Kirikuriik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Paavstiriigid)
Kirikuriik
Stati della Chiesa
Status Pontificius
752–1870
Flag of the Papal States (pre 1808).svg Emblem of the Papacy SE.svg
PapalStates1700.png
Valitsusvorm valitav monarhia
paavst 752 Stephanus (valitud)
18461878 Pius IX
Pealinn Rooma
Religioon Rooma katoliiklus
Pindala 41 740 km² (1859)
Ajalugu
 –Asutamine
 –Seadustik
 –1. tühistamine
 –2. tühistamine
 –Vatikani Linnriik

752
781
1798. a 15. veebr
1870. a. 20. sept
1929. a 11. veebr
Riigikeeled ladina, itaalia
Rahaühik skuudo (–1866)
liir (18661870)
Hümn Noi vogliam Dio, Vergine Maria ( – 1857)
( itaalia)
"Me vajame Jumalat, Neitsi Maarja"

Marcia trionfale (1857–1870)
( itaalia)
"Suur triumfimarss"

Kirikuriik, ka Paavstiriik (itaalia keeles ainsuses: Stato della Chiesa, Stato Pontificio, Stato Ecclesiastico, mitmuses: Stati della Chiesa, Stati Pontifici; ladina keeles ainsuses: Status Pontificius, samuti Dicio Pontificia) oli üks Itaalia ajaloo tähtsamaid riike alates umbes 6. sajandist kuni poolsaare ühendamiseni Sardiinia kuningriigi poolt 1861. aastal. Formaalselt eksisteeris Kirikuriik aastatel 7521870.

Paavstiriik hõlmas paavsti otsese suveräänse valitsemise all olevaid territooriume. Paavstivõimu kõrgajal hõlmas see maa-ala suuremat osa tänapäeva Itaalia Romagna, Marche, Umbria ja Lazio maakondadest. Kõnealust täidesaatvat võimu kutsutakse harilikult paavsti ilmalikuks võimuks, vastandina paavsti kiriklikule ülimuslikkusele.

Ingliskeelsetes allikates kasutatakse riigi nimena sõna Paavstiriik tavaliselt mitmuses (Papal States) ning sõna ainsuse vormi kasutatakse peamiselt tänapäeva Vatikani Linnriigi kohta (enklaav Itaalia pealinna, Rooma, piires). Vatikani Linnriigi asutamisega 1929. a tunnustati taas Püha Tooli territoriaalse iseseisvusega kaasnevaid poliitilisi privileege.

Kirikuriigi moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Langobardide (kuningas aastast 712) Liutprandil õnnestus saada teatud kontroll Spoleto ja Benevento üle ja, kasutades ära erimeelsusi Rooma paavsti ja Bütsantsi vahel seoses ikoonide kummardamisega, ta annekteeris Ravenna eksarhaadi ja Rooma hertsogkonna. Liutprand kasutas ta ära vaidlusi paavsti ja Konstantinoopoli vahel ikonoklasmi üle (pärast keiser Leo III seadust aastal 726) paljude eksarhaadi linnade ning Pentapolise ülevõtmiseks, esinedes katoliiklaste kaitsjana.

Paavstiriigi moodustumine

Et mitte minna vastuollu paavstiga, loobus ta Sutri vallutamisest; siiski andis Liutprand linna tagasi mitte keisrile, vaid "apostlitele Peetrusele ja Paulusele". See annetus, tuntud kui Sutri annetamine, sätestas õigusliku pretsedendi ilmaliku võimu omistamiseks paavstile Tema järeltulija Aistulf vallutas esmakordselt Ravenna langobardidele, kuid võideti seejärel paavsti kutsutud Frangi kuningas (756–768) Pippin III poolt ja pidi sellest loobuma. Kui frangid ajasid aastal 756 langobardid Ravenna eksarhaadist minema, nõudis paavst Stephanus II eksarhaati. Tema liitlane, frankide kuningas Pippin Lühike annetas Teise Pavia rahuga langobardide poolt loovutatud Ravenna, Emilia, Rimini, Pesaro, Fano, Senigallia ja Ancona linnad ning ümberkaudsed alad paavstile. 756. aastal kuulutas Rooma paavst Korsika oma Kirikuriigi haldusalasse kuuluvaks.

Itaalia kaart, aastal 1000.

Langobardide kuningas Desideriusel õnnestus vallutada Ravenna, lõpetades Bütsantsi kohalolu Põhja-Itaalias. Ta otsustas taastada vaenu paavsti vastu, kes toetas Spoleto ja Benevento hertsogeid tema vastu, ning sisenes aastal 772 Rooma, olles selles esimene langobardide kuningas. Kuid kui paavst Hadrianus I kutsus appi võimsa kuninga Karl Suure, võideti Desideriust. Karl Suur võttis osa langobardide territooriumist, et luua Kirikuriik, mis tähistas paavstide ilmaliku võimu algust (Püha Peetruse pärand).

Pärast Karl Suurt ja Frangi riigi lagunemist oli paavsti võim oma riigis nõrk. Kui aastal 960 ründas Itaalia kuningas (950–961) Berengar II Kirikuriiki, vallutas paavst Johannes XII kutsutud kuningas Otto Itaalia kuningriigi.

9.-10. sajand oli paavstivõimu ja kiriku languse periood.

Liidus Lõuna–Itaalia normannidega suutis paavst (1073-1085) Gregorius VII Kirikuriigi Saksa-Rooma alt iseseisvaks saada, seda küll ajutiselt, aga tema järglased suutsid Kirikuriigi iseseisvuse investituuritüli jooksul välja kaubelda. Sellest peale sai Kirikuriigist Saksa-Rooma peamine rivaal Euroopa ühendamisel. Paavstide eesmärgiks sai ilmalik ja vaimulik võim kõigil kristlikel aladel.

11.-13. sajandil Kirikuriik arenes ja kindlustus. Paavstid pidasid Apenniini poolsaare keskosa "Peetruse päranduseks" (Patrimonium Petri): maadeks, millele kirikul oli ainuõigus. Selle väite juriidiliseks aluseks oli Constantinuse kingitus: dokument, mille järgi Rooma keiser Constantinus I oli andnud kõrgeima võimu impeeriumis paavstile. (Renessansiajal tõestati, et see oli võltsing.) Seega seisis paavsti võim keisrist kõrgemal. Võimu ja maade jagamine põhjustas pidevaid sõdu Saksa-Rooma keisritega, paavst poolt võimuvõitluses Saksa-Rooma keisrina troonipretendentide pooldamine võimaldas tal saavutada troonipretendentidelt järeleandmisi ja ülimuse tunnustamist. Innocentius III saavutas 1201 Saksamaa kuningalt Otto IV-lt Kirikuriigi sõltumatuse tunnistamise. Innocentius III laiendas ta Kirikuriigi alasid, nii et see ulatus üle Kesk-Itaalia ühelt Itaalia küljelt teiseni. Samuti suurenes siis riigi majanduslik ja poliitiline võim.

Paavst (1198–1216) Innocentius III ajal oli paavsti võimu kõrgperiood. Taotles ilmaliku võimu allutamist kirikule. Tema vasallid olid: Inglismaa kuningriik, Teine Bulgaaria tsaaririik, Aragoni kroon ja Portugali kuningriik. Innocentius III organiseeris neljanda ristisõja. Neljanda ristisõja tagajärjeks Ida- ja Läänekiriku lõplik eemaldumine. Kuulutas ka paganate ja ketserite vastu peetavad sõjad ristisõdadeks. Innocentius III oli Baltikumi, preislaste ja albilaste vastu peetud ristisõdade algataja. Aitas kaasa mungaordude (1202 kinnitas Mõõgavendade Ordu asutamise) ja inkvisitsiooni loomisele. Suutis osava diplomaatia abil võrdlemisi nõrgalt seotud Kirikuriigist tõelise riigi luua. Paavst saavutas oma aladel tegeliku ilmaliku võimu. Pärast Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma (1197) kuulutas ta, et Paavstil on õigus üle vaadata keisri kandidaadid ja olla rahukohtunik (arbitraaž) feodaaltülide osapoolte vahel.

Bonifatius VIII avaldas 5. detsembril 1301 bulla "Ausculta fili", milles rõhutas, et paavst on Kristuse vikaar, kes on asetatud kuningate ja kuningriikide üle. Ta märkis, et paavst on kohtunik elavate ja surnute üle, kuna istub õigluse troonil. Ta avaldas bulla "Unam Sanctam", ta sätestas bullas, et maailmas on vaid üks tõeline Kirik, mille pea on Jeesus Kristus, keda esindab Rooma paavst. Võim on maailmas jagatud vaimulike ja ilmalike võimukandjate vahel, kuid ilmalikud võimukandjad peaksid tegutsema vaimulike võimukandjate juhiste järgi, sest vaimulik võim on ülim ilmalikust võimust. Paavst (1294–1303) Bonifatius VIII-a aeg oli keskaegse paavstivõimu tipp, kuid pärast ta surma algas paavstivõimu langus. 1271. aastal läks osa Provence'i markkrahvi valdustest, Comtat Venaissin Pühale Toolile. Kuna see langes ajale, mil Saksa-Rooma riigis ei olnud ühte valitsejat, ei olnud ka kedagi, kes oleks Joani õigusi kaitsnud ja Comtat saigi aastal 1274 paavstiriigi osaks.

Avignoni vangipõlv (1305–1378)

Kirikuriik 1796. a-l, enne Napoleoni sõdu



Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad, viited ja välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Sõltus Bütsantsi ja Karolingide impeeriumid keskajal, Prantsuse keisririik Napoleoni ajal
Sõltusid Puglia, Calabria ja Sitsiilia hertsogiriigid, Napoli kuningriik, Inglismaa kuningriik, Aragoni kroon, Ungari kuningriik, Portugali kuningriik, Teutooni ordu dominioonid, Sardiinia ja Korsika kuningriik, kuni 1299, mil saar läks Bonifatius VIII valitsusajal Aragóni Giacomo II valitsuse alla.
Commons-logo.svg
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kirikuriik

Kirikuriigi mündid