Saksa ordu riik
Saksa ordu riik ladina keeles Civitas Ordinis Theutonici saksa keeles Staat des Deutschen Ordens | |||||
Saksa ordu kõrgmeister | Saksa ordu kõrgmeistrite loend | ||||
---|---|---|---|---|---|
Pealinn |
Malborki ordulinnus Königsberg | ||||
Religioon | katoliku usk | ||||
|
Saksa Ordu riik ka Saksa orduriik (saksa keeles Staat des Deutschen Ordens; ladina keeles Civitas Ordinis Theutonici), saksa keeles nimetatud ka Deutschordensstaat'iks (saksa keeles [ˈdɔʏtʃ ɔɐdənsˌʃtaːt]) või Ordensstaat[1] ([ˈɔɐdənsˌʃtaːt]) oli ristisõdijate riik, mille rajasid Saksa ordu rüütlid 13. sajandil toimunud Läänemere ristisõdade käigus.
Riik baseerus Preisimaal pärast seda, kui ordu vallutas paganlikud vanapreislased. Edaspidi laienes see eri aegadel Kuramaale, Gotlandile, Liivimaale, Neumarki, Pommeri ja Samogitiale. See hõlmas territooriume tänapäevastest riikidest Eestis, Lätis, Leedus, Saksamaal, Poolas, Venemaal ja Rootsis (Gotland). Suurem osa territooriumist vallutati sõjaliste ordude poolt, misjärel Saksa kolonisatsioon oli erineva mõjuga.
- Pikemalt artiklis Saksa ordu
Saksa ordu suurmarssal, Saksa ordu sõjaväe juhatajat, kes juhatas peamiselt Leedu-vastaseid rünnakuid ja resideeris aastatel 1312–1525 Preisimaal Königsbergi ordulinnuses, olles aastast 1360 ka sealseks Königsbergi komtuuriks. Preisi maameistri ametikoht ühendati 1324. aastal Saksa ordu kõrgmeistri omaga.
Dobrini ordu vaimulik rüütliordu, mis tegutses Preisimaa ja Masoovia piiril ning oli loodud paganlike preislaste alistamiseks, mis rajati 1228. aastal või veidi varem ühines 1235. aastal Saksa orduga.
Liivimaa Mõõgavendade Ordu, mis haldas Maarjamaad (Terra Mariana), inkorporeeriti Teutooni ordusse selle autonoomse Liivimaa haruna 1237. aastal.[2] 1346. aastal müüs Taani kuningas Eesti hertsogkonna 19 000 Kölni marga eest Saksa ordule. Suveräänsuse üleminek Taanilt Saksa ordule toimus 1. novembril 1346.[3]
Pärast Püha maa kaotamist 13. sajandi lõpul koosnes Saksa ordu võimuala kolmest osast:
- Preisimaa valdused (ordu kõrgmeistri asupaik),
- Liivimaa valdused (Liivimaa ordu),
- laialipillutatud valdused Saksa-Rooma keisririigis, Prantsusmaal, Hispaanias, Kreekas ja Itaalias (allusid Saksa orduharu meistrile).
Preisimaal asusid Riia peapiiskopkonna, Warmias Ermlandi piiskopkond, Sambijas ja Nadrovias Samlandi, Pomesaanias Pomesaania ja Kulmimaa Kulmi piiskopkonnad, mis olid sõltuvuses Saksa ordust. Kulmi, Samlandi ja Pomesaania olid Saksa ordu tugeva mõju all: toomkapiitli liikmed pidid juba alates selle rajamisest alates kuuluma Saksa ordusse (preestervendadena), 2/3 diötseesist läks ordule ning piiskopile jäänud ilmalikus valduses ehk stiftis tegutsesid enamasti orduliikmetest stiftifoogtid.
14. sajand oli Saksa ordu jaoks õitseaeg. Preisimaal arenes kaubandus (ordualadel asusid Hansa Liidu hansalinnad Danzig, Elbing, Braunsberg, Königsberg, Kulm ja Thorn) mis võimaldas ehitada võimsaid ordulinnuseid ja õitsvaid kaubalinnu.
Orduriigi suurim territoriaalne ulatus oli 14. ja 15. sajandi vahetusel, kui lisaks eelpool loetletud valdustele kuulusid ordu võimu alla veel Neumark Brandenburgis, Žemaitija ja Ojamaa.
Saksa ordule kuulusid Saksa ordu riigi aladel ordulinnused Preisimaal, tänapäeva Leedus, Venemaa Kaliningradi oblastis, Poolas, Alden Bieseni ordulinnus Belgias jpm.
Orduvaldusi haldasid ordukäsknikud: komtuurid või foogtid, nt. Bremeni komtuur Bremeni komtuurkonda, Memeli komtuur Memeli komtuurkonda, Årsta komtuur Årsta komtuurkonda, Krankowi komtuur Krankowi komtuurkonda jne.
1327–1332 aastate Poolaga sõjas Płowce lahingu tulemusel vallutasid ordurüütlid Dobrzyńi maa ja Kujaavia.
Pärast lüüasaamist 1409–1411 aastate Saksa ordu–Poola sõja Grunwaldi lahingus 1410 tabas Saksa Ordut langus. Saksa ordu sõdis 1414 ja 1422 Leedu suurvürst Vytautas Suurega. Toruńi rahuga 1411. ja lõplikult 1422. aastal Melno rahuga oli ordu sunnitud loobuma Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile 1398. aastal saadudud Žemaitijast.
Kui Leedu suurvürst Švitrigaila kuulutas ennast Poola kroonist sõltumatuks, kutsus see esile sõja Poola kuningriigiga. Vytautase noorem vend Žygimantas tõukas Poola kuningriigi toel 1432 Švitrigaila võimult. See vallandas omakorda kuluka kodusõja, milles Švitrigaila liitlaseks olid Leedu idapoolsete, slaavlastega asustatud alade Vene Suurvürstiriigi vürstid ja Liivi Ordu. 1431-1435 aastate Poola-Saksa ordu sõja 1. septembril 1435 toimunud otsustavas Pabaiskase lahingus sai Švitrigaila lüüa, tema liitlane Liivi ordu maameister (1434–1435) Frank Kirskorf langes. Palju ordurüütleid langes vangi. See kaotus oli Liivi ordule peaaegu sama ränk kui Grünwaldi lahing 1410 oli olnud Saksa ordule. 31. detsembril 1435 kirjutati alla rahuleping, millega Liivi ja Saksa ordu kohustusid mitte sekkuma Poola-Leedu riigi siseasjadesse. 1431–1435 Poola–Saksa ordu sõda lõpetati 1435. aasta Brześć Kujawski rahuga. Rahuleping ei muutnud Melno rahuga 1422 kindlaks määratud piire.
Saksa ordu Liivimaa haru liitus 1435. aastal, aastatel 1422–1435 asutatud Liivimaa konföderatsiooniga.[3]
1454. aastal alustasid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi Kolmeteistkümneaastast sõda (1454–1467) Saksa orduga, mis lõppes Poola kuningale eduka Thorni teise rahuga. Kolmeteistaastase sõja tagajärjel kaotas Saksa ordu Lääne-Preisimaa, kontrolli hansalinnade Gdański, Elblągi, Malborki, Chełmno üle ja selle Preisimaa haru eesotsas kõrgmeistriga muutus Poola kuningriigi vasalliks. Saksa ja Liivimaa harusid see sõda otseselt ei mõjutanud, sest nad olid 15. sajandi jooksul kõrgmeistrist sisuliselt iseseisvunud.
Sakslaste valduses olnud maad Preisimaal ja Pommeris jagunesid kaheks pärast Thorni rahu 1466:
- Läänepoolne osa integreeriti Poola Kuningriigiga[3] kui Preisi kuninglik provints
- Idaosa jäi aga läänina Saksa valitsuse alla, kinnitusega, et seda peetakse Poola Kuningriigi lahutamatuks osaks.[3] Idas asuv kloostririik sekulariseerus 1525. aastal protestantliku reformatsiooni ajal Preisimaa hertsogkonnaks (1525–1701) ja Krakówi leping uga Poola lääniks, mida juhtisid Hohenzollernid. 1618. aastast, kui Preisimaa hertsogiteks said Brandenburgi kuurvürstid, olid Saksa-Rooma keisririigi Brandenburgi mark ja Preisi hertsogiriik järgnevalt personaalunioonis Brandenburg-Preisimaana.
- Liivimaa haru jätkus Liivimaa konföderatsiooni koosseisus kuni selle lagunemiseni 1561. aastal, Liivimaa sõjas.
Ordu saavutada Poolast võimalikult suurt iseseisvust, kuid 1519–1521 toimunud Poola-ordu sõja ehk Ratsanikesõja järel oli selge, et Preisimaa hertsogkond ei suuda Poola-Leedu ühisriigi vastu sõjalise jõuga enam midagi ette võtta.
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Saksa ordu riik |
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ France, John (2005). The Crusades and the Expansion of Catholic Christendom, 1000–1714. New York: Routledge. p. 380. ISBN 0-415-37128-7.
- ↑ Frucht, Richard C. (2005). Eastern Europe: An Introduction to the People, Lands, and Culture. ABC-CLIO. p. 69. ISBN 1-57607-800-0.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Skyum-Nielsen, Niels (1981). Danish Medieval History & Saxo Grammaticus. Museum Tusculanum Press. p. 129. ISBN 87-88073-30-0.