastal: Draakon (Дракон), Kaiman (Кайман), Krokodil (Крокодил).

Vene laevastiku evakueerimine

Jääretke juht, 1. järgu kapten Aleksei Štšastnõi (1881–1918, hukati Nõukogude tribunali otsusega)

Eirates Venemaa pealinnas Petrogradis võimu haaranud Lenini bolševike valitsuse (Venemaa SFNV Rahvakomissaride Nõukogu) korraldust laevastiku uputamise kohta, käskis Merejõudude ülem (vene k. lüh. NatšMorSi) Aleksei Štšastnõi evakueerida Tallinna sõjasadamasse varjunud Venemaa sõjalaevastiku koondise pealetungivate Saksa vägede eest üle osaliselt jäätunud Soome lahe Helsingi reidile ja sealt edasi Kroonlinna sadamasse.

21. veebruaril 1918 lähenesid Tallinnale esimesed Saksa eelväed ning 22. veebruaril andis Štšastnõi üldise evakueerimiskorralduse kogu allesjäänud laevastikule, mida juhatas vastavalt korraldusele Boriss Žerve (Peeter Suure Merekindluse mereäärse kaitsepiirkonna suurtükiväe ja kaitse ülem) ning Merekindluse staabiülem B. Lovenets.

22. veebruaril toimetas jäälõhkuja Jermak (Ермак) kahe reisiga Helsingisse evakueeritavaid varasid, abilaeva ning 2 allveelaeva, koos temaga liikus omal jõul ka allveelaev Jaguar; allveealev Tur, millel viis meeskonnaliiget ilma ohvitserideta, aga puksiiris.

23. veebruari hommikul väljus sadamast jäälõhkuja Volõnets koos miinitraaleriga Ural (Урал), 3 abilaeva ning päästelaevaga Volhov (Волхов) veel 2 allveelaeva. Selle transpordi käigus puksiiri Germanmark (Германмарк) poolt järel veetav allveelaev Jedinorog uppus Soome lahte, kuna asus enne Saksa vägede pealetungi remondidokis ning remont ei olnud enne evakuatsiooni lõpule viidud.

24. veebruaril 1918 lahkusid Tallinna reidilt viimased Vene sõjalaevad: ristlejad Oleg (Олег), Bajan (Баян), Bogatõr (Богатырь), transpordilaev Jevropa (Европа) ning 2 allveelaeva Tigr ja Kuguar.

Helsingisse ei jõutud evakueerida allveelaevu Draakon, Kaiman ja Krokodill, Beluuga, Peskar, Sterljad ja Štšuka. Transpordilaevadest jäid evakueerimata Svjatoi Nikolai (Святой Николай), millel oli AG-tüüpi allveelaevade – 4. Allveelaevade divisjoni vara, puksiir Grenen ning Vene-Balti laevaehitustehase ujuvremonditöökoda. Kõik need alused sattusid Saksa vägede kätte.

Nõukogude tribunal ja Jääretke juhi hukkamine

Jääretke üldjuht, 1. järgu kapten Aleksei Štšastnõi (Алексей Михайлович Щастный; 1881-1918) viis mereoperatsiooni suuremas osas eduka lõpuni, kuid oli seda tehes sisuliselt ignoreerinud Venemaal võimu haaranud bolševike valitsuse korraldust laevastiku uputamise kohta.

Jääretke teist etappi juhtis Štšastnõi alates 12. märtsist Helsingist isiklikult ning saabus koos evakueeritava laevastikuga 20. aprillil Kroonlinna. Kogu retke jooksul ei kaotatud merel ainsatki laeva, ehkki revolutsiooni tõttu oli distsipliin kõigis vägedes oluliselt nõrgenenud.

Jääretke edu muutis Štšastnõi meremeeste seas väga populaarseks. See oli üks põhjustest, miks bolševike sõjakomissar Lev Trotski lasi Štšastnõi juba 27. mail 1918 arreteerida süüdistatuna "ametialases kuriteos ja kontrrevolutsioonilistes tegudes". 13. juunil 1918 seadustati Nõukogude Venemaal surmanuhtlus ning juba 20.–21. juunil toimus lühike kohtuprotsess, kus Nõukogude revolutsiooniline tribunal mõistis Štšastnõi surma. Tribunali otsus viidi kohe täide, ööl vastu 22. juunit 1918 lasti Štšastnõi Moskvas maha.

Tribunali poolt Jääretke juhile Aleksei Štšastnõile langetatud karistus – mahalaskmine – oli esimene kohtulikult vormistatud surmanuhtlus Nõukogude Venemaal.

Mälestuse jäädvustamine

Mõne aastakümne möödudes hakkas NSV Liidu valitsev režiim algselt "kontrrevolutsiooniliseks" nimetatud Jääretke käsitlema juba kangelasliku operatsioonina. Kuna operatsiooni juhi Štšastnõi tegevus oli olnud vastuolus Nõukogude Venemaa välispoliitiliste skeemidega (Saksamaaga sõlmiti separaat-vaherahu, demobiliseeriti väed, laevastik pidi Saksa sõjaväele üle antama, kuid otsustati hoopis uputada), hakati Nõukogude ajalookäsitluses Jääretke kangelastena kohtlema hoopis punaseid madruseid. Nõukogude okupatsiooni ajal püstitati Tallinnas Maarjamäel Pirita tee äärde 35 meetri kõrgune Jääretke obelisk (Mart Port, Lembit Tolli, 1960). Viisteist aastat hiljem rajati sinna ka Maarjamäe memoriaal.

Maarjamäe memoriaal ja Jääretke obelisk Tallinnas Pirita teel (2025)

Teadmised jääretke tegelikest asjaoludest annavad alust obeliski tähenduse revideerimiseks. 2020. aastal kerkis avalikes debattides taas üles Maarjamäe memoriaali ning kaudselt ka Jääretke obeliski tuleviku küsimus, mille osas poliitiline üksmeel puudub; arhitektid on obeliski ja memoriaali pidanud eelkõige maastikuarhitektuurilise väärtusega maamärgiks.