Mine sisu juurde

Marie Heiberg

Allikas: Vikipeedia

Marie Heiberg (ka Heiberk; varjunimed Marie Heinamägi, Vesta Miitra, Meeri Tuuletare; 10. september (29. august vkj) 1890 Urvaste vald, Võrumaa – 15. veebruar 1942 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Marie Heiberg oli pärit Urvaste vallast Siimo talu popsitarest. Isa Mihkel Heiberg oli kingsepp ja käsitööline, kes sai hariduse kihelkonnakoolis. Peres oli palju lapsi ning majanduslik olukord oli kehv. Marie Heiberg sai hariduse Urvaste vallakoolis, kus ta õppis kolm talve, ning Sangaste kihelkonnakoolis, kus käis vaid mõne nädala.[1]

Heiberg otsustas 1906. aasta lõpul (või 1907. aasta alguses) kolida Tartusse, et täiendada enda haridust. Heibergi plaan oli end ära elatada kirjutamisega, kuid majanduslik seisund oli tal Tartus elades kehv ja ta vaevles pidevalt rahapuuduses. Elatist teenis ta juhutöödega, peamiselt eraõpetaja või majateenijana. Tema otsust Tartusse kolida ja kutselise kirjanikuna tegutseda on nimetatud lausa enesetapjalikuks.[1]

1907. aasta kevadel tutvus Heiberg Tuglasega, kes aitas tal tema loomingut trükki toimetada. Alates 1917. aastast Heibergi suhtlus Tuglasega muutus: Heiberg väljendas kirglikku armastust ning ootas ka vastuarmastust. Ta käitus pealetükkivalt: noor poetess viis Tuglase ukse taha lilli, poetas öösiti postkasti kirju, valvas Tuglast kohvikus, tänavatel ja toimetuses. Samuti on teada, et varahommikuti puistas Heiberg Tuglase värava ette lilli. Tuglase kirjadest Heibergile on säilinud vaid viis postkaarti.[2]

Heiberg osales aastatel 1912–1914 Eesti Rahva Muuseumi vanavara korjamisel (1912. aastal Äksi kihelkonnas ja 1913. aastal Laiuse kihelkonnas).

Esimese maailmasõja ajal Heibergi majanduslik olukord halvenes veelgi, samuti halvenes tema vaimne tervis.[1]

Marie Heibergi isa Mihkel Heiberg suri Võru vanglas 21. mail 1919. See sündmus mõjus Marie Heibergi vaimsele tervisele laastavalt – 5. juunil 1919 viidi Heiberg Seewaldi vaimuhaiglasse Tallinnas. Üheksa päeva pärast vabanes Heiberg haiglast ja veetis neli aastat oma kodukohas Urvastes hulkurina ringi rännates. Muuhulgas pidas ta end Nikolai II tütreks Tatjanaks ning laulis vaimulikke laule. 8. juulil 1923 viidi Heiberg Tartu Ülikooli kliinikust tagasi Seewaldisse, kuhu ta jäi elu lõpuni skisofreenia diagnoosiga. Heiberg suri 15. veebruaril 1942 Seewaldis kopsupõletiku tagajärjel.[1]

Marie Heiberg kirjutas luuletusi, jutustuse ja lühiproosakogu. Tema luuletustele on andnud kaalukat ainest kodupaik, Urvaste ümbrus, sealne loodus ja inimesed. Ka raamistab tema loomingut igatsus seletamatu kättesaamatu järele, millest on tingitud lootusetus ja äng ning õnnehetkede põgusus. Heibergi tekste on viisistanud paljud heliloojad (Cyrillus Kreek, Mart Saar ("Põhjavaim"), Konstantin Türnpu ("Priiuse hommikul"), Miina Härma, Tõnu Kõrvits jt]).[2]

  • 1906 "Mure-lapse laulud"
  • 1913 "Luule"
  • 1918 "Mälestuste raamat" (sisaldab ka avaldamata luuletusi 1907. aastast)
  • 1988 "Käisin üksi tähte valgel". Valikkogu, koostanud ja järelsõna: Kajar Pruul
  • 2017 "Rändaja tütarlaps" (koostanud Hando Runnel)

Proosateosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1905 "Võitluse päevil" (Noor-Eesti luule- ja proosakogu, mis sisaldab ka Marie Heinamäe kuus luuletust)
  • 1910 "Elukevade" (jutustus)
  • 1914 "Enne viimset päeva" (jutud ja luuletused)
  • 2017 "Õnnetäht" (koostanud Hando Runnel)

Marie Heiberg paistis kirjandusandega silma juba noores eas. Esimese luuletuse "Sõudja laul" avaldas ta 1905. aastal ajakirjas Linda nime N. H-rg all. Tol ajal kasutas ta peamiselt pseudonüümi Marie Heinamägi, mille alt avaldas Lindas kuus luuletust ja ühe proosapala. Oma kirjutistega jõudis ta 1905. aastal ka Noor-Eesti koguteosesse "Võitluse päevil", kus avaldas viis laulu ja ühe proosaluuletuse.[1]

Heibergi esimene luulekogu "Mure-lapse laulud" ilmus 1906. aastal Tartus, mil poetess oli vaid 16-aastane. Arvatakse[kes?], et luulekogu pealkirja pakkus välja Tuglas. Heiberg oli pidevas kirjavahetuses Tuglasega, kes koos Gustav Suitsuga olid ka ta luulekogu koostajad ja toimetajad. Oma esimeses luulekogus kirjutab Heiberg palju oma kodumaast, mida ta nimetab enda suurimaks murelapseks. Luulekogus domineerivad pessimistlikud ja kurvad meeleolud. Heibergi luuletustes peegeldub lootusetus, väsimus ning üksildustunne. Rütmiliste üksustena kasutab ta kõige rohkem neljarealist trohheust ja jambi, värsiread on valdavalt ristriimis. Samuti kasutab ta "Mure-lapse lauludes" rahvaluule võtteid, vabavärssi ja rütmilist proosat, neist viimane pälvis teravat kriitikat.[3]

August Eelmäe hinnangul mõjutasid Heibergi luulet ka revolutsioonimeeleolud, mida võib märgata 1906–1907 ajakirjanduses ilmunud luuletustes (nt "Öösel", "Õigus", "Võitlejatele"), kuid lootus helgema tuleviku suhtes on noores luuletajas säilinud.[3]

1913. aastal ilmus Heibergi teine luuleraamat "Luule", mis sisaldab luuletusi aastatest 1904–1913. Kajar Pruul arvates ei saavutanud luulekogu esikkoguga sarnast populaarsust, kuna jäi Gustav Suitsu samal aastal ilmunud kogu "Tuulemaa" varju.[1] August Eelmäe kirjeldust mööda võib "Luules" näha poetessi arengut: värsitehnika on täiuslikum, väljendusviis poeetilisem. Kuigi "Luules" on rohkem püüdlemist õnne ja lootuse poole, on luulekogu põhitoon siiski pessimistlik.[3]

Esimese maailmasõja alguses kirjutas Heiberg peamiselt luulet, milles tundis muret maailma saatuse pärast, kuid säilis veel rahvusliku vabaduse lootus. Kajar Pruuli hinnangul on Heibergi hilisem luule vaimse tervise halvenemise tõttu katkendlik, see on säilinud vaid Heibergilt Tuglasele saadetud käsikirjadena.[1]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Näidend Marie Heibergist

[muuda | muuda lähteteksti]

Marie Heibergi elukäigu ja loomingu ainetel kirjutas ja lavastas Anne Maasik (veel Tartu Lasteteatris tegutsedes) näidendi "Kesk aegade viirastust luuletaja", mida mängiti Tartu Kirjanduse Majas. Esietendus oli 25. veebruaril 2000. Lavastuse kujundas kunstnik Inge Kudisiim. Heibergi osas esinesid eri õhtutel Tuuli Otsus ja Anu Ander.

  1. 1 2 3 4 5 6 7 Kajar Pruul (1988). "Lisandusi Marie Heibergi luule juurde". Kajar Pruul (toim). Marie Heiberg – Käisin üksi tähte valgel. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 135–155.
  2. 1 2 "Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades". Koostajad Iivi Lepik ja Kirsten Simmo; lisatekstid: Iivi Lepik, Viivi Luik ja Kirsten Simmo. Sari Elavik, 11. raamat. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum/SE & JS, 2010, lk 250, 254
  3. 1 2 3 Eelmäe, August. "Lootuse ja mure laulik. Marie Heibergi meenutades". Keel ja Kirjandus. 1966 (1): 20–31. Vaadatud 18.09.2025.
  4. ↑ "Marie Heibergi sünnikoht mälestuskiviga". Fotoː Mati Pakler, 1971. Muinsuskaitseameti fotokogu
  5. ↑ Karl Laane. "Tallinna kalmistud", Tallinn: Maalehe Raamat, 2002, lk 217
  6. ↑ "Marie Heibergi (1890-1942) haud mälestuskiviga". Fotoː Mati Pakler, 1971. Muinsuskaitseameti fotokogu
  • Aino Kallas, "Marie Heiberg, ‘Murelapse laulud’", Postimees, 28.12.906, lk 1–2 (Arvustus.)
  • Friedebert Tuglas, "Kolm novelliraamatut", "Noor-Eesti 4", 1911, lk 391–392. (Arvustus Marie Heibergi raamatust "Elukewade".)
  • P. L., "Luuletaja Marie Heiberg", Eesti Sõna, 26.03.1942, lk 4. (Ülevaade elust ja loomingust.)
  • August Eelmäe, "Lootuse ja mure laulik. Marie Heibergi meenutades", Keel ja Kirjandus, nr 1, 1966, lk 20–31.
  • "Eesti kirjanduse ajalugu", III köide. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, lk 505–512 (käsitluse autor August Eelmäe) ja bibliograafia lk 516
  • Oskar Kruus, "Naine hanesulega. Kirjutisi naiskirjanikest", Tallinn: Eesti Raamat, 1971. (Heibergist kõneleb peatükk "Murelaps Uhtjärve kaldalt", lk 76–87.)
  • Rein Põder, "Patsient nr. 4532" (novell, mis kujutab Marie Heibergi elu lõpujärku). Looming 6/1984, lk 771–781; ka Rein Põdra lühiproosakogumikus "Kivide aed", Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 116–135; vene keeles: tõlkinud Elvira Mihhailova, Радуга 3/2004, lk 2–19
  • Õnne Kepp, "Unustatu kaitseks. Taasleitud luule juurde". Keel ja Kirjandus 8/1989, lk 502–503 (Valikkogu "Käisin üksi tähte valgel" arvustus.)
  • Marie Heiberg. Fragmente kirjadest Fr. Tuglasele. Vikerkaar 9/1990, lk 49
  • August Eelmäe, "Heiberg, Marie". // "Eesti kirjarahva leksikon". Tallinn, 1995, lk 109
  • Vaapo Vaher, "Nietzsche tütreke". Kultuur ja Elu 4 (november)/1998, lk 42–44
  • Kalle Kurg, "Viimne panoptikonlane. Looming 80". Keel ja Kirjandus 4/2003, lk 281–284 (Sisaldab kirjeldust sellest, kuidas tsensuur ei tahtnud 1984. aastal lasta Loomingus ilmuda Rein Põdra novellil "Patsient nr. 4532", mis kujutas Marie Heibergi hüpoteetilist tapmist 1942. aastal Saksa opkupatsiooni aegses vaimuhaiglas.)
  • "Murelaulik Marie Heiberg" (toimetanud Riina Ermel). Osula, 2004, 95 lk, ISBN 9949108896 (Sisaldab ülevaate elukäigust, fotosid, Heibergi luule- ja proosatekste.)
  • Liina Valper, "Marie Heibergi elu ja looming on väärtustatud raamatus", Võrumaa Teataja, 18. veebruar 2005, lk 5
  • "Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades". Koostajad Iivi Lepik ja Kirsten Simmo; lisatekstid: Iivi Lepik, Viivi Luik ja Kirsten Simmo. Sari Elavik, 11. raamat. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum/SE & JS, 2010, 262 lk; ISBN 9789949907106
  • Riina Ermel, "Marie Heiberg 125".– Urvaste Valla Leht, nr 9, 01.09.2015, lk 4
  • Rein Veidemann, "Marie Heibergi jõudmine koju". Postimees, 03.06.2017

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Marie_Heiberg&oldid=6992623"