Postijaam
.jpg)
Postijaam oli kuni 19. sajandi lõpuni toiminud postisüsteemides asutus, kus puhkasid postimaanteed pidi mööduvad reisijad, vahetati postihobuseid ja sõidukeid ning postivedajad vahetasid posti.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärsia[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene teadaolev postijaamade võrgustik loodi Vana-Pärsias, kuid selle algusaeg on teadmata. Kõige paremini tõestatud versioon pärineb Kreeka ajaloolaselt Xenophonilt, kes pidas leiutise autoriks kuningas Kyros II Suurt (ca 550 eKr). Teiste autorite arvates võis selle luua ka Kyrose järglane Dareios I (521 eKr).
Hiina ja Mongoolia[muuda | muuda lähteteksti]
Hiinas rajati esimene postijaamade võrgustik Hani dünastia ajal (206 eKr–220 pKr). Maailma esimese suuremastaabilise postisüsteemi ehitas 13. sajandil üles Mongoli valitseja Ugedei-khaan, Džingis-khaani järeltulija, kelle võimu alla kuulus ka Hiina.
Džingis-khaan rajas kogu mongolite riiki katva postijaamade ja sõnumiviijate süsteemi nimega Örtöö. Hubilai-khaani ja Yuani dünastia ajal kattis see süsteem ka Hiina. Postijaamu ei kasutatud üksnes ametliku posti veoks, neid kasutasid ka reisivad ametnikud, sõjaväelased ja välismaised ülikud. Jaamad aitasid transportida kogutud makse ja andameid ning tõhustasid kaubandust. Hubilai-khaani valitsemisaja lõpuks oli üksnes Hiinas üle 1400 postijaama, kus oli 50 000 hobust, 1400 härga, 6700 muula, 400 kaarikut, 6000 paati, üle 200 koera ja 1150 lammast.
Jaamade vahel oli 15 kuni 40 miili, neis olid usaldusväärsed postitöötajad. Välismaised vaatlejad nagu Marco Polo on kinnitanud selle postisüsteemi efektiivsust.
Euroopa, Eesti, Venemaa[muuda | muuda lähteteksti]
Kogu Euroopat kattev postijaamade võrk kujunes välja 17. sajandil, Rootsi ajal. See toimis 19. sajandini, mil varasemat postisüsteemi hakkasid välja tõrjuma tehnilised leiutised: kõigepealt traadiga ja traadita telegraaf, hiljem aga ka autotransport.
Eesti- ja Liivimaale jõudis Rootsi postijaamade võrgustik 1638. aastal, peatselt pärast Rootsi kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse määrust riikliku postiteenistuse loomise kohta 1636. aastal. Seda arendati edasi ka Vene võimu all, ehkki Eesti- ja Liivimaaga võrreldes oli Vene postijaamade ja postiteede võrk nõrgalt arenenud. 1730. aastail andis keisrinna Anna Ivanovna välja rea postiteenistust puudutavaid ukaase, muuhulgas postijaamade hobustega varustamise kohta. Näiteks keelas ta Liivimaal postijaamade töötajaid sõimata.
Pikemalt artiklis Eesti postijaamade loend
Pikemalt artiklis 1897. aastal oli Vene postisüsteemis 4028 postijaama ja 33 836 hobust, 1903. aastal aga 3973 postijaama ja 29 357 hobust.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kalvi Aluve. Maakõrtsid ja hobupostijaamad Eestis. Tallinn, Valgus, 1976.
- Eerik Selli. Postijaamad riigi ja reisija teenistuses, Valgus, Tallinn 1976, 160 lk
