Mine sisu juurde

Vaimne tervis

Allikas: Vikipeedia

Vaimne tervis on üldise tervise lahutamatu osa, mis peegeldab tasakaalu inimese ja keskkonna vahel ning koosneb positiivsest ja negatiivsest vaimsest tervisest.[1] Maailma Terviseorganisatsioon määratleb vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene teostab oma võimeid, tuleb toime igapäevaelu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.[2] Vaimne tervis mõjutab inimese mõtlemist, käitumist ja tundeid. Samuti on see seotud toimetuleku, teiste mõistmise ja otsuste tegemise stressiga.[3]

Vaimne tervis ja vaimse tervise probleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaimne tervis koosneb inimese emotsionaalsest, psühholoogilisest ja sotsiaalsest heaolust. Vaimse tervise häire ehk psüühikahäire on terviseprobleem, mis mõjutab seda, kuidas inimene mõtleb, käitub ja suhtleb teiste inimestega. Psüühikahäireid diagnoositakse kindlate kriteeriumite järgi.[4] Isik, kelle vaimne tervis on nõrk, võib tunda ärevust, stressi ning masendust. Esineda võivad ärevushäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, foobiad ja paanikahäire, posttraumaatiline stressihäire, skisofreenia, masendus, bipolaarne meeleoluhäire ning söömishäired.[5] Psüühikahäireid aitavad ravida terapeudid, psühhoanalüütikud, sotsiaaltöötajad, õed, arstid, psühholoogid ja psühhiaatrid, kasutades teraapiat, nõustamist või ravimeid.[6]

Neuroos

Neuroos on üsna levinud psühhogeenne tervisehäire, mis kujuneb välja pika aja jooksul mõjuva ärritaja tagajärjel. Ärritajad võivad olla halvad suhted perekonnas, raske majandusolukord, töö või tunnustuse puudumine, aga ka pidev emotsionaalne pinge tööl ja ebakindlus tuleviku suhtes.[7]

Psühhoos

Sõna "psühhootiline" viitab luulumõtete või piiratud hulgal selgelt anormaalsete käitumisviiside esinemisele. Need on väljendunud ärrituvus, hüperaktiivsus, märkimisväärne psühhomotoorne pidurdus ja katatoonne käitumine.[8]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõistet "vaimne hügieen" hakati kasutama 1843. aastal William Sweetzeri eeskujul pärast Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis juhtis tähelepanu antisanitaarsusele. Dr J. B. Gray oli psühhiaater, kes lootis kogukonnale, kus suurendati teadlikkust hariduse, kultuuri, religiooni ja keskkonna kaudu.

1893. aastal rajas Isaac Ray Ameerika psühhiaatria assotsiatsiooni ning andis esialgse tähenduse vaimsele hügieenile. 19. sajandi algul domineeris bioloogia- ja sotsiaalteadustes darvinistlik mõtlemine. Usuti, et psüühikahäiretel on bioloogiline, peamiselt geneetiline baas. See mõtteviis andis raviks vähe lootust. 1900. aastatel oli mõni psühhiaater ja psühholoog veendunud, et halb käitumisviis on üks haiguse väljendusvorm. G. Stanley Halli arvates võib varajane ravi vähendada psüühikahäirete kujunemist. Adolph Meyer oli arvatavasti suurim sellise maailmavaate pooldaja.[9]

Varaseimad asutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Varasemad teadaolevad psühhiaatriakliinikud olid Bagdadis (umbes aastal 918 pKr) ja Kairos. Hullumajad, nagu Bedlam (asutatud Londonis 1247. aastal) ja Bicêtre (Pariisis, meestele) olid tavalised 18. sajandi psüühikaasutused, mille eesmärk oli vaimselt haiged inimesed normaalsest keskkonnast eemal hoida.[10]

Dorothea Dix

[muuda | muuda lähteteksti]
Dorothea Dix (4. aprill 1802 – 17. juuli 1887)

19. sajandil muutis Dorothea Dix suhtumist psüühikahäirega inimestesse. Kui Dix noore naisena vangla töökoha vastu võttis ja esimesse vanglasse tööle sattus, nägi ta ebainimlikku kohtlemist hullude ja vaimselt haigete inimeste suhtes, keda koheldi nagu kriminaale, hoolimata vanusest või soost. Haiged olid alasti, tihti pimeduses, ilma kütte või sanitaarsete vahenditeta. Osa neist oli piitsutamiseks seina külge aheldatud. Dix rändas peaaegu kaks aastat mööda osariiki ja nägi sarnaseid tingimusi igas institutsioonis. Järgmised 40 aastat innustas Dix seaduseandjaid 15 Ameerika osariigis ja Kanadas psüühikahaiglaid looma.[11]

Emil Kraepelin

[muuda | muuda lähteteksti]

Emil Kraepelin oli oma aja üks mõjukamaid saksa psühhiaatreid, kes rajas psüühikahäiretele klassifikatsioonisüsteemi. Kraepelin eristas skisofreeniat ja bipolaarset meeleoluhäiret nii, nagu seda tehakse tänapäevalgi. Kraepelin võttis üle Wilhelm Wundti eksperimentaalsed tehnikad, et uurida narkootikumide ja alkoholi mõju. Kraepelin jagas psüühikahäired kaheks: need, mida saab ravida, ja need, mida ei saa ravida.[12]

An illustration of Nellie Bly sitting in a chair while a psychiatrist examines her
Illustratsioon psühhiaater Nellie Blysst raamatus "Kümme päeva hullumajas"

Nellie Bly

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjanik Nellie Bly korraldas ajakirjandusliku eksperimendi, teeseldes hullumeelset, et uurida väiteid patsientide jõhkra kohtlemise ja hooletusse jätmise kohta USA-s Blackwelli saarel (tänapäeval Roosevelti saar) asuvas naiste vaimuhaiglas. Tema 1887. aastal avaldatud kirjelduse kohaselt koosnes toit vedelast kördist, riknenud lihast, leivast, mis meenutas kuivatatud tainast, ning räpasest veest, mis ei kõlvanud juua. Ohtlikud patsiendid olid köitega kinni seotud. Patsiendid pidid suure osa päevast külmetama ja istuma kõvadel pinkidel. Söögikoha ümber vedelesid jäätmed ja haiglas jooksid ringi rotid. Pesuvesi oli külm ning seda valati patsientidele ämbritest pähe. Sanitarid olid ükskõiksed ja julmad. Nad käskisid patsientidel vait jääda ja lõid neid, kui nad ei kuuletunud. Kaaspatsientidega vesteldes täheldas Bly, et osa neist on sama terved kui ta ise.[13][14][15][16] Bly eksperiment ja sellest avaldatud raamat tekitasid sensatsiooni ning vaimuhaiglate reformi.[17]

Psüühikahäirete ravi ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloo vältel on psüühikahäiretega inimestesse suhtutud mitmeti. Paljudes kultuurides on ajajärke, mil haiguste põhjuseks peeti kurje vaime ja ravi tähendas kurjade vaimude väljaajamist.

Hippokrates (u 460–377 eKr) avaldas esimesed mõtted, mis ei selgitanud ebanormaalset käitumist üleloomulike jõududega. Ta oli veendunud, et inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ja psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest.

Keskajal usuti, et inimese elu ja tervis on Jumala kätes. Psüühikahäireid ravisid vaimulikud, kes kasutasid kurja vaimu väljaajamiseks palveid ja rituaale.[18]

Levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljudes uuringutes on kajastatud, et naistel esineb ärevushäire sagedamini kui meestel, kuid see on liialdus. On teada, et rohkem naisi on ravil, aga ei saa eeldada, et naistel esineb psüühikahäireid tihedamini kui meestel. Meie ühiskonnas on vastuvõetav naistel oma tunnetest rääkida ja professionaali juurde minna. Võib olla, et psüühikahäired on ühtlaselt levinud mõlema soo seas, kuid mehed ei ole valmis abi otsima.[19]

Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi ja genoomika instituudi teadlaste 2025. aastal avaldatud uuringust ilmnes, et isiksuseomaduste ning vaimse tervise seos on varem arvatust tugevam. Isiksuseomadused selgitasid umbes veerandi vaimse tervise probleemide üldriskist ja sellele lisanduvatest spetsiifilisematest kaebustest. Keskmiselt oli üldrisk suurem inimestel, kellel on kalduvus kergesti piinlikkust tunda ning vajada teiste abi ja kinnitust. Kõige tugevam seos ilmnes vähese meelekindluse ja keskendumisraskuste vahel. Samas ei seostunud mõni vaimse tervise valdkond, näiteks unetus, olulisel määral ühegi isiksuseseadumusega.[20][21]

Ravi

[muuda | muuda lähteteksti]

Eneseabi

[muuda | muuda lähteteksti]

Eneseabi on raviviis, mille käigus tutvustatakse kirjalikke või elektroonilisi eneseabimaterjale, millega saab töötada iseseisvalt või juhendatult. Eneseabivõtted aitavad toime tulla ärevuse, kehaliste ja psüühiliste sümptomitega.[22]

Teraapiad

[muuda | muuda lähteteksti]

Psüühikahäired on inimkonda saatnud kogu kirjutatud ajaloo vältel. Sama võib öelda ka psüühikahäiretega kaasnevate kannatuste ja probleemse käitumise leevendamise katsete kohta.[23]

Käitumisteraapia

[muuda | muuda lähteteksti]

Käitumisteraapia on suunatud käitumisele. Eesmärk on käitumise muutmise kaudu saavutada muudatused, mis on haiguse ravis efektiivsed. Käitumusliku teraapia lahendus on ümberõppimine, et asendada vanad harjumused tõhusamate ja kohasematega. Selleks kasutatakse käitumismuutuste printsiipe, mis on dokumenteeritud laborikatsetest: klassikaline tingimine, operantne tingimine ja jäljendav ehk sotsiaalne õppimine.[24]

Kognitiivsed teraapiad

[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitiivse teraapia eesmärk on muuta inimese mõtlemist eeldusel, et siis muutub ka käitumine. Üldeesmärk on muuta ebafunktsionaalseid mõtteid ja kujutlusi.[25]

Meditatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Meditatsioon parandab vaimset tervist, aidates vähendada stressi, ärevust ning suurendades keskendumisvõimet ja emotsionaalset tasakaalu.[26]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Eesti vaimse tervise poliitika alusdokument" (doc). Tallinn. 2002. Vaadatud 29.10.2016.
  2. ↑ "Vaime tervis". 11. juuni 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.11.2016. Vaadatud 29.10.2016.
  3. ↑ "What Is Mental Health?" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2016. Vaadatud 29.10.2016.
  4. ↑ "What is mental illness?" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 21.11.2016. Vaadatud 29.10.2016.
  5. ↑ "Understanding Mental Illness" (inglise). Canadian Mental Health Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2016. Vaadatud 29.10.2016.
  6. ↑ Joseph Goldberg. "Doctors Who Treat Mental Illness". 08.02.2014 (inglise). WebMD Medical Reference. Vaadatud 26.11.2016.
  7. ↑ Juta Üts. "Abielu ei garanteeri neuroosist paranamist". Terviseleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.01.2014. Vaadatud 29.10.2016.
  8. ↑ "Neuroos ja psühhoos". Vaadatud 29.10.2016.
  9. ↑ Dr. Wallace Mandell. "Origins of Mental Health". 1995 (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
  10. ↑ "Mental hygiene". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
  11. ↑ "Dorothea Dix". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
  12. ↑ "Emil Kraepelin". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
  13. ↑ Lutes, Jean Marie (2002). "Into the Madhouse with Nellie Bly: Girl Stunt Reporting in Late Nineteenth-Century America". American Quarterly. 54 (2): 217–253. DOI:10.1353/aq.2002.0017. ISSN 1080-6490. S2CID 143667078.
  14. ↑ Gregory, Alice (14. mai 2014). "Nellie Bly's Lessons in Writing What You Want To". The New Yorker. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2019. Vaadatud 23. augustil 2017.
  15. ↑ Bly, Nellie (1887). Ten Days in a Mad-House. New York: Ian L. Munro. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2004. Vaadatud 13. oktoobril 2018 – cit. via digital.library.upenn.edu.
  16. ↑ Bell, Jo (2021). On this day she : putting women back into history, one day at a time. Tania Hershman, Ailsa Holland. London. Lk 313. ISBN 978-1789462715. OCLC 1250378425.
  17. ↑ DeMain, Bill. "Ten Days in a Madhouse: The Woman Who Got Herself Committed". mental floss. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. mai 2019. Vaadatud 10. mail 2010.
  18. ↑ Uljas, J. , & Rumberg T (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri. 184–185.
  19. ↑ Morris, C. A. , & Maisto, A. A (2002). Psychology: an introduction. New Jersey: Pearson Education Inc. 520.
  20. ↑ ERR (18. märts 2025). "TÜ teadlased: isiksuseomaduste ja vaimse tervise seos on arvatust tugevam". ERR. Vaadatud 19. märtsil 2025.
  21. ↑ "APA PsycNet". psycnet.apa.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2025. Vaadatud 19. märtsil 2025.
  22. ↑ Marge Kulev, Merle Taevik-Valk. "Ravisoostumus" (PDF). Vaadatud 16.11.2016.
  23. ↑ Gleitman, H & Gross, J & Reisberg, D. (2014). Psühholoogia. Tartu: Hermes kirjastus. 804.
  24. ↑ Gleitman, H & Gross, J & Reisberg, D. (2014). Psühholoogia. Tartu: Hermes kirjastus. 815–816.
  25. ↑ Uljas, J. , & Rumberg T (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri. 194.
  26. ↑ Goyal, M., Singh, S., Sibinga, E. M. jt. (2014). "Meditation programs for psychological stress and well-being: a systematic review and meta-analysis". JAMA Internal Medicine: 357–368.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vaimne_tervis&oldid=7210538"