Väino Paris
Väino Paris (13. aprill 1921, Tartu – 27. veebruar 2001) oli eesti maalikunstnik.
Ta sündis dekoraatori ja maalija Peeter Parise perekonnas. Õppis Nõmme linna Rahumäe algkoolis. Väino Paris astus 1936 Riigi Kunsttööstuskooli õppima litograafiat. Osales teises maailmasõjas. Jätkas õpinguid 1945. aastal Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, mille lõpetas 1948. aastal graafikuna.
Sõjajärgsetel aastatel oli ta paljude näituste kujundaja, kuid tema põhialaks kujunes maal. Esialgsed looduslähedased toonid muutusid 1960. aastaist säravamaks ja maalilaad temperamentsemaks.[1] Parise motiivid olid peamiselt lopsakad lilled ning maastikud.[2] 1947. aastast tegi ta ka mitmeid toote- ning raamatukujundusi. Esimeseks näitusekujunduseks oli 1946. aastal Kristjan Raua mälestusnäitus, millega taasavati Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioon Kadrioru lossis. Lisaks näitustele kunstimuuseumis ja Tallinna Kunstihoones, kujundas ta näitusi ka NSV Liidu Kunstnike Liidu näituste direktsioonile Moskvas, Leningradis ja Minskis aastatel 1965–1975. Aastatel 1970–1975 kujundas haridusministeeriumi tellimusel vabariiklikke õpilastööde näitusi.
Väino Parise loomingust on alates 1966. aastast toimunud mitmeid isikunäitusi.