Raibe

Allikas: Vikipeedia
Kaeluskotkas tugevasti roiskunud raipega

Raibe on lagunev korjus.

Lagunemise etapid[muuda | muuda lähteteksti]

Korjuse lagunemine algab juba autoproteolüüsiga surnud looma lihas sisalduvate ensüümide toimel, kuid see ei muuda korjust veel inimesele ja röövloomadele mittesöödavaks. Tõsisema lagunemise toob kaasa immuunsüsteemi toimimise lakkamine mõned ööpäevad pärast looma surma: siis hakkavad bakterid organismi jäänustest toituma ja paljunema, algab roiskumine.

Raibe ühes Pariisi pargis
Ronga raibe raisamardikatega

Korjuse roiskumine tekitab nädalate kuni kuude jooksul kadaveriini ja putrestsiini tõttu tugeva raipehaisu. Peale selle muutub raibe tetanospasmiini, botuliini ja muude bakteriaalsete mürkide tõttu aina mürgisemaks.

Roiskumise alguses on liha inimesele ja röövloomadele veel söödav, sest bakterimürkide kontsentratsioon on veel väike ja lõhn on veel talutav. Liha on inimese jaoks lihtsalt "hästi laagerdunud" ja röövloomade jaoks ikka veel tavaline liha. Keetmine või desinfitseerivate vedelikega, näiteks veini (hapupraad) või äädikaga immutamine võimaldab sellist liha veel mitme päeva pärast süüa.

Roiskumise jätkudes muutub raipehais kõigepealt inimesele, teistele esikloomalistele ja enamikule kaslastele liiga vängeks. Kui nad nüüd raibet sööksid, jääksid nad haigeks või sureksid, sest mürgisisaldus on nende jaoks liiga suur. Enamik lihasööjaid sellist raibet ei söö. Raipesööjad, nagu koerlased, linnud ja üksikud roomajad, söövad sellist liha ikka veel meeleldi.

Kui raibe on peaaegu täielikult lagunenud, siis saavad seda tervist kahjustamata süüa ainult mõned väga spetsialiseerunud raipesööjad, nagu hüäänid ja raisakotkad ja nende sugulased (Aegypiinae). Enamikule lindudele ja imetajatele, sealhulgas inimesele, on selline raibe väga mürgine.

Korjust söövad putukad[muuda | muuda lähteteksti]

Alates surmahetkest kuni täieliku lagunemiseni söövad korjust paljud putukad, nagu kärbsed, nahanäklased ja raisamardiklased, eriti nende vastsed. Putukad on enamasti esimestena kohal ja lahkuvad viimastena, sest nad söövad aeglaselt.

Mõju inimesele ja keskkonnale[muuda | muuda lähteteksti]

Raipe nägemine ja raipehaisu haistmine mõjub inimesele tavaliselt tülgastavalt.

Raiped võivad tekitada hügieeniprobleeme, eriti seoses veevarustusega.

Vaalade ja veiste raiped võivad tekitada eriprobleeme. Kui nendest pole võimalik tavalisel kombel lahti saada, siis need lõhatakse. Nii tekivad väiksemad osad, mis kiiremini roiskuvad ja raipesööjate poolt ära süüakse.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]