Arne Mikk

Allikas: Vikipeedia
Arne Mikk 2008. aastal
Foto: Jaan Künnap

Arne Mikk (sündinud 18. aprillil 1934 Viljandis) on eesti lavastaja ja teatritegelane.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

1952. aastal lõpetas ta Viljandi II Keskkooli ning alustas lauluõpinguid Tallinna Muusikakoolis professor Aleksander Arderi klassis. Aastatel 19561961 õppis ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.

Aastatel 19521955 ja 19611963 laulis Mikk Eesti NSV Riikliku Akadeemilise Ooperi- ja Balletiteatri Estonia ooperikooris. 19631966 oli ta teatri muusika- ja kirjandusala juhataja ning 1966–1970 lavastaja assistent. Sel perioodil esines ta mitmes soolorollis, sealhulgas Mozarti "Võluflöödis", Puccini "Boheemis" jm.

Arne Mikk stažeeris lavastajana 1972. aastal Berliini Komische Operis Walter Felsensteini ja 19741975 Moskvas Suures Teatris Boriss Pokrovski käe all.

1970. aastal sai Mikust Eesti NSV Riikliku Akadeemilise Ooperi- ja Balletiteatri Estonia ooperilavastaja, 1977. aastal peanäitejuhi kohusetäitja ning aastatel 19781995 tegutses ta Eesti NSV Riikliku Akadeemilise Ooperi- ja Balletiteatri Estonia peanäitejuhina.

2002. aasta sügishooajast sai temast Estonia loominguline juht. Alates 2008. aastast on ta olnud Saaremaa Ooperipäevade kunstiline juht.[1]

Aastatel 2016–2020 oli ta rahvusooperi Estonia nõukogu esimees.

1976. aastast töötab ta ka Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio õppejõuna.

Külalisena on ta lavastanud Moskvas Suures Teatris ja Kammerooperis, Buenos Airese Teatro Colónis, Schwerinis, Krasnojarskis, Tamperes, Lahtis, Helsingis ning Turus.

Lavastused[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2000 – Arne Mikk. Katkenud laulukaar. Estoonlaste muusikalavastused Stockholmis 1946–1958 (kõrvalepõigetega ette- ja tahapoole). Estonia Selts.
  • 2013 – Arne Mikk. "Estonia" tõusmine tuhast. Peatükk teatri ajaloost (1944–1956). Kirjastus Pegasus. Kultuurilooline raamat põhiliselt nendest estoonlastest, kes 1944. aasta sügisel põgenesid pealetungivate Nõukogude vägede eest läände, ning varemetes Estonia teatri taastamisest. Raamat sisaldab üle ajaloolise 180 foto ja illustratsiooni.
  • 2023 – Arne Mikk, Mart Mikk. Estonia Seltsile antud aeg. Kirjastus Helios. Isa ja poja koostöös valminud ülevaateraamat on kirjastuse sõnul "Juhan Liivi pintsaku lugu ehk kuidas saksakeelsetest klubiõhtutest koos kaardimängu ja õllejoomisega kasvas välja kultuuriselts, mis pani aluse praegusele rahvusooperile, ehitas Estonia teatri- ja kontserdimaja ning asutas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia".[2]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli abielus Reet Mikuga; nende pojad on Jaak Mikk, Mart Mikk ja Rein Mikk.[6]

Raadioajakirjanik Vello Mikk (1938–2018) oli tema vend.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kuressaare pärgas Arne Miku aukodaniku tiitliga. Saarte Hääl, 16. juuni 2017.
  2. Arne Mikk ja Mart Mikk "Estonia Seltsile antud aeg" Raamatu tutvustus kirjastuse Helios kodulehel. Aprill 2023.
  3. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3425
  4. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2019. Vaadatud 3. aprillil 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. Kuressaare pärgas Arne Miku aukodaniku tiitliga. Saarte Hääl, 16. juuni 2017.
  6. Arne Mikk leidis uue kaaslanna Kroonika/Delfi, 05.09.2013.
  7. Dünastia: Estoonlased ja džässimees ehk perekond Mikk ERR Klassikaraadio, 27.01.2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]