Meediapädevus

Meediapädevus on inimese oskused, teadmised ja hoiakud, mis aitavad eri kanalites esitatud informatsiooni kriitiliselt analüüsida ja hinnata.

Meediapädevuse termin

Meediapädevus on täielikult või osaliselt kattuv mitme mõistega. Räägitakse ka meediakirjaoskusest (Media Literacy), meediakompetentsusest (Media Compentence) või meediateadlikkusest (Media Awareness). Terminite kasutuses puudub selge arusaam nende sisust. Näiteks sageli kasutatakse osaliselt kattuvana ka meedia- ja digipädevuse mõisteid.

Eestikeelses inforuumis ja erialakirjanduses kasutatakse enim meediapädevuse terminit, mida kasutab kooli õppekavade kontekstis Haridus- ja Teadusministeerium ning Haridus- ja Noorteamet.

Samuti on inglise keeles kasutusel olev termin Media literacy tõlgitud eesti keeles „meediapädevuseks“ Euroopa Komisjoni soovituses:

“Meediapädevus hõlmab kõiki meedialiike. Meediapädevuse eesmärk on inimeste suurem teadlikkus eri liiki meediasõnumitest, millega nad oma igapäevaelus kokku puutuvad. Meediasõnumid on programmid, filmid, kujundid, tekst, helid ja veebisaidid, mida antakse edasi eri kommunikatsioonivormide kaudu.”

Meediapädevuse olulisus

Meediapädevusest on hakatud rääkima seoses eri teabevahendite (Trükikunsti, filmikunsti, raadio, televisiooni, interneti) tekkimise ja mõistmisega ühiskonnas. Eriti oluliseks on see muutunud seoses digitaaltehnoloogia kiire arenguga, mis annab igaühele interneti tarbimise kõrval osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide, multimeediumide loomisel ja kasutamisel.

Tänapäeval on üha sagedamaks saanud väärinfo ja valeuudiste (desinformatsiooni) levik. Sellest tulenevate ohtude vältimiseks peetakse vajalikuks meediapädevuse arendamist.

“Meediakirjaoskusega inimesed on võimelised tegema informeeritud valikuid, mõistma sisu ja teenuste olemust ning nad suudavad kasutada ära uute sidetehnoloogiate kõiki võimalusi. Nad oskavad paremini kaitsta iseennast ja oma perekonda kahjustava või solvava materjali eest.”

Kriitiline mõtleja oskab skeptiliselt suhtuda informatsiooni tema ümber ja eristada tõde valest. Meediapädevus on vajalik demokraatia hoidmiseks, julgeoleku tagamiseks ja inimese võimeks kaitsta end psühholoogilise mõjutamise eest. See on elementaarne oskus, mis on oluline sõltumata ajastust või keskkonnast, kus elatakse.

Infoühiskonnas tähendab meediapädevus ühtlasi ka kaasatust ja kodanikuaktiivsust. Seda peetakse vajalikuks nii noortele, täiskasvanutele kui ka eakatele ning kõigi elualade esindajatele, kes internetiga kokku puutuvad. Internet ja digitaaltehnoloogia võimaldavad järjest rohkem luua ja levitada pilte, sisu, informatsiooni. Meediapädevus on aktiivseks ja kaasatuks kodanikuks olemise eeldus ning see aitab vältida tõrjutust või eemalejäämist ühiskonnaelust.

Meediaharidus

Meediahariduse eesmärk on toetada ja edendada inimese arenemist isiksuseks, kes tunnetab teda ümbritsevat infotihedat keskkonda, oskab selle eri vorme (kiri, pilt, auvis) hinnata ja analüüsida ning sotsiaalseid eeskirju järgides seda ka ise luua.

Meediahariduse sisu erineb riigiti, kuna sõltub inimest ümbritsevast teabekeskkonnast. Olulised komponendid on infole ligipääsetavus, oskus lugeda ridade vahelt ja infoturvalisus.

UNESCO on olnud maailmas üks meediaharidust vedavaid organisatsioone. 2013. aastal välja antud raamdokumendis võeti kasutusele laiemat mõiste meedia- ja infokirjaoskus (inglise Media and Information Literacy ehk MIL). UNESCO raamdokumendist lähtuvalt räägitakse meediahariduses MIL pädevustest, mis on jaotatud kolmeks komponendiks:

• Juurdepääs (Access) – võimalus informatsioonile juurde pääseda, hankida ja salvestada teavet ja meediasisu, kasutades sobivaid tehnoloogiaid;

• Hindamine (Evaluation) – võime mõista, kriitiliselt analüüsida ja hinnata teavet, meediasisu, meedia ja teabeasutuste tööd ja funktsioone;

• Loomine (Creation) – teabe ja meedia sisuloome oskused eri kanalites ja eri tööriistade abil, oskus tõhusalt suhelda teistega, teadmised netietiketist ja intellektuaalomandi põhimõtetest.

Meediapädevuse nädal

2019. aastast on Eesti osa võtnud üleeuroopalisest meediapädevuse nädalast.

Esimest korda peeti seda 18.–22. märtsil 2019 ja meediapädevuse nädal keskendus kooliõpilastele ja õpetajatele. Nädala juhtmõte oli "Enne mõtlen, siis jagan" ning selle korraldas Haridus- ja Teadusministeerium koos partnerasutustega. See oli osa Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse valeinfovastasest tegevuskavast. Üritusest võttis osa 140 kooli.

2020. aastal toimunud nädala eesmärk oli teavitada lapsi, õpetajaid ja laiemat avalikkust inforuumi positiivsetest ja negatiivsetest külgedest ning juhtida tähelepanu kriitilise mõtlemise tähtsusele. Ürituse keskmes on Neeme Raua minivideoklippide sari, kus iga nädal ilmub üks hariv video. Videod keskenduvad meedia eri tüüpidele ja neile iseloomulikule, valeuudistele ja inimeste mõjutamisele visuaalse sisu kaudu.

2021. aastal keskenduti netiketi, tehisintellekti, digitaalse jalajälje ja kuvandi teemadele.

2022. aastal toimus meediapädevuse kuu „Meediapädev Eesti 2022“, mille fookuses oli desinformatsioon.

Meediapädevuse nädala partnerasutused on olnud Sihtasutus Innove, Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus, MTÜ Tagasi Kooli, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut, Kinobuss, Eesti Filmi Instituut, Kino Sõprus, Tartu Elektriteater, Eesti filmimuuseum, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Sihtasutus, Wikimedia Eesti ja Rahvusraamatukogu.

Eesti Rahvusringhääling korraldab meediapädevuse projekti "Meediataip", mille eesmärk on arendada noorte meediakirjaoskust, kriitilise mõtlemise ja analüüsi võimet. Projektis kogutakse õppevideod, kirjatükid, tuntud eestlaste kogemused jm praktilised materjalid veebilehele Meediataip. Samuti käivad ajakirjanikud projekti raames koolides külas.

Vaata ka

• Väärinfo
• Valeuudis
• Desinformatsioon
• Meediakirjaoskus
• Tõejärgne poliitika

Välislingid

• Meediataip ERR Novaator
• Meediapädevuse veebikursus "Very verified" IREX