Organum

Allikas: Vikipeedia

Organum (vanakreeka keeles ὄργανον organon, instrument, rakendus, tööriist) on keskaja muusikas polüfoonia tüüp.

Organumi varasem tähendus on seotud oreliga, hiljem mõisteti selle all eelkõige "konsoneerivat muusikat".

Kuigi mõiste säilitas kogu oma käibeloleku aja tähenduse "polüfoonia üldiselt", kasutati seda juba alates 12. sajandist ka kitsamalt sellise polüfoonilise muusika tähenduses, mis tugines enamasti varasemast gregooriuse koraalist laenatud pikemates helivältustes cantus firmusel tenoris koos liikuvama ülemise hääle või häältega.

Tänapäeval mõistetakse organumi all ka organumitehnikas loodud heliteoseid ühendavat vokaalmuusika žanrit.

Perotinuse 4-häälne organum "Viderunt omnes"


Organumid olid esimesed kahehäälsed laulud keskajal. Gregooriuse koraalile lisati madalam hääl kvardi, kvindi või oktavi kaugusel. Kaks häält liikusid kogu laulu vältel paralleelselt, sellest nimetus paralleelorganum.

Hiljem vahetasid hääled kohad, gregooriuse koraalist sai justkui vundament ja ülemine hääl võis liikuda erinevates intervallides ja ka kiiremini. Selline organum on vaba organum.

12. sajandi lõpul võis organum olla juba ka 3- või 4-häälne.

Organume lõid Leoninus (kahehäälsed, väga liikuva ülemise häälega organumid) ja Perotinus (3- ja 4-häälsed organumid). Nad on ka esimesed nimepidi tuntud heliloojad.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]