Mart Siimanni valitsus
| Mart Siimanni valitsus | |
|---|---|
 Eesti Vabariigi 40. valitsus | |
| 1997–1999 | |
_(cropped).jpg) | |
| Ametisse astumise kuupäev | 17. märts 1997 |
| Ametist lahkumise kuupäev | 25. märts 1999 |
| President | Lennart Meri |
| Valitsuse liikmed | |
| Peaminister | Mart Siimann |
| Ministrite arv | 15 |
| Valitsuserakonnad |
Koonderakond ja Maarahva Ühendus Arengupartei |
| Opositsioonierakonnad |
Reformierakond Isamaaliit Mõõdukad |
| Ajalugu | |
| Valimised | 1995. aasta Riigikogu valimised |
| Esinduskogu koosseis | VIII Riigikogu |
| Eelnev | Tiit Vähi kolmas valitsus |
| Järgnev | Mart Laari teine valitsus |
Mart Siimanni valitsus oli Eesti Vabariigi 40. valitsus, mis oli ametis 17. märtsist 1997 kuni 25. märtsini 1999. Mart Siimanni juhitud vähemusvalitsus moodustati Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) valimisliidu baasil pärast Tiit Vähi kolmanda valitsuse lagunemist. Riigikogus kontrollis KMÜ 41 kohta, lisaks toetasid Riigikogus valitsust Keskerakond ning Arengupartei. Arengupartei esimees Andra Veidemann oli ka valitsuse liige.[1]
KMÜ esitas Koonderakonna aseesimehe ja erakonna Riigikogu fraktsiooni esimehe Mart Siimanni peaministrikandidaadiks pärast seda kui senine peaminister ja Koonderakonna esimees Tiit Vähi oli sunnitud korteriskandaali tõttu tagasi astuma. Seetõttu jätkas Siimanni valitsus üldjoones Vähi kolmanda valitsuse poliitikat.[1]
Valitsuse astus tagasi pärast 1999. aasta Riigikogu valimisi. Järgmine, Mart Laari teine valitsus asus ametisse 25. märtsil 1999.
Valitsuse moodustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Tiit Vähi kolmas valitsususest oli saanud vähemusvalitsus juba 1996. aasta novembris, kui Reformierakond koalitsioonist lahkus ning valitsus jätkas vaid KMÜ baasil. Varem oli Koonderakond sõlminud eraldi koostöölepped Keskerakonnaga ja Arenguparteiga, mis tagas vähemusvalitsusele vajalikud hääled Riigikogus. Veebruaris 1997 oli peaminister Tiit Vähi korteriskandaali tõttu kaotamas Riigikogu usaldust ning otsustas tagasi astuda. KMÜ esitas uueks peaministrikandidaadiks senise Koonderakonna Riigikogu fraktsiooni esimehe Mart Siimanni, kelle andis 27. veebruaril president Lennart Meri ülesande moodustada valitsus.[1]
Kõigepealt proovis Mart Siimann luua laiapõhilist koalitsiooni, kuhu kuuluksid KMÜ, Reformierakond, Keskerakond ja Arengupartei. Samas ei olnud Reformierakond huvitatud uuesti KMÜ-ga valitsusse minemisest ning Arengupartei ei soovinud olla valitsuses koos Keskerakonnaga. Kuna vaid Keskerakonnast või Arenguparteist üksi ei piisanud enamusvalitsuse moodustamiseks, siis otsustas Siimann jätkata vähemusvalitsusega, kuhu kuulub vaid KMÜ. Samas säilitas Arengupartei esimees Andra Veidemann oma ministriportfelli ning Siimann ei teinud suuri muudatusi ka ülejäänud kabineti koosseisus.[1]
12. märtsil 1997 andis Riigikogu Siimannile 72-poolthäälega volitused valitsuse moodustamiseks ning valitsus astus ametisse 25. märtsil. Siinmann otsustas valitsuse töös juhinduda veel eelmise valitsuse poolt heaks kiidetud dokumendile "Valitsuse tegevuse põhisuunad 1997. aastaks". 1997. aasta juunis kinnitas Siimanni valitsus dokumendi "Valitsuse tegevuse põhieesmärgid 1997. ja 1998. aastaks", mille alusel tegutseti kuni 1999. aasta Riigikogu valimisteni.[2]
Hääletus Riigikogus
[muuda | muuda lähteteksti]| 12. märts 1997 Peaministrikandidaadile Mart Siimannile volituste andmine valitsuse moodustamiseks 101 Riigikogu liiget Vajalik poolthäälte enamus | ||||||
| Kandidaat | Hääletustulemus | Koalitsioon | ||||
|---|---|---|---|---|---|---|
| Mart Siimann (KMÜ) |
Poolt | 72 | KMÜ | |||
| Vastu | 13 | |||||
| Erapooletu | 2 | |||||
| Ei hääletanud | 3 | |||||
| Puudub | 11 | |||||
Otsus:  Vastu võetud
| ||||||
Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]- ^[a] Ametliku koalitsioonilepingut valitsuse moodustamiseks ei sõlmitud. Valimisliit KMÜ koosnes Koonderakonnast ning mitmeid maaerakondi koondavast Maaliidu Ühendusest. Koonderakonnal olid koostöölepingud ka Keskerakonna ja Arenguparteiga.
Valitsuse koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Ministrite vahetumise põhjused
[muuda | muuda lähteteksti]Enim kordi vahetus selles valitsuses siseminister. Peaminister Mart Siimanni ettepanekul vabastas president Lennart Meri 29. aprillil, ehk pisut rohkem kui kuu töötanud siseminister Riivo Sinijärve. Samal ajal oli arutelul ka siseministeeriumi kantsleri Jaan Tootsi juhtum, kus teda süüdistati, et ta kasutab erasõitudeks erinevaid politseiameti autosid, kusjuures palgatud autojuht sai kantsler Tootsi korraldusel keskmisest tunduvalt kõrgemat palka. Siseministeeriumi teenistusalane juurdlus ei tuvastanud Tootsi tegevuses ebaseaduslikkust, mille peale valitsus peaministri algatusel andis Tootsi juhtumi uurida kaitseminister Andrus Ööveli juhtimisel moodustatud valitsuskomisjonile. Saladuslikuks jäänud põhjustel siseministri ametist vabastatud Riivo Sinijärv lubas siirduda diplomaatilisele tööle.[3]
Sinijärve asemele määrati uueks siseministriks Robert Lepikson. 1997 aasta oktoobris oli Lepiksonil probleem kaitsepolitsei luubi alla sattunud infobüroo Ius Dicere omaniku Koit Pikaroga, kes väidetavalt võttis aasta tagasi lahkudes keskkriminaalpolitsei abidirektori kabinetist kaasa politseilisi materjale. Lepiksoni sõnul võivad selle eest vastutada tollane politseidirektor Ain Seppik ja tema esimene asetäitja Priit Männik. Lepikson kritiseeris oma arvukates artiklites nii oma poliitilisi oponentide kui ka teisi valitsuse ministreid. Näiteks võrdles ta Keskerakonda natsiparteiga ning ründas kaitseminister Andrus Öövelit. Selline siseministri käitumine hakkas tõsiselt valitsuse tööd häirima. Viimaseks piisaks karikas sai Lepiksoni artikkel Päevalehes, kus ta sarjas välisminister Toomas Hendrik Ilvest. Peaminister Mart Siimanni ettepanekul vabastati 28. jaanuaril 1998 siseminister Robert Lepikson ametist ning uueks siseministriks nimetati parteitu Olari Taal, kes oli Hoiupanga endine juht.[4]
KMÜ poliitikute surve välisminister Toomas Hendrik Ilvese vabastamiseks siiski kasvas, kuna Ilves oli vahepeal saanud opositsioonilise Rahvaerakonna esimeheks. 30. septembril 1998 teataski Ilves tagasiastumisest, et tegeleda Isamaaliidu, Mõõdukate ja Rahvaerakonna valimisliidu loomisega 1999. aasta Riigikogu valimisteks. Ilvese asemel nimetati välisministriks parteitu diplomaat Raul Mälk.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Urmo Kübar, Enno Tammer (2001). 10 aastat uut Eestit. Tallinn: Tänapäev, Eesti Päevaleht. Lk 131. ISBN 9985620135.
- ↑ Küllo Arjakas (juuni 2003). "Valitsuslepingud läbi aegade" (PDF). Riigikogu Toimetised (7).
- ↑ Enno Tammer (30. aprill 1997). "President Meri vabastas minister Sinijärve ametist". Postimees. Vaadatud 03.02.2023.
- ↑ Heikki Talving (29. jaanuar 1998). "Mart Siimann vahetas siseministri välja". Õhtuleht. Vaadatud 03.02.2023.
- ↑ Siim Randla, Maarius Suviste (1. oktoober 1998). "Ilves hülgas valitsuse". Õhtuleht. Vaadatud 03.02.2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Valitsuse tegevuse põhisuunad 1997. aastaks
- Valitsuse tegevuse põhieesmärgid 1997. ja 1998. aastaks
- Neeruärikad Eesti piiril musta nimekirja – Robert Lepiksoni artikkel Päevalehes
| Eelnev Tiit Vähi kolmas valitsus |
Eesti Vabariigi valitsus 1997–1999 |
Järgnev Mart Laari valitsus |