Rahel Olbrei

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Rahel Amanda Aurelie Olbrei (ka Rahel Olbrei-Kompus; 1. august 1898 Tallinn12. detsember 1984 Toronto) oli eesti ballettmeister, balletipedagoog ja tantsija.

Rahel Olbrei oli Estonia teatri balletipüsitrupi asutaja ja ballettmeister (1925–1944).[1]

Ta õppis tantsu aastatel 19181919 Estonias Sessy Smironina-Sevuni juures ja 19191922 Jevgenia Litvinova balletistuudios. Soovides tutvuda Euroopa moodsa tantsuga, õppis ta 19221923 Saksamaal Mary Wigmani stuudios ning täiendas end Émile Jaques-Dalcroze'i juures. Ta haris end ka Euroopa teatrites, muuseumides ja kunstikogudes. Aastaid hiljem, juba tantsujuhi-päevil, kohtus ta kuulsa Rudolf von Labaniga, millest kujunes tõeline režissuuristuudium.

Töö Estonia teatris[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli 1918. aastast Estonia teatris koorilaulja-tantsija, hiljem jäid ainult tantsukohustused. 1925. aastal sai temast Estonia tantsujuht. Järgnes rohkesti tööd ooperis, eriti aga operetis. Tänu temale moodustati Estonia juurde tantsustuudio, mis tegutses nagu koreograafiakool – rõhuga improvisatsioonil ja vabatantsul. Stuudiolaste hulka kuulusid hilisemad kuulsused Klaudia Maldutis, Artur Koit ja Boris Blinov. Olbreist kujunes omaloodud balletirühma nõudlik juht, kes tunnetas perspektiivi ja arendas tantsijaid. Ballettmeistrina oli ta fantaasiarikas ja hea kompositsioonitajuga, eri stiile ja ajastuid tunnetav ning oskas tantsijatele anda ülesandeid nende võimete piiril.[2]

Tema põhiülesanne Estonias oli lavastamine. Järjest õnnestusid ooperite tantsuseaded: "Padaemand" (1926), "Manon" (1928), "Vikerlased" (1928). Hiina legendil põhinev "Roheline flööt" (1928) võitis samuti tunnustust. Sellesse loomeperioodi kuuluvad ka tantsud "Tannhäuseris" (1930), "Faustis" (1931), "Vürst Igoris" (1932), operettides "Veenus siidis" (1934), "Mariza" (1935), "Keisrinna Josephine" (1936) jt.[2]

Esimene suursaavutus oli "Pähklipureja" (1936), millega tähistati Olbrei-rühma kümnendat sünnipäeva. Lavastus võeti vaimustusega vastu – see oli tõestus balleti võrdõiguslikkusest teiste žanride kõrval. Uus tasand oli dramaatiline "Punane moon" (1939), järgnes "Luikede järv" (1940), mis tõestas Olbrei originaalsust koreograaf-lavastajana. Tavakohatu lähenemine üldtuntud kanoonilise tekstiga balletile algas juba uuest stsenaariumist (näiteks Odette/ Ottilie roll jaotus kahe baleriini vahel vms).

1944. aastal lavastas Olbrei Eesti esimese ballett-pantomiimi – Eduard Tubina "Krati". Ühe "Krati" etenduse ajal 9. märtsil 1944 hävis Nõukogude lendurite pommirünnakus Estonia maja.[2]

Paguluses[muuda | muuda lähteteksti]

Sügisel 1944 põgenes Rahel Olbrei Rootsi. Ta oli sunnitud lahkuma oma võimete tipul, kuid ei Rootsis ega hiljem Kanadas saanud ta näidata oma loomingulist kõrgvormi. Rootsis osales ta küll Eesti Pagulasteatri tegevuses.

1951. aastal läks ta Kanadasse, kus töötas kontoriametnikuna.

Ta on kirjutanud ka mälestusi.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Teatriliit annab alates 2009. aastast välja Rahel Olbrei nimelist auhinda professionaalse balletikunstiga tegelevale tantsijale, lavastajale-koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletilaval.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli muusikaärimees, klaveritööstur ja Estonia seltsi eestseisuse liige Jaan Olbrei. Tema vend oli tehnikateadlane, ringhäälingutegelane ja sõjaväeinsener Fred Olbrei.

Ta oli aastast 1922 abielus arhitekt ja kunstikriitik Hanno Kompusega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]