Piirikaitse Üksikkorpus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Venemaa Keisririigi Rahandusministeeriumi Piirivalve Üksikkorpus (vene keeles ОКПС Отдельный корпус пограничной стражи ja Отдельный пограничный корпус) oli Venemaa Keisririigi riigipiiri valvamise ning salakaubaveo ja ebaseadusliku piiriületamise tõkestamisega tegelenud ametkond aastail 18931918.

Piirivalve Üksikkorpus asutati keiser Aleksander III (15. vkj) /27. oktoobril 1893. Algusaastatel oli PÜK ülesanne valvata loode-, lääne- ja Taga-Kaukaasia piirilõikudel, 13. aprillist 1894 Kesk-Aasia ja Taga-Kaspia piirkonnas. PÜK valvas riigipiiri, mille pikkus oli 15 000 km, ülejäänud piirivalve tagasid kasakate sõjaväestatud ja Sõjaministeeriumile alluvad üksused.

PÜK koosnes Piirikaitsekorpuse juhtkonnast staabiga, seitsmest piirivalvepiirkonnast ja Hiina piiriga piirnevast Amuuri-tagusest eriringkonnast.

Ülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Šeff[muuda | muuda lähteteksti]

Piirikaitse Üksikorpuse šefiks määrati rahandusminister Sergei Witte 18931903;

Komandör[muuda | muuda lähteteksti]

Piirikaitse Üksikorpuse komandöriks määrati suurtükiväekindral Aleksandr Svinin, kes juhtis korpust aastatel 18931908.

Juhtkond ja staap[muuda | muuda lähteteksti]

Piirikaitse Üksikkorpuse juhtkond koosnes korpuse komandörist, kelle pädevuses olid kõik sõjalis-distsiplinaarsed, järelevalve ja riviteenistusega seotud kohustused, korpuse komandöri abist ja käsundusohvitseridest.

Staabi koosseisus kuulusid neli jaoskonda:

  • 1. jaoskond, riviteenistus, inspektsiooni ja mobilisatsiooniülesanded;
  • 2. jaoskond, piirijärelevalve;
  • 3. jaoskond, relvastuse-, varustuse- ja meditsiini- ehk laatsaretiteenistus;
  • 4. jaoskond, majandusteenistus;

ning erinevad teenistused

  • Meditsiiniteenistus;
  • Laevandusteenistus;
  • Mereteenistus;
  • Ehitusteenistus;
  • Täidesaatev teenistus (экзекуторская);
  • Ajakirjandusteenistus;
  • Trükiteenistus.

Korpuse staabi juures asus ka Sõjamereministeeriumi esindajast staabi- või ülemohvitser.

Piirkondlikud allüksused[muuda | muuda lähteteksti]

1899. aastal kinnitas keiser Nikolai II Riiginõukogu otsuse piirikaitseringkondade asutamise kohta, mille alusel asutati seitse piirikaitseringkonda ning PÜKi koosseisus oli 31 piirikaitsebrigaadi ja 2 eriosakonda. PÜK isikkoosseisus oli 36 709 inimest, seal hulgas 1033 kindralit ja ohvitseri, 12 101 välikontrolli teostavat ratsanikku ja 23 575 valvurit.[1]

Põhimäärusega loodi ka piirikaitseringkonna ülema ametikohad, kes võrdsustati sõjaväeliselt diviisiülema ametikohaga ning olid sõjaväelise subordinatsiooniahelas vahelüliks PÜK korpuseülema ning piirikaitsebrigaadide ülemate vahel. Ringkonnaülemate juurde loodi ka igapäevategevuse juhtimiseks ringkonna staap, kuhu kuulusid ringkonna staabiülem, staabiohvitserist käsundusohvitser, vanem, vanemadjunkt ja arhitekt.

Soome Suurvürstiriik oli osaliselt autonoomne ning Venemaa Keisririigi piirivalve ja sõjavägi Soomes ei tegutsenud.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu korrakaitse#Venemaa Keisririigi piirikaitse Eesti kubermangus
  • Amuuri Ringkond (Заамурский округ), juhtkonna ja staabi asukoht Harbiin/Harbin Shi
    • 1. brigaad

PÜKi tegevus riigipiiri kaitsel ning salakaubaveo ja ebaseadusliku piiri ületamise tõkestamisel oli organiseeritud piirivalvekordonite kaudu piiri vahetus läheduses ning viidi läbi valveteenistuse ja luuretegevuse abil. Valveteenistuse käigus teostati riigipiiri vahetus läheduses vaatlust ja kontrolli, salakaubaveo ja ebaseadusliku piiriületamise tõkestamiseks kaasati agentuure ja lahinguluuret.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Moskva tsaaririigi ja Venemaa Keisririigi piirirežiimi kontrolli teostasid Lõuna-Venemaal ning Edela-Venemaal kasakatest moodustatud poolsõjaväelised üksused. Esimene piirivalvet ja -kaitset reguleeriv dokument on pärit tugevneva keskvõimuga Moskva tsaaririigi aegadest. 16. veebruaril 1571 andis Ivan Julm välja "Käsundi staniitsast ja vahiteenistusest" ("Приговор о станичной и сторожевой службе"), mis sätestas riigipiiri valvamise ning järelevalve teostamise põhimõtted.

18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandi alguses kasutati Moskva tsaaririigi piiride kaitseks piiriäärsete kaitseehituste ja kindluste garnisonidesse ja regulaararmeesse kuuluvaid sõjaväelasi, kasakaüksusi, maamiilitsat (asundusväed), palgatud husaaridest koosnevaid polkusid ja kohalikke elanikke. Pärast Peeter I alustatud Venemaa halduskorralduse ümberkorraldusi määrati 1714. aastast piiriäärsetesse suurematesse piirületuskohtadesse ning sadamatesse maafiskaalid – kohalikud maksukogujad (земские фискалы).

Pärast Põhjasõda ning Venemaa Keisririigi piiride laienemist Läänemere äärde Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu arvel, võeti 1754. aastal vastu otsus likvideerida siseriiklikud tollid ja viia sisemaal asunud tolliasutused piirile. 27. oktoobril 1782 kehtestati keisrinna Katariina II ukaasiga riigipiiri ja tollitavate kaupade kontrolliks uus töökorraldus, mis koosnes "tolliketist ja valvest". Uut tüüpi tollijärelevalveasutused asutati igas kubermangus. Need sadama- ja piiritolliasutused komplekteeriti palgaliste teenistujatega.

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi alguses, pärast Prantsusmaa keisri Napoleon I alustatud sõjategevust Kesk-Euroopa riikide vastu, viis Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumi sõjaminister Michael Andreas Barclay de Tolly 1810. aastal läbi keisririigi Euroopa osa piiriäärsete kindlustuste inspektsioonireisi, mille tulemusena võttis keiser Aleksander I 4. jaanuaril 1811 vastu "Piirivalveteenistuse korralduse põhimäärus" ("Положения об устройстве пограничной стражи"). Uue piiriteenistuse korra kohaselt jaotati maismaapiir läänepoolsest punktist Palangast Kuramaa kubermangust kuni lõunapoolse punktini Jagorlõki jõel Odessa kubermangus, so 1600 versta, 150 versta pikkusteks piirilõikudeks, mille valvamise eest vastutasid kasakaüksused. Kaheksa doni kasaka- ja kolm bugi kasakapolku, kes olid jaotatud piirilõikude valve eest vastutavate piirivalvekordonitele alluvusse.

Pärast 1812. aasta isamaasõja võitu, 1815. aasta Viini kongressi ning Venemaa Keisririigi piiride järjekordset laienemist Poola arvelt (Varssavi Hertsogiriigist moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik) võeti 5. augustil 1827 vastu uus tollijärelevalve korraldamise põhimäärus ("Положение об устройстве пограничной таможенной стражи"), mille koostaja Rahandusministeeriumi minister suurtükiväekindral Georg von Cancrini määratluses oli uue piirijärelevalveteenistuse erinevuseks eelnevast töökorraldusest – "kindel sõjaväeline töökorraldus ning sõjaväeliste juhtide ja sõjaväelise vormiriietuse ja varustuse määramine". Ühine tolli- ja piirivalveteenistuse organisatsioon oli üles ehitatud sõjaväeliste põhimõtete alusel ja jaotus brigaadideks, roodudeks ja salkadeks, üksusi juhatasid ohvitserid, kes allusid tolliringkonna ülematele.

Tollijärelvalve ülesandeks oli "kaupade salajase sisseveo tõkestamine kogu maismaa ja merepiiril ning ka karantiiniteenistuse teostamine".

1835. aastal nimetati Piiritolliteenistus (Пограничная таможенная стража) Piirikaitseks.

Pärast edukat Üheksandat Vene-Türgi sõda laiendas Venemaa Keisririik oma piire Kaukaasias, kus piiride kaitseks ja valvamiseks moodustati 15. juunil 1882 keiser Aleksander III poolt Musta mere brigaad.

Aastal 1896 teostas Venemaa Keisririigi piiride valvet ja kaitset viis piirivalvebrigaadi ja kaitstava piirijoone pikkus oli 1502 versta.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aastal sõlmisid Venemaa Keisririik ja Hiina kokkuleppe ühise Hiina Idaraudtee ehitamiseks ning ühiskasutamiseks, 1901. aastal liideti raudtee kaitse ja valvega tegelenud kaitseüksused Piirivalve Üksikkorpusega ning üksustest moodustati Amuuri piirivalveringkond.

Pärast Esimese maailmasõja algust 13. juulil 1914 muudeti PÜK šefi ametinimetus PÜK ülemjuhtajaks. 1. jaanuaril 1917 nimetati Piirivalve Üksikkorpus (Отдельный пограничный корпус (ОПК)) – Piiri Üksikkorpuseks, piirivalveringkonnad ja brigaadid piiriringkondadeks ja piiribrigaadideks ning valvurid (стражники) – piirivalvuriteks.

30. märtsil 1918 likvideeriti Piiri Üksikkorpuse Valitsus Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu otsusega ning moodustati Venemaa Nõukogude Vabariigi Piirikaitse Peavalitsus (Главное управление пограничной охраны (ГУПО) Советской Республики).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. История создания Отдельного Корпуса Пограничной Стражи (ОКПС)
  2. 1-я С. Петербургская имп. Александра III пограничная бригада
  3. 2-я Ревельская пограничная бригада
  4. 3-я Аренсбургская пограничная бригада
  5. 4-я Рижская пограничная бригада
  6. 5-я Горждинская пограничная бригада
  7. 6-я Таурогенская пограничная бригада
  8. 7-я Вержболовская пограничная бригада
  9. 8-я Граевская пограничная бригада
  10. 9-я Ломжинская пограничная бригада
  11. 10-я Рыпинская пограничная бригада
  12. 11-я Александровская пограничная бригада
  13. 12-я Калишская пограничная бригада
  14. 13-я Велюньская пограничная бригада
  15. 14-я Ченстоховская пограничная бригада
  16. 15-я Новобржеская пограничная бригада
  17. 16-я Сандомирская пограничная бригада
  18. 17-я Томашовская пограничная бригада
  19. 18-я Волынская пограничная бригада
  20. 19-я Волочиская пограничная бригада
  21. 20-я Хотинская пограничная бригада
  22. 21-я Скулянская пограничная бригада
  23. 22-я Измаильская пограничная бригада
  24. 23-я Одесская пограничная бригада
  25. 24-я Крымская пограничная бригада
  26. 25-я Черноморская пограничная бригада
  27. 26-я Карсская пограничная бригада
  28. 27-я Эриванская пограничная бригада
  29. 28-я Елисаветпольская пограничная бригада
  30. 29-я Бакинская пограничная бригада
  31. 30-я Закаспийская пограничная бригада
  32. 31-я Аму-Дарьинская пограничная бригада

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
'
Piirikaitse Üksikkorpus
1893–1918
Järgnev:
NSV Liidu Piirivalve