Musica enchiriadis

Organum *Tu patris sempiternus...* algusest lõpuni paralleelselt liikuvate häältega

*Dasia*-notatsioon. Traktaat "Musica enchiriadis" jaotab helirea neljaks mittekattuvaks tetrahordiks ja lisaks kaheks heliastmeks neist kõrgemal (h ja cis). Iga tetrahord on sarnase struktuuriga (täistoon-pooltoon-täistoon). Iga astet märgitakse erineva märgiga, mis ühe tetrahordi piires omavad mõningat sarnasust. Joonisel on *dasia*-notatsioon ja neile vastavad heliastmed tänapäevases transkriptsioonis

"Musica enchiriadis" on 9. sajandil kirjutatud käsikirjaline muusikateoreetiline traktaat organumi laulmisest, st mitmehäälsest laulust. See käsiraamat on mitmehäälsuse varaseim käsitlus õhtumaade muusikaloos ja mõeldud andma praktilisi juhiseid ja õpetusi kloostrikooris laulmiseks, et lauljad oskaks gregooriuse koraali meloodiale tuginedes üles ehitada teisi hääli mitmehäälse muusika saavutamiseks.

Traktaadi autorlus on vanemas kirjanduses omistatud Hucbaldi nimelisele mungale (ca 840–930), uuemad uurimused on selle hüpoteesi üksmeelselt ümber lükanud. Üheks autoriks on peetud ka Cluny abti Odot (879–942). Tõenäolisem on, et traktaat kirjutati aasta 900 paiku Werdeni kloostris: kaks juba 10. sajandist pärinevat ümberkirjutust nimetavad koostajaks Werdeni abti Hogeri (srn 906), kes juhtis kloostrit aastail 898–902. Werdenist on pärit vanim tuntud katkend sest käsikirjast (käsikirjafragment K3:H3 Düsseldorfi ülikooli raamatukogus)^[1] ja seal on kirjutatud praegu Bambergi raamatukogus asuv 10. sajandi käsikiri (käsikiri Var. 1, Bamberg, Staatsbibliothek).

"Musica enchiriadis" on olnud üle kogu Euroopa kasutatud teos, sellest on teada sadu koopiaid (koos kommenteeriva tekstiga "Scolica enchiriadis" ja Boethiuse teosega "De institutione musica"), mis vastab teose loomise oletatavale eesmärgile: anda välja kergesti kasutatav mitmehäälse laulu käsiraamat.

Teose ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Traktaat koosneb üheksateistkümnest peatükist. Esimesed üheksa on pühendatud notatsioonile, tonaalsusele või laadile (ladina keeles modus) ja ühehäälsele gregooriuse laulule. Peatükid 10–18 tegelevad mitmehäälse lauluga, intervallidega ja meloodia liikumise viisidega. 19. peatükk räägib Orpheuse legendist^[2].

Intervallid ning mitmehäälsuse tekitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaja muusikas kaua kasutusel olnud tõekspidamiste kohaselt tulevad ses teoses kõrvalhäälte loomisel kõne alla vaid teatud intervallid ja hääle liikumismustrid. Intervallid ja liitintervallid kahe oktaavi piires on märgitud joonisele leheküljel 7r (Bambergi käsikirjas Msc Class 9), nimede all diapente (kvint), diatessaron (kvart) ja diapason (oktaav)^[3]. "Musica enchiriadis" kirjeldab paralleelorganumi variante, kus hääled liiguvad paralleelselt, üks teisest kvindi või kvardi võrra madalamal, või võivad dubleerida teineteist oktaavis. Teisi intervalle traktaat konsonantsideks ei pea ja ei käsitle.

Teine meetod, mille "Musica enchiriadis" organumi laulmiseks mitmel häälel välja pakub, on järgmine: hääled alustavad samal helikõrgusel, ja alumine hääl jääb paigale, kuni ülemine on jõudnud temast kvint või kvart kõrgemale, ning alustab siis ülemise häälega paralleelset liikumist. Laulu lõpetamisel liiguvad hääled taas kokku (occursus) ning lõpetavad samal toonil.

Tegemist pole niivõrd kompositsioonivõtetega kuivõrd näpunäidetega lauljale musitseerimise käigus improviseerimiseks.

Notatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Organumi ülesehituse variandid on illustreeritud noodinäidetega, mis on kirja pandud ainult selles teoses esinevas noodikirjas - nn dasia-notatsioonis (vanakreeka ἡ δᾰσεῖᾰ προσῳδῐ́ᾱ, või δᾰσεῖᾰ, daseia, ladina spīritus asper, mis tähendab hingamist sõna algul kõne alustamisel, ja diakriitilist märki kreeka keeles)^[4]. Traktaadis on selle kirjapilt "dasia". Musikoloog Willi Apeli arvates on dasia-notatsiooni näol tegemist keskaegse versiooniga vana-kreeka notatsioonist^[5]. Häälte liikumise märkimine dasia-notatsioonis sarnaneb teataval määral koordinaatteljestikuga, kus vasakul, ordinaatteljel on dasia-märkidega antud toonide kõrgused (iga kõrguse jaoks üks joonevahe) ning piki abstsisstelge jooksevad järjest tekstisilbid. Tähed T ja S ordinaatteljel tähendavad vastavalt tonus 'täistoon' ja semitonus 'pooltoon'.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Das älteste Dokument zur Entstehung der abendländischen Mehrstimmigkeit ..., Stuttgart, 1988
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. jaanuar 2018. Vaadatud 5. oktoobril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Käsikiri Msc Class 9, lk 7r
↑ Riemann Musiklexikon 11teA, 1929, lk 370
↑ Apel, Willi. The Notation of Polyphonic Music 900–1600. Cambridge, Mediaeval Academy of America, 1953

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] Das älteste Dokument zur Entstehung der abendländischen Mehrstimmigkeit ..., Stuttgart, 1988

[2] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. jaanuar 2018. Vaadatud 5. oktoobril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[3] Käsikiri Msc Class 9, lk 7r

[4] Riemann Musiklexikon 11teA, 1929, lk 370

[5] Apel, Willi. The Notation of Polyphonic Music 900–1600. Cambridge, Mediaeval Academy of America, 1953

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]