Dagmar Normet

Allikas: Vikipeedia

Dagmar Normet (kuni 1940 Dagmar-Sarlia Rubinstein; aastatel 1940–1945 Dagmar Randa; 13. veebruar 1921 Tallinn16. oktoober 2008) oli eesti kirjanik ja tõlkija.

Dagmar Normet õppis Tallinna 23. Algkoolis, Saksa Tütarlastegümnaasiumis ning Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžis. Ta alustas õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakonnas, kuid Saksamaa ja NSV Liidu vahel puhkenud sõja tõttu jäid tal õpingud pooleli. Dagmar Normet evakueerus NSV Liidu tagalasse, viimast soovitas arstiteaduskonna dekaan Herbert Niiler[1].

Dagmar Normet õppis Uljanovski Pedagoogilises Instituudis vene keelt ja kirjandust[2], hiljem Moskvas Kehakultuuri Keskinstituudis. 1945. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse õpetajana.

Dagmar Normet töötas muu hulgas võimlemise, rahvatantsu ja kehalise kasvatuse õpetajana. Alates 1956. aastast oli vabakutseline kirjanik.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Maalesõit" (1948)
  • "Me ehitame maja" (1957)
  • "Vöödiline hobune" (näidend; Draamateatris 1968)
  • "Lo Tui" (monograafia; 1973)
  • "Delfiinia" (1975)
  • "Suur saladus" (kuuldemäng; 1977)
  • "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups" (1979)
  • "Kümme ust" (1985)
  • "Une-Mati Rannakülas" (1986)
  • "Ernst Idla – võlur Tallinnast" (koostaja; 1991)
  • "Naeratuste vikerkaar" (1992)
  • "Lõvi ja lohe" (1993)
  • "Avanevad uksed" (2001)
  • "... ainult võti taskus" (2004)

Tõlkinud[muuda | muuda lähteteksti]

Dagmar Normet on kirjutanud veel hulga lastenäidendeid, kuuldemänge, operetilibretosid ja telelavastuste tekste. Ta kirjutas ka filmide "Vallatud kurvid" ja "Ohtlikud kurvid" stsenaariumi (koos Sándor Sterniga).

Tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1945–1960 oli Dagmar Normet abielus helilooja Leo Normetiga. Neil sündis 1946 poeg Ingo Normet ja 1953 tütar Haldi Normet.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kalev Kesküla, "Eesti ühiskond oli ikka väga avatud...", Eesti Ekspress, 4. juuni 2002.
  2. Dagmar Normet, Avanevad uksed. ... ainult võti taskus (Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010), lk 406.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]