Rannaprotsessid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rannaprotsessid on rannikul lainetuse ja vee liikumise tagajärjel toimuvad protsessid, mis hõlmavad setete kuhjumist, rännet ja kulutust.

Lainete purustavat tegevust nimetatakse murrutuseks ehk abrasiooniks ning lainete kuhjavat tegevust akumulatsiooniks.

Eesti liivarandadest allub 70% purustustele, 20% on stabiilsed ja 10% kuhjelised.[viide?]

Tavaliselt näeme muutusi randade morfoloogias väga pikaajaliste vaatluste tulemusena, samuti ei ole ka katastroofilised või väga kiired muutused haruldused. Näiliselt stabiilsel rannal toimivad pidevalt rannadünaamilised protsessid. Seetõttu ei ole rannaliiv ühes ja samas kohas sama, mis kuu aega tagasi – liiva juurdekanne randa on sama intensiivne, kui selle ärakannegi.

Hea näite saab tuua Kiipsaare tuletorni asukoha kohta. Tuletorn on aastate vältel olnud nii maa peal kui ka vee sees – kõik põhjustatud merelainete tegevuse tõttu. Kuna tormid on viimastel aastakümnetel tugevnenud, on ka Kiipsaare neeme ümbrus väga muutlik.[1]

Kiipsaare tuletorn 2010. aastal

Rannikute geomorfoloogiat kujundavad tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Reljeef ja geoloogiline ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Rannikute põhiline kujundaja on lainetus, mille mõju rannale sõltub kõige rohkem sellest, kuidas merepõhi avamere suunas sügavneb ning milline on ranna veepealse osa kallakus. Kui reljeefi kallakus on suur, kujuneb välja järskrannik ehk fjordrannik. Eesti merepõhi on väiksema kallakusega ja rannik seetõttu laugrannik, v.a Põhja-Eesti, kus lainetus kulutab paekivi kihte järjepidevalt.

Meretase ja selle muutused[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Meretase

Meretaseme tõusul ja langusel kaks põhjust:

  • eustaasia – üldine maailmamere taseme muutus, mis sõltub suuremalt jaolt polaaralade jääkatte sulamise intensiivsusest, ja
  • isostaasia – maapinna kõikuvliikumised.

Rannikuid saab jaotada järgmiselt:

  • tõusvad rannikud,
  • vajuvad rannikud,
  • ingressiooni rannikud – rannikualad, kus meri on tunginud ranniku madalamatele aladele, kusjuures selline protsess võib toimida nii tõusva kui ka vajuva ranniku tingimustes.

Kui meretase püsib pikka aega stabiilne, on ka suhteliselt tagasihoidlik lainetuse mõju rannale kokkuvõttes suur. Meretaseme tõusu tagajärjel uputatakse tekkinud pinnavormid järk-järgult vee alla ning järjest uusi alasid haaratakse lainetuse mõju tsooni. Meretaseme alanedes vabanevad merepõhja osad vee alt, kujunevad uued pinnavormid, mis suure tõenäosusega ka säilivad, sest mõne aja möödudes lainetuse mõju nendeni enam ei ulatu. Seetõttu saab ka minevikus toimunud rannadünaamilisi protsesse uurida, sest paljud vormid on hästi säilinud. Näiteks on luited Eesti sisemaal veel tänapäevalgi nähtavad just selle tõttu, et praegune Läänemeri on viimase 12 000 aasta jooksul omanud erinevaid veetasemeid mandrijää seisakute staadiumide tõttu.[2]

Geomorfoloogiliste protsesside juures on olulised ka veetaseme ajutised muutused. Näiteks tõusu ja mõõna esinemine, erakordsete aju- ja paguvee esinemine. Eelkõige mõjutab see lainetusest mõjutatud ala ulatust, teisisõnu rannariba laiust. Erakordne ajuvesi aga tähendab ka lainetuse mõju tunduvalt kaugemal ja kõrgemal keskmisest rannajoonest ja vastavalt ka kulutust või kuhjumist tavalisest rannajoonest kõrgemal.

Samuti põhjustab tõus ja mõõn vee liikumist risti rannajoonega, seetõttu ka setted liiguvad samasuunaliselt. See võib põhjustada rannamoodustiste kujunemist küllalt kaugel keskmisest rannajoonest, aga võib näiteks aidata kaasa ka jõgede lehtritaoliste suuete ehk estuaaride säilimisele. Mõõna ajal kannavad jõed estuaaris settinud setted jõe suudmest kaugemale.

Randade arengut mõjutavad põhilised jõud[muuda | muuda lähteteksti]

Lainetus

Lainetus kulutab randu ühtlaselt, kui veetase ei muutu. Tormilainetus on aga kõige kiiremini rannikualade morfoloogiat kujundav tegur. Mõju avaldub nii purustavas kui ka kuhjavas tegevuses.

Hoovused

Hoovuste mõju avaldub põhiliselt setete kande kaudu, põhjustades piki- või põiksuunalist setete kannet, mis võib viia mitmesuguste akumulatiivsete rannavormide (nt põiksääred) kujunemisele. Setete kanne võib osutuda probleemiks erinevate rannaehitiste planeerimisel või haldamisel.

Jõgede tegevus

Jõgede mõju avaldub merepõhja varustamises setetega, mis on akumulatiivsete ehk kuhjeliste rannavormide lähtematerjaliks.

Tuule tegevus

Tuul on oluline lainetuse kujundajana. Otsene mõju rannale avaldub üldiselt rannikuosal, mis jääb kõrgemale veepiirist. Rannajoone lähedalt taimestikuga veel kattumata alalt haaratakse tugevate tuultega kaasa setteosakesi ning kuhjatakse neid takistuste taha, milleks võivad olla näiteks rannajoonest kaugemal asuvad taimed või lainetuse kuhjatud pinnavormid.

Merejää

Saab eraldada otsese jää tegevuse, kus lagunemise ajal võib jää kuhjata suurel hulgal setteid rannajoonest kõrgemale või vastupidi – jää võib lõhkuda juba kujunenud pinnavorme (rannavalle, luiteid). Jää võib kuhjata rannajoone lähedale suure läbimõõduga kive. Merejääl on ka randasid kaitsev funktsioon – jääkatte perioodil ei pääse lainetus mõjule. Seega kui ei ole korralikku jääkatet, siis lainetuse mõju periood pikeneb ning seda just tugevate tuulte esinemise ajal.

Taimed ja loomad

Taimede mõju on seotud setete liikumise takistamisega, st põhjustavad setete kuhjumist. Loomsete organismidega on otseselt seotud näiteks korallsaarte ja vastavate rannikute kujunemine.

Inimene

Otsene mõju on ehitustegevus rannikul, kaudselt jõgede paisutamine, kus piiratakse setete juurdevoolu rannikualale, mis on viinud lainetuse purustava tegevuse aktiivistumiseni.

Akumulatsioonirannik ja selle pinnavormid[2][muuda | muuda lähteteksti]

Settematerjali kuhjumise põhilisteks teguriteks on lainetus ja hoovused. Setete allikateks, mida meri hakkab kuhjama, on jõgede kantavad, randade purustusest (abrasiooni tagajärjel) vabanenud ning vähemal määral ka elusorganismide elutegevuse tagajärjel kujunenud setted. Setete liikumine veekogus võib toimuda kas hõljumisena või mööda põhja veeredes. On loomulik, et erineva tugevusega lainetus suudab liigutada erineva terajämedusega materjali, mistõttu mere- ja rannasetted on reeglina väga hästi sorteeritud.

Nõrgem lainetus aga ei suuda setteid rannajoonest kõrgemale paisata ning kui tagasipöörduvad lained ei ole piisavalt tugeva jõuga, siis kuhjub settematerjal vallidesse enne rannale jõudmist. Selliseid veealuseid valle nimetatakse barrideks. Need paiknevad tavaliselt rühmiti, muutes merepõhja laineliseks. Nende kujunemise eelduseks on rikkalik settematerjali olemasolu. Sageli moodustuvad need jõgede suudmete lähedal (suudmebarrid) aga ka rikkaliku toitumusega lahtedes. Barrid võivad kasvades ka veest välja ulatuda, moodustades nn saarelisi barre, ning võivad hiljem maismaaga liituda.

Rannikutel on üsna levinud ka setete kanne piki rannajoont, mis toimub kas rannajoonega paralleelsete hoovuste või lainetuse mõjul. Kui lained liiguvad rannale teatud nurga all, siis tagasipõrkuvad lained liiguvad rannajoonest eemale juba risti rannajoonega. Niimoodi siksakkidena toimubki setete liikumine teatud kindlas suunas.

Rannajoon aga pole ideaalselt sirge ning mitmesuguste takistuste taha settivad ühepoolse pikirände tagajärjel erinevad akumulatiivsed vormid maasääred (inglise keeles landform). Need kujunevad näiteks poolsaarte tipus, lahtede suudmetes. Maasääred või põiksääred võivad kujuneda ka kahesuunalise toite tagajärjel niiöelda olukorras, kus lainetus või hoovused kannavad setteid kahelt poolt poolsaare tipu suunas või näiteks ümber mõne aluspõhjalise takistuse. Maasääred on enamjaolt tagasihoidlike mõõtmete ja lihtsa ehituse ning ebasümmeetriliste nõlvadega valli- või künniselaadsed pinnavormid. Kõrgus on enamasti 2–3 (7–8) meetrit, laius jääb vahemikku 50–150 m. Põiksääred on tekkinud pikirändelise settevoolu toimel. Tekkekohaks on valdavalt loodetormidele avatud kitsad merelahed. Põiksääred on enamasti kujunenud lahe suudmealal mõlemalt poolt moodustama hakanud vastassuunaliste maasäärte liitumisel. Näiteks Iru ja Kroodi põiksäär.

Abrasioonirannik ja selle pinnavormid[muuda | muuda lähteteksti]

Murrutuse tulemusena tekivad püstjad murrutusjärsakud. Murrutusjärsak ehk pank on pankranniku iseloomulikuks tunnuseks, mis on kujunenud vastupidavais vanaaegkonna kivimeis (lubjakivis, dolomiidis, harva ka liivakivis). Kui järsak on kulutatud pudedaisse seteteisse, on tegemist murrutusastanguga.[2]

Murrutusjärsaku jalamil, eriti just neis kohtades, kus paljanduvad kõrgemal asuvaist vähem vastupidavamad kivimid, on tekkinud õõsi – murrutuskulpaid. Näiteks 6,5 m sügavune ja suudmes 2,5 m kõrgune Suurupi koobas samanimelise poolsaare põhjarannikul.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kaarel Orviku, Hannes Tõnisson: Kiipsaare rannad ja tuletorn
  2. 2,0 2,1 2,2 Anto Raukas. Eesti : loodus. Tallinn: kirjastus Valgus 1995