Põllumajanduse mõju keskkonnale
Põllumajanduse mõju keskkonnale varieerub, sõltudes põllumajanduslikest tavadest, mida praktiseeritakse üle maailma, kuid peamisteks probleemideks on paljude looma- ja taimeliikide elupaikade vähenemine, metsa pindala vähenemine, liigne niisutus, erosioon, väetiste ja agrokemikaalide sattumine veekogudesse.
Probleemid[muuda | muuda lähteteksti]
Maakasutus[muuda | muuda lähteteksti]
Põllumajandus on peamine maakasutuse viis. Ligikaudu 50% maailma elamiskõlblikust maast on muudetud põllumaaks. Üldiselt hõlmab põllumaa 38% maailma maismaast ning see ala on endiselt kasvamas.[1] Ennustatakse, et arengumaades muudetakse aastaks 2050 täiendavalt 120 miljonit hektarit looduslikke elupaikasid põllumaadeks toidu nõudluse rahuldamiseks. See hõlmab maad, mis on suure bioloogilise mitmekesisusega.[2]
Looduslike elupaikade kadu[muuda | muuda lähteteksti]
Peamine põllumajanduse mõju keskkonnale tuleneb looduslike elupaikade hävitamisest ja nende asendamisest monokultuuridega. Põllumajanduse ökosüsteemid pakuvad olulisi elupaiku paljudele looduslikele taime- ja loomaliikidele. See kehtib eriti traditsioonilise põllumajandusega piirkondades, kus kasvatatakse mitmesuguseid liike. Kasvava nõudluse tõttu toiduainetele ja muudele põllumajandustoodetele on paljud looduslikud elupaigad kadunud ning need on asendunud intensiivsete monokultuuridega. Hiljutisteks näideteks on Indoneesia vihmametsade muutmine õlipalmiistandusteks ning suurte Brasiilia savannide ja Amazonase vihmametsade alade muutmine soja- ja veisekasvatusfarmideks. See pidev elupaikade kadumine ähvardab mitmeid ökosüsteeme ja paljusid liike. Laiendatavad õlipalmiistandused Indoneesias ja Malaisias kujutavad kõige suuremat ohtu hävimisohus megafauna liikidele, nagu näiteks Aasia elevant ja Sumatra ninasarvik ja tiiger.[2]
Metsade raie[muuda | muuda lähteteksti]
Looduslike elupaikade kadu on tihedalt seotud metsa pindala vähenemisega ning seda põhjustab tihti just maa karjamaa või põllukultuuri jaoks vabastamine. Briti keskkonnakaitsja Norman Myersi hinnangul 54% metsadest kaob alepõllunduse, 22% õlipalmiistanduste rajamise, 19% palkide hankimise ja 5% karjakasvatuse tõttu.[3]
Raiskav veekasutus[muuda | muuda lähteteksti]
Liigne veekasutus põllumajanduses jätab paljudel niisutatud aladel kuivaks jõed, järved ja põhjaveeallikad. Liigne niisutamine võib suurendada ka mulla soolsust ning saasteained võidakse uhtuda veekogudesse, mis kahjustab magevee ökosüsteeme ja liike ning lõpuks ka korallriffe ja rannikualadel olevaid kalade koelmualasid.[4]
Ülemaailmselt tarbib põllumajandussektor umbes 70% planeedi kättesaadavast mageveest – see on rohkem kui kaks korda suurem kui tööstuses (23%) ja olmekasutus (8%) näib selle kõrval tühine.[5]
Hinnanguliselt 15–35% põllumajanduse veekasutusest pole jätkusuutlik. Lisaks raiskab põllumajandus 60% või 1500 triljonit liitrit 2500 triljonist liitrist veest, mida ta kasutab igal aastal.[6] Paljud suured toiduaineid tootvad riigid nagu USA, Hiina, India, Pakistan, Austraalia ja Hispaania on jõudnud olukorda, kus veeressursid ei suuda taastuda piisavalt. Peamised põhjused raiskavale ja jätkusuutlikkust mittearvestavale veekasutusele on lekkivad niisutussüsteemid ning suure veenõudlusega taimede kasvatamine sobimatus keskkonnas. Probleemi muudavad raskemaks ka valesti suunatud toetused ning vähene avalikkuse ja poliitikute teadlikkus kriisist ning nõrgad keskkonnaalased õigusaktid.[4]
Hea näide liigse niisutamise tagajärgedest on Araali meri, mis oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid tänaseks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%. Kuivamise peamiseks põhjuseks on Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks.[7]
Pinnase erosioon ja maa väärtuse langus[muuda | muuda lähteteksti]
Olukorras, kus looduslik taimkate kaob ja hakatakse kündma selle asemele rajatud põllumaad, muutub pinnas avatuks tuulele või vihmale ning toimub pinnase ärakanne.[8] Näiteks Brasiilia kaotab soja tootmisest põhjustatud erosiooni tõttu aastas 55 miljonit tonni pinnast ning see vähendab mulla viljakust ehk maa kaotab oma väärtust.[9] Muud peamised põllukultuurid, mis põhjustavad pinnase erosiooni, on kohvipuu, mais, teepõõsas, tubakas, riis, õlipalm, hirss, nisu.[8]
Põllumaa hävinemine[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatakse, et erosiooni tõttu on 1960. aastast alates kadunud kolmandik maailma haritavast maast. Probleemile ei ole lahendust leitud ning praegu teatatakse kahjusid umbes 10 miljoni hektari kohta aastas. Tegelikult võib olukord olla palju murettekitavam. Viimase viie kümnendiga on oluliselt suurenenud põllumajanduse tootlikkus ning see on teinud võimalikuks suurema saagi tootmise pindalaühiku kohta. Probleem on aga selles, et kuna põllumajandusmaa on tihti degradeerunud ning muutunud peaaegu kasutuks, siis liiguvad tootjad edasi viljakamale maale. Ülemaailmselt võib viimase 50 aasta jooksul kasutatud ning seejärel maha jäetud maa pindalalt olla võrdne tänapäeval kasutatava maaga.[8]
Veekogude ummistumine[muuda | muuda lähteteksti]
Vihma või tuulega veekogudesse uhutud pinnas võib põhjustada nende settimise. Olukord muutub eriti halvaks, kui veekogude kallastel puudub taimestik, mis hoiaks pinnast kinni. Settimine põhjustab tõsist kahju magevee- ja mereelupaikadele, millest sõltuvad paljud looma- ja taimeliigid.[8]
Erosioonist põhjustatud üleujutused[muuda | muuda lähteteksti]
Metsade raiumisega kaasnev erosioon võib tekitada ka üleujutusi. Näiteks banaaniistandustes toimuvad üleujutused osaliselt puude maharaiumise tõttu, sest seal puudub pinnas, mis suudaks sealset vett endasse imeda.[8]
Reostus[muuda | muuda lähteteksti]
Põllumajandus on paljudes riikides üks suurimaid reostusallikad. Taimekaitsevahendite, väetiste ja muude agrokeemiatoodete kasutus on kasvanud tohutult alates 1950. aastast. Näiteks põldudele pritsitud taimekaitsevahendite hulk on viimase 50 aasta jooksul kasvanud 26 korda. Need kemikaalid ei jää lihtsalt pidama põldudele, kus neid rakendati. Ebasobivate niisutamistehnoloogiate ja veemajanduse tõttu satuvad kemikaalid lähedalasuvatesse jõgedesse ja järvedesse ning reostavad põhjavett. Need kemikaalid satuvad lõpuks ka merekeskkonda.[10]
Taimekaitsevahendid sageli ei tapa ainult kahjureid, vaid ka kasulikke putukaid ning lisaks loomi, kes söövad mürgitatud putukaid. Pestitsiidid võivad tappa ka mulla mikroorganisme. Veekogudesse sattunud taimekaitsevahendid ohustavad otseselt veeliike, kuid lisaks ka inimesi.[10]
Erinevalt taimekaitsevahenditest ei ole väetised otseselt mürgised, kuid nende olemasolu magevee- ja merealadel muudab toitainete süsteemi ja seetõttu ka spetsiifiliste ökosüsteemide liigilist koosseisu. Toitainete kõige dramaatilisem mõju on eutrofeerumine, mille tulemuseks on plahvatuslik vetikate kasv toitainete suure hulga tõttu. See vähendab vees lahustunud hapnikku, mis omakorda võib tappa kalu ja muid veeorganisme.[10]
Olukord Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Hoolimata sellest, et loomakasvatuse intensiivsus on viimasel kahel kümnendil tunduvalt vähenenud, on praegu põllumajanduse mõju keskkonnale märgatav. Intensiivne loomakasvatus 1970. ja 1980. aastatel on jätnud oma jälje Eesti maastikule, põhjustades õhukese pinnakattega aladel põhjaveereostust, halvendades muldade seisundit ja vähendades põllumajandusmaastike mitmekesisust. Põllumajandusettevõtjad peavad oma majandustegevuse juures jälgima paljusid regulatsioone. Välja on töötatud ka toetusskeeme, mis aitavad kaasa põllumajandustootmise keskkonnasõbralikumaks muutmisele ning Eestile iseloomuliku põllumajandusmaastiku säilimisele.[11]
Eestis on arvatavasti kõige päevakajalisemaks probleemiks lämmastiku- ja fosforiühendite Läänemerre sattumine, mis põhjustab eutrofeerumise ehk vee rikastumise toitainetega. Sealjuures on toitained peamiselt pärit põllumajanduslikust äravoolust. Oluline on siinjuures see, et põllumajanduslikud väetised ei pruugi kohe merre jõuda. Võib võtta kuni 20 aastat, enne kui need merre uhutakse. See tähendab, et praegused meetmed toitainete vähendamiseks võivad olulisi tulemusi anda alles 20 aasta pärast. Eutrofeerumise tagajärjeks on hapnikukadu, mis paneb vohama niitvetikad ja suvel õitsema sinivetikad. Eutrofeerumist käsitlevad meetmed sisalduvad näiteks Helsingi konventsioonis ja HELCOM-i Läänemere tegevuskavas. Põllumajandusest pärit toitainete kao ehk siis merre sattumise vähendamiseks nähakse ette nitritite direktiivi ja vee raamdirektiivi täielikku rakendamist ning põllumajanduspoliitika uut nõuet rajada 1. jaanuariks 2012 vooluveekogude äärde puhverribad.[12]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ CBD/UNEP (2001). "Global Biodiversity Outlook 1" (pdf) (inglise). Vaadatud 23.05.2012.
- ↑ 2,0 2,1 WWF. "Farming: Habitat conversion & loss" (inglise). Vaadatud 23.05.2012.
- ↑ Jeremy Hance. "Tropical deforestation is 'one of the worst crises since we came out of our caves" (inglise). Vaadatud 20.05.2012.
- ↑ 4,0 4,1 WWF. "Wasteful water use" (inglise). Vaadatud 21.05.2012.
- ↑ Jason Clay (2004). "World Agriculture and the Environment: A Commodity-by-Commodity Guide to Impacts and Practises" (pdf) (inglise). Island Press. Vaadatud 22.05.2012.[alaline kõdulink]
- ↑ Millennium Ecosystem Assessment (2005). "Ecosystems and Human Well-being: Synthesis" (pdf) (inglise). Island Press. Vaadatud 22.05.2012.
- ↑ Brian Merchant (5. aprill 2010). "World's 4th Largest Lake is Now 90% Dried Up". Science / Natural Sciences (inglise). TreeHugger. Vaadatud 22.05.2012.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 WWF. "Soil erosion and degradation" (inglise). Vaadatud 22.05.2012.
- ↑ WWF (2006). "Facts about soy production and the Basel Criteria" (PDF) (inglise). Vaadatud 22.05.2012.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 WWF. "Pollution" (inglise). Vaadatud 23.05.2012.
- ↑ Põllumajandusministeerium. "Põllumajanduskeskkond". Originaali arhiivikoopia seisuga 16.04.2012. Vaadatud 23.05.2012.
- ↑ Vilja Savisaar. "Euroopa Liidu Läänemere Strateegia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16.10.2011. Vaadatud 24.05.2012.