Halleluuja (muusika)
Halleluuja (heebria keeles הללו יה hallelu Jah 'kiitkem Jumalat'[1], ladina keeles alleluia) on laul, mis saatis kristlikus liturgias algselt missa teist pühakirjalugemist. Hiljem hakati seda laulma vahetult pärast graduaali.
Kui psalmid (väljend esineb psalmides 24 korral) ja Vana Testament tõlgiti 3. sajandil kreeka keelde, sai sõnapaarist hallelu jah sõna alleluia. Kreekapärane hääldusvariant kandus edasi ladinakeelsetesse tõlgetesse[2]. Halleluuja-laulud olid tuntud juba varakristlikus liturgias (200. aasta paiku) ja 4. sajandiks olid nad juba levinud ka väljaspool liturgiat.
Roomakatoliku kirikus kuulub nii halleluuja kui ka graduaal missa muutuvasse osasse (proprium missae). Koos graduaaliga moodustavad need kaks juubeldavat laulu missa muusikalise haripunkti[3]. Enne 1970. aastaid polnud halleluujat 40-päevase paastu ajal kombeks laulda. Paastu ajal asendas seda tractus. Ajal, mis jääb ülestõusmispühade ja nelipüha vahele, esineb seevastu alleluia-juubeldus sageli lauludes teksti vahel, responsooriumides ja antifonides ja see lisatakse ka missa lõpetusele Ite, missa est.
Luteri kirikus lauldakse kolmekordne halleluuja ilma piiblisalmita ning ka seal jäetakse see paastu ajal laulmata.[4].
Õigeusu kirikus on tavaks laulda halleluujat liturgia osana kogu kirikuaasta jooksul (ka paastu ajal) pärast epistli (Apostlite kirjade või Apostlite tegude raamatu) lugemist käesoleva nädala viisil.
Muusika[muuda | muuda lähteteksti]
Gregooriuse alleluia-meloodia juurde kuulub tavaliselt pikk melism jubilus. Jubilus‘ed on aja jooksul lühemaks jäänud: kui tänapäeval lauldavas gregooriuse koraalis on jubilus‘e pikkus 20–60 nooti, siis varasematest alleluia-lauludest leiab isegi 200 noodi pikkusi jubilatsioone. Laul koosneb tavaliselt piiblisalmist (versus) ning algusesse ja lõppu lauldavast halleluujast. Pika melismiga halleluuja järel lauldakse ka salmiosa melismaatiliselt, kusjuures salmi muusikalised kaunistused matkivad jubilus‘t, varieerides selle motiive ja meloodiat. Salmi lõpumelism kordab osaliselt või täielikult jubilus‘e motiive.
Halleluuja jubilus‘est on arenenud välja sekvents, üks troobi erikujusid. Korduva halleluuja lõpu-jubilus‘t hakati hiljemalt 9. sajandi lõpul kaunistama meloodialaiendustega ja uute tekstidega, mida nimetati prosa ad sequentiam 'tekst, mis järgneb (halleluujale)'. Hiljem arenes sellest välja omaette laululiik, mis on halleluuja-meloodiast sõltumatu[3].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://study.com/academy/lesson/alleluia-definition-music-chords.html
- ↑ https://www.britannica.com/topic/hallelujah-religious-music
- ↑ 3,0 3,1 T. Siitan. Keskaja muusika enne 1300. Tallinn, 1989
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2018. Vaadatud 16. oktoobril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)