Evy Laamann Kalbus
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2021) |
Evy Laamann Kalbus (26. november 1922, Võru – 5. jaanuar 2021, Bowie linn, Marylandi osariik, USA) oli Eesti vabadusvõitleja ja raamatukogutegelane.
2018. aasta septembris püstitati Järvamaale Amblasse ausammas Artur Sirgule[1] ja selles oli suur roll just Evy Laamannil ning tema raamatul “Tõde ei põle tuleski”.[2]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa oli Vabadusristi kavaler kapten Paul Laamann (1893–1946) ja ema oli vabadusvõitleja Elfriede Ella Laamann (snd Naelapea, 1894–1947).
Kui vabadussõjalaste liikumine algas, oli Evy viieaastane tüdruk, kes isaga talismanina kaasas käis. Evy lemmik oli Artur Sirk, kelle jutt oli huvitav isegi lapse kõrvadele.
Kui 1934. aastal algas Eestis vaikiv ajastu, tõi see endaga kaasa läbiotsimised, politseivägivalla ja küüditamise. See aeg lõpetas ka 11-aastase Evy lapsepõlve. Isa vangistati ja perekond küüditati Võrust Saaremaale.
1935. aasta sügise saabudes õnnestus Ella Laamannil välja kaubelda luba perega Tartusse kolida, et lapsed saaksid kooliteed jätkata. Detsembris vangistati isa uuesti, mõned päevad hiljem kadus kuuks ajaks teadmatusse ka ema, kolm last jäeti külmal talvel omapäi.
Vabadussõjalaste suurprotsess, milles neid süüdistati 8. detsembri kavatsetud riigipöördekatses, kestis 6.–25. maini 1936 ja seda ajaloolist teatrilavastust õnnestus 13-aastasel Evyl oma silmadega näha. Kohus mõistis Evy isale 20 aastat sunnitööd koos kõigi õiguste kaotusega. Tegelikult sai Paul Laamann üksikkongis istuda kaks aastat, poliitvangid vabastati amnestiaga mais 1938.
1940. aastal varjasid Laamannid ennast Hjalmar Mäe ema talus Läänemaal. 4. märtsil 1941 asusid nad ümberasujatena Tartust Saksamaa poole teele – just Evy oli see, kel õnnestus perele saada luba järelümberasumiseks.
Peatuti Wernecki lossis, Schwabimaa äärel, kus Evy isa Paul Laamann asus eestlasi värbama, et vabatahtlikult bolševike vastu võitlema minna.
Saksamaal kohtas Evy Laamann William Tomingat, kelle raamatu “Vaikiv ajastu Eestis” kordustrüki ta hiljem välja andis.
Tagasi kodumaale sõitis Laamannide pere 1942. aasta märtsis. 1943. aastal lõpetas Evy Tallinnas Lenderi Eragümnaasiumi ja sai stipendiumi Breslau Kunstikooli. Kui 1944. aasta alguses taasavati Tallinna Rakenduskunsti Kool, jätkas Evy seal õpinguid Natalie Mei moeklassis.
1944. aasta märtsipommitamise aegu oli Evy veel Tallinnas, kuid peagi lahkus ta koos emaga Saksamaale ja jätkas kunstiõpinguid Hildesheimi Rakenduskunstikoolis, kuni see suleti.
Kui Eesti septembris 1944 bolševike kätte langes, tampis Evy koos teiste välismaalt saabunud naistega ühes Berliini relvavabrikus mingit mullasegu vormidesse, mille järgi hiljem õhukaitserelvade osi valati. Järgnesid rindeõdede kursused ja Berliini pommitamise ajal kandis Evy juba rindeõe vormiriietust.
1946. aastal õnnestus Evy emal endale, Evyle ja poeg Unole hankida India sissesõiduluba ja nii jõuti jõuluks Bombay sadamasse.
1947. aasta juunis suri Ella Laamann, Evy ja vend Uno jäid kahekesi võõrale maale. Evyl oli plaan iga hinna eest Indiast minema pääseda. Ta abiellus ungari päritolu noore ameeriklasega ja noorpaar purjetas märtsis 1948 USA-sse. Reis kestis terve kuu.
Kuni kodakondsuspaberite saamiseni töötas Evy ühes kaubamajas, seejärel sai tööle USA Kongressi Raamatukokku, kus töötas 25 aastat ja kuhu ta aitas töö leida paljudel eesti naistel.
1956. aastal kohtas Evy Laamann Ameerika Hääle ajakirjaniku ja õigusteadlase, tuntud Eesti riigitegelase Tõnis Kalbuse poja Arvo Kalbuse (1913–1999) näol oma elu armastust.
1973. aastal võttis Evy Kalbus ette sõidu okupeeritud kodumaale, lootusega veel midagi oma isa saatuse kohta teada saada. Sellest külaskäigust on ta kirjutanud humoorika reisikirja. 1993. aastal külastas Evy uuesti Eestit, seekord koos abikaasa Arvoga, kes suri 1999. aastal.
2000. aastal oli Evy taas kodumaal, seekord koos vennaga, tuues ja sängitades lahkunud abikaasa Arvo Kalbuse Tartu Raadi kalmistule oma vanavanemate juurde.
Vabadussõjalaste Liidu lipp, mida Eesti politsei läbiotsimiste käigus taga otsis, reisis koos Evyga Saksamaale, sealt Indiasse ja USA-sse. Tänu Evyle asub see nüüd koos paljude teiste ajalooliste reliikviatega Eesti Sõjamuuseumis.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
- Evy Laamanni raamat “Tõde ei põle tuleski” valmis 1991. aastal, kuid ilmus trükis alles 2001. aastal.
- 2010. aastal ilmus selle teine osa, alapealkirjaga “Eesti vabadussõjaluse hävitamine. Artur Sirgu lugu”.
- 2013. aastal ilmus “Tõde ei põle tuleski” kordustrükk, kus mõlemad osad said ühiste kaante vahele. [3]
- 2013. aastal rahastas Evy Kalbus ka William Tomingase raamatu “Vaikiv ajastu Eestis” kordustrüki, millele ka saatesõna kirjutas.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Järvamaal Amblas avati Artur Sirgu ausammas, ERR uudised, 25. september 2018
- ↑ Evy Laamann-Kalbus sai kingiks Artur Sirgu väikese ausamba, SA Mälestusselts „Artur Sirk“, mai 2018
- ↑ Evy Laamann Kalbus. Eesti vabadussõjaluse hävitamine: Artur Sirgu lugu. Tartu, 2010. – 124 lk, epiloog: Heino Noor. ISBN 9789949212248 (2., täiendatud trükk. – Tartu: 2010, 124 lk, epiloog: Heino Noor. ISBN 9789949217342)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Laamannide sugupuu Geni.com-is
- Evy Laamann-Kalbus: "Minu hing on ikka Eesti poolt, tulgu või tökatit!", Kultuur ja Elu, 1/2013
- EVY LAAMANN KALBUS: Tõde ei põle tuleski, Kultuur ja Elu, 1/2018
- Ella Laamann tütre Evy´ga Saksamaal Bockenemis 1944. a.
- Evy ja Uno Laamann Võrus 1929. a.
- Asta, Evy ja Uno Laamann Võrus 1932. a.
- Mees, kes uskus võimatusse, Maaleht, 20. november 2008
- Tõde ei põle tuleski, Rahva Raamatu e-pood
- In Memoriam Evy Laamann Kalbus, Eesti Leegioni Sõprade Klubi järelehüüe, 5. mai 2021