Basskitarr

Allikas: Vikipeedia
MartinEB18front-1.jpg

Basskitarr on üldjuhul puidust valmistatud keelpill. Enamasti on basskitarrid elektrilised, harvem akustilised, kuid on ka elektroakustilisi kitarre. Nagu elektrikitarrilgi, ei tugevda keele võnkumisi mitte pilli kõlakast/kõlalaud ehk korpus ise, vaid elektrooniline võimendi (elektribasskitarri puhul).

Basskitarri keeltel mängitakse näppude või mediaatoriga (plektroniga). Erinevalt kontrabassist hoitakse basskitarri horisontaalselt bassisti keha ees. Basskitarri mängib basskitarrist.

Basskitarr on pill, mis mängib bändis rütmikitarrile korduvat tausta ning on trummide kõrval üks oluline rütmi hoidmise vahend.

Häälestus[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt harilikust kitarrist on basskitarril tavaliselt vaid neli keelt, mis on põhihäälestuses häälestatud sarnaselt kontrabassiga (E, A, D, G). Seega vastavad nad kitarri neljale madalamale keelele, kuid on ühe oktavi võrra madalamal.

On olemas ka viiekeelelisi basskitarre, millel tavaliselt on madalaim keel B. Kuuekeelsete basside häälestuseks on kõige sagedamini B-E-A-D-G-C.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Basskitarr on oma ajaloo jooksul olnud pidevas muutumises. Esialgu kasutati basskitarri asemel kontrabassi, kuid suuruse tõttu oli seda ebamugav kaasas kanda. Elektrikitarri tulekuga tekkis probleem, et kontrabass jäi sellele helitugevuselt alla. Pilli heli ei olnud võimalik võimendada ja see kadus teiste pillide tekitatud helidesse. Muusikastiilide pidev muutumine ja areng tekitasid vajaduse instrumendi järele, mida oleks võimalik kaasas kanda ning mida oleks võimalik ka võimendada[1].

Gibson Luthier Lloyd valmistas 1920. aastatel prototüübi, mis põhines kontrabassil, kuid erinevalt tavalisest kontrabassist olid sellele lisatud elektrilised helipead[2]. Helipead olid küll vastuvõtlikud koputustele ja vibratsioonile, kuid tolle aja võimendus polnud piisavalt hea, et vastu võtta bassi tekitatavaid madalaid sagedusi[1]. 1930. aastatel ilmus rohkelt uusi basskitarre Gibsonilt, Rickenbackerilt ja teistelt tootjatelt, kuid enamik pille oli siiski kontrabassi moodi[1]: nad olid suured, seisid jalal, kuid neile oli lisatud helipea[2]. Gibson oli üks esimesi, kes konstrueeris basskitarri enamvähem sellisel kujul, nagu ta on tuntud tänapäeval. Tegemist oli 155 cm pika Archtop välimusega basskitarriga, millele olid lisatud korraliku välimusega helipead ja heli muutmiseks mõeldud nupud. 1935/1936. aastal tootis esimese elektrilise basskitarri Audiovox Manufacturing & Co, kuid kuna see pill oli oma ajast kaugel ees, ei osutunud see eriti populaarseks. Audiovox suleti aastal 1950. Arvatakse ka, et basskitarrile pani hoopis aluse 1940. aastatel Paul Tutmarc Jr oma basskitarriga Serenader[3]. Tutmarci loodud instrumenti mängiti horisontaalselt, lisaks sellele olid sellel pillil olemas ka astmetraadid, mida varem ei kasutatud[1].

Leo Fenderit võib pidada basskitarri alusepanijaks - sellisena nagu me seda instrumenti tänapäeval tunneme - 1950. aastatel. Nagu ka teised bassistid, leidis ka Leo Fender end olukorrast, kus basskitarri oli bändis raske kõlama saada. Seetõttu oli tal vaja luua midagi, mis kostaks teiste pillide seast välja, ning mida oleks mugav endaga esinemistele kaasa võtta[4][5][6]. Nii töötas Leo Fender välja pilli, mis on tänapäeval kuulus kogu maailmas. Instrument oli kõvasti kergem kui eelkäijad ja ka suuruse poolest väiksem. Tegemist oli Percision Bassiga, pilliga, millega on mänginud suurkujud nagu Flea, Robert Trujillo ja Victor Wooten[7]. See oli esimene elektriline basskitarr ja läks seeriatootmisesse 1951. aasta lõpus.

Alates 1950. aastatest on basskitarr olnud pidevas arengus ja muutuses. Juurde on tekkinud arvukalt instrumente tootvaid firmasid ja pilli on pidevalt täiustatud, muutes instrumendi mängimismugavust ja kõlaomadusi.

Erinevused elektrikitarriga[muuda | muuda lähteteksti]

  • Elektrilise basskitarri kael on pikem kui kitarril, välja arvatud nn short-scale bassidel
  • Basskitarri keeled on oluliselt jämedamad kui tavalisel kitarril
  • Harilikul E-basskitarril on 4 keelt, kitarril 6 (kuigi on ka 5-, 6- ja enama keelega basse)
  • Basskitarri korpus on tavaliselt pikem kui elektrikitarril, ka palju tugevam, sest keelte tõmbetugevus on tavakitarriga võrreldes mitmekordne

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Guitar History – Five Interesting Historical Facts. (n.d.), dawsons.co.uk
  2. 2,0 2,1 Newell, R. (2014). The history of the electric bass part one: the early days, musicradar.com
  3. Blecha, P. (2005). Tutmarc, Paul (1896-1972), and his Audiovox Electric Guitars, historylink.org
  4. A brief history of the bass guitar, thefourohfive.com
  5. books.google.ee
  6. Ammer, C. „The Facts on File Dictionary of Music,“ 2004, 251-253 ja 154
  7. Black, J. W., Molinaro, A. (2001). The Fender Bass. An Illustrated History. Hal Leonard Company, 128 lk