Zoja Kosmodemjanskaja
Zoja Kosmodemjanskaja (vene Зоя Анатольевна Космодемьянская, aastani 1930 Zoja Kozmodemjanskaja, vene Зоя Анатольевна Козмодемьянская; 13. september 1923; Ossino-Gai, Gavrilovka rajoon, Tambovi oblast – 29. november 1941; Petrištševo, Ruza rajoon, Moskva oblast) oli Nõukogude Punaarmee luurediversioonigrupi liige, kommunistlik noor.
Tegevus diversandina
[muuda | muuda lähteteksti]Moskva 201. keskkooli lõpuklassi õpilasena läks ta 1941. aasta oktoobris koos teiste kommunistlike noortega vabatahtlikult diversantide kooli väljaõppele, et saada oskusi luure-diversioonigrupis tegutsemiseks. Vabatahtlike hoiatati kooli sõjalise juhtkonna poolt, et üle 90% diversantidest tabatakse ja hukatakse, sellest hoolimata jäi enamus kooli.[1]
Sõjaväeosa nr 9903 20-liikmeline luure ja diversiooniüksus sai 20. novembril 1941 ülesande põletada Moskva lähistel 5–7 päeva jooksul elamuid 10 külas. Ülesande täitmiseks anti saboteerijatele kaasa süütepudeleid ja toidumoon 5 päevaks. Külades satuti aga lahinguvalve kätte ning korraliku relvastuse puudumise tõttu (omati vaid püstoleid) kanti kohe suuri kaotusi. Grupi riismed Kosmodenjanskaja ja kahe noormehe näol jätkasid aga partisanitegevust ning neil õnnestus süüdata 27. novembril Petrištsevo külas kolm elumaja, kus vahepeatusena ööbisid saksa sõjaväelased ning mille abihoonetes hoiti veohobuseid. Sakslaste hulgas ohvreid ei olnud, kuid elamud hävisid. Kosmodemjanskaja eraldus mõni päev hiljem teistest ning pöördus külasse tagasi, et süütamist jätkata, kuid peeti nüüd oma kodusid valvama asunud külaelanike omakaitse poolt kinni ning anti üle saksa sõjaväelastele.[1] Kosmodemjanskaja kuulati üle ning tema karistamises osalesid ka külaelanikud, kelle elumajad olid süütamise tagajärjel maha põlenud. Järgmisel hommikul Kosmodemjanskaja hukati poomise läbi, tema kaela riputati tahvel saksa- ja venekeelse tekstiga "Majasüütaja". Kosmodemjanskaja surnukeha rippus võllas kuu aega, mille järel ta küla servas maha maeti.
Sündmuse avalikustamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Zoja Kosmodemjanskaja saatus sai laiemalt tuntuks Pjotr Lidovi artiklist "Tanja", mis avaldati ajalehes Pravda 27. jaanuaril 1942. Artiklit illustreeris Sergei Strunnikovi foto Kosmodemjanskaja surnukehast.[2] Väidetavalt kuulis autor Petrištsevos toimunud hukkamisest juhuslikult ühelt tunnistajalt, eakalt talupojalt, keda šokeeris tundmatu tüdruku julgus. Lidov läks külasse, küsitles elanikke üksikasjalikult ja saadud andmete põhjal avaldas artikli. Hukatu isik tuvastati peagi, millest teatas Pravda 18. veebruaril 1942 Lidovi uues artiklis "Kes oli Tanja".
Zoja Kosmodemjanskaja sai postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse[3], olles väidetavalt esimene naine, kes selle nimetuse on saanud. Ta on hiljem ümber maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.
Venemaa temaatika alase teadlase Adrienne Harrise sõnul "on Pavda artiklis kõik vajalikud hagiograafilised elemendid, et tagada Zoja ilmalik kanoniseerimine Nõukogude Liidu kangelasena ja fikseerida tema keskne positsioon Nõukogude pühakute panteonis".[2]
Stalini käskkirjast
[muuda | muuda lähteteksti]Elumaja hävitades lähtus Kosmodemjanskaja Nõukogude kõrgema sõjaväejuhtkonna "põletatud maa taktika" käskkirjast.[4]
„Kõrgema Ülemjuhataja Stavka käskkiri № 0428, 17 november 1941. aastal
"Vajalik on jätta saksa armee ilma võimalustest paikneda külades ja linnades, ajada saksa vallutajad välja kõigist asustatud punktidest külma kätte lagedale, välja suitsetada nad kõigist ruumidest ja soojadest peidukohtadest ning sundida neid külmetama palja taeva all. Lõhkuda ja põletada maani maha kõik asustatud punktid saksa vägede tagalas 40—60 km ulatuses eesliinist ja 20—30 km ulatuses vasakule ja paremale maanteedest. Asustatud punktide hävitamiseks nimetatud raadiuses kaasata kohe lennuvägi, laialdaselt kasutada suurtüki- ja miinipildujatuld, luurekomandosid, suusatajaid ja diversioonigruppe, kes on varustatud süütesegupudelitega, granaatide ja lõhkeainetega. Meie vägede sunnitud lahkumisel ... viia endaga kaasa nõukogude elanikud ja kohustuslikus korras hävitada ilma eranditeta asustatud punktid, et vastane ei saaks neid kasutada".“
Ülemjuhataja Stalin oli otsustanud kasutada "põletatud maa" taktikat suures ulatuses. Nõukogude allikate kohaselt inspireeris Stalinit soomlaste tegevus Talvesõjas, kes suutsid sõjategevuse ajal sundida Punaarmeed telkides elama muu elamispinna puudumise tõttu. Stalin ei arvestanud, et olukord Moskva lähistel oli hoopis teistsugune kui Soome aladel, kus soomlastel oli võimalus oma elanikud ümberasumiseks ette valmistada, nad evakueerida ning seejärel hävitada tühjaks jäänud hooned.[5] Käskkiri nr 0428 andis korralduse hoonete hävitamiseks, et Saksa sõjaväelastel poleks võimalik külades ja asulates elupaika leida. Vene ajaloouurijate sõnul oli see käsk üks Stalini suurimaid vigu sissisõja korraldamisel. See oli ebainimlik, määrates tuhanded nõukogude inimesed külmasurma, surudes tahtmatult okupeeritud alade elanikud sakslaste poolele, jättes partisanid-diversandid kohalikust toetusest ilma, mis põhjustas nende kiirema hukkumise. Selle näiteks on ka Leningradi oblasti partisaniliikumise puudumine Leningradi blokaadi ajal. Käsku sakslaste kõikvõimalike talvekorterite täielikuks hävitamiseks oli võimatu täita.[6]
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Tema noorem vend Aleksandr Kosmodemjanski oli Nõukogude suurtükiväeohvitser. Langes 1945. aastal lahingus Ida-Preisimaal. Talle anti samuti Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Ta on hiljem ümber maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule oma õe kõrvale.[7]
Nende ema Ljubov Kosmodemjanskaja, kes oli õpetaja, on kirjutanud Teises maailmasõjas langenud lastest raamatu "Jutustus Zojast ja Šurast".
Nõukogude-järgne ajakirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Perestroika ajal ja pärast seda ilmus kirjutisi, mis erinesid ametlikust infost Kosmodemjanskaja kohta. Enamasti põhines see kuulujuttudel, mitte alati pealtnägijate mälestustel. Spekulatsioonid olid vältimatud olukorras, kus dokumentaalset teavet, mis oli vastuolus ametliku "müüdiga," hoiti jätkuvalt saladuses.[8]
Kirjanik Anov, kes oli mõelnud kirjutada loo või romaani Zoja Kosmodemjanskajast, läks Petrištsevosse, kus üritas rääkida diversandi saatusest kohalikega, kuid need vältisid rääkimist erinevatel ettekäänetel. Ja ainult üks inimene tingimusel, et kõik öeldu jääb rangelt nende vahele, rääkis:
„Sakslased okupeerisid Petrištševo küla üldise rünnaku ajal Moskva vastu. Nad määrasid külavanema ja lahkusid. Vanem säilitas kontakti piirkonnas asuvate okupatsioonivõimudega. Ühel ööl külas põles elumaja, tuli hävitas selle maani. Inimesed jõudsid järeldusele, et tegemist oli süütamisega ja järgmisel õhtul panid nad valvurid välja. Päev hiljem tabati punapäine tundmatu tüdruk, kes üritas põlema panna veel üht maja. Talv oli karm, üks pere, kes kaotas oma kodu, pidi elama naabrite juures, külaelanikud olid raevunud ja vihased. Valvurid peksid tüdrukut jõhkralt, seejärel lohistasid ta ühte talusse ja hommikul läks vanem võimude juurde ning teatas juhtunust. Samal päeval poosid tüdruku üles Petrištševosse saabunud saksa sõdurid... Siin ei olnud sakslasi ja seetõttu ei olnud ka nende veohobuste talli, mis ametliku versiooni kohaselt väidetavalt põlema pani.“
Moskvalane V.Demidov on öelnud:
„Lahinguid Petrištsševos ei olnud, aga sakslased taganesid. Mõne aja pärast tuli külla komisjon ja 10 naist. Kaevati välja Tanja surnukeha. Keegi naistest ei tunnistanud Tanjat oma tütreks, ta maeti uuesti. Ajalehtedes ilmus fotosid Tanja hukkamisest. Lõpuks anti tüdrukule postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Veidi hiljem tuli uus komisjoni koos uute naistega. Taas kaevati Tanja surnukeha välja. Nüüd algas imeetendus – iga naine tuvastas Tanjas oma tütre ning alustasid nutulauludega lahkunu pärast. Ja siis, külaelanike üllatuseks, algas riid õiguse eest tunnistada surnud neiu oma tütreks. Võitlus selle õiguse eest oli kohutav. Kõik naised suutis laiali saata üks pikk ja õbluke naine, kes hiljem osutus Kosmodemjanskajaks. Nii sai Tanjast Zoja.“
Lastepsühhiaatria teadus- ja metoodikakeskuse juhtiv arst A. Melnikova:
„Enne sõda, 1938. ja 1939. aastal oli 14-aastane tüdruk nimega Zoja Kosmodemjanskaja korduvalt lastepsühhiaatria juhtivas teadus- ja metoodilises keskuses uurimisel ning viibis ravil haigla lasteosakonnas. Teda kahtlustati skisofreenias. Kohe pärast sõda tulid kaks inimest meie haigla arhiividesse ja konfiskeerisid Kosmodemjanskaja haigusloo.“
2017. aastal avaldas ajakirjanik Aleksandr Nevzorov Echo Moskvõ blogipostituses teksti[9]:
„Zoja kasvas üles ja formeerus kannibalistlikus riigikorras, kus sotsiaalne norm oli degradeerumine, pealekaebamine ja surm. Tüdruk ei tundnud muud reaalsust peale stalinismi. Ja tema väärastumist peeti ainsaks õigeks eluviisiks. /.../ Mingit muud "kodumaad" peale stalinistliku allilma Kosmodemjanskajal ei olnud. Ainult see võis olla Zoja patriootilise fanatismi objekt. Ja ennast ohverdada võis ta ainult sellele. Mida ta ka tegi, kaheldamatult osutades riigikorrale suure teenuse.“
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Горинов М. М. Зоя Космодемьянская (1923-1941) : [арх. 18 сентября 2021] // Отечественная история. — М., 2003
- 1 2 Harris, Adrienne M. (June 12, 2012). "Memorializations of a martyr and her mutilated bodies: Public monuments to Soviet war hero Zoya Kosmodemyanskaya, 1942 to the present". Journal of War & Culture Studies.
- ↑ Указ Президиума Верховного Совета СССР «О присвоении звания Героя Советского Союза т. т. Гурьянову М. А., Космодемьянской З. А., Кузину И. Н., особо отличившимся в партизанской борьбы в тылу против немецких захватчиков» от 16 февраля 1942 года // Ведомости Верховного Совета Союза Советских Социалистических Республик : газета. — 1942. — 10 марта (№ 7 (166)). — С. 1.
- ↑ Правда о Зое Космодемьянской, Свободная Пресса, 4 мая 2010
- ↑ Старинов И. Г. Мины замедленного действия. Размышления партизана-диверсанта. М.: Альманах «Вымпел», 1997:
- ↑ Старинов И. Г. Мины замедленного действия: Размышления партизана-диверсанта // «Вымпел», альманах. — М., 1999.
- ↑ Александр Космодемьянский: как брат мстил за сестру, Rambler.ru, 19.10.2016. Дата обращения: 19 ноября 2016
- ↑ Библиотека — Псипортал Архивная копия от 12 октября 2014 на Wayback Machine.
- ↑ Александр Невзоров: Развесистая Зоя — Документы — Эхо Москвы, 09.01.2017. Эхо Москвы. Дата обращения: 15 февраля 2019
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- ZOJA KOSMODEMJANSKAJA 10. SURMA AASTAPÄEVAL. Valga Bolševik, nr 142, 29 November 1951
- Zoja Kosmodemjanskaja. digar. Säde: lasteleht, nr. 86, 26 oktoober 1958