Konksmänd

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Konksmänd
Konksmänd Püreneedes
Konksmänd Püreneedes
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Männilised Pinaceae
Perekond Mänd Pinus
Liik Konksmänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus uncinata
Ramond ex DC. (1805)
Sünonüümid
  • Pinus montana var. hausmannii (H. Christ) Dalla Torre & Sarnth.
  • Pinus montana subsp. uncinata (Ramond ex DC.) Celak.
  • Pinus montana var. uncinata (Ramond ex DC.) H. Christ
  • Pinus montana var. uncinata (Ramond ex DC.) Heer
  • Pinus montana var. uncinata (Ramond ex DC.) Koehne
  • Pinus montana subsp. uncinata (Ramond ex DC.) Willk.
  • Pinus montana var. uncinata (Ramond ex DC.) Woerl.
  • Pinus mughus var. uncinata (Ramond ex DC.) K. Koch
  • Pinus mugo subsp. rostrata (Antoine) E. Murray
  • Pinus mugo var. rostrata (Antoine) Hoopes
  • Pinus mugo subsp. uncinata (Ramond ex DC.) Domin
  • Pinus mugo var. uncinata (Ramond ex DC.) Fiori
  • Pinus pumilio var. rostrata (Antoine) Carrière
  • Pinus pumilio var. torfacea Babey
  • Pinus pumilio var. uncinata (Ramond ex DC.) Carrière
  • Pinus sanguinea Lapeyr.
  • Pinus sylvestris var. montana (Mill.) Wahlenb.
  • Pinus sylvestris var. palustris Hagenb.
  • Pinus sylvestris var. uncinata (Ramond ex DC.) Loudon
  • Pinus uncinata var. castanea Hartig ex Willk.
  • Pinus uncinata var. cinerascens Hartig ex Willk.
  • Pinus uncinata var. concolor Hartig ex Willk.
  • Pinus uncinata var. discolor Hartig ex Willk.
  • Pinus uncinata var. elongata Hartig ex Willk.
  • Pinus uncinata var. leucosperma Hartig ex Willk.
  • Pinus uncinata var. pelosperma Hartig ex Willk.
  • Pinus uncinata var. pendula Hartig ex Willk.
  • Pinus uncinata var. rostrata Antoine
  • Pinus uncinata var. solaris Hartig ex Willk.[1]

Konksmänd (Pinus uncinata) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).

Iseseisev liik või mägimänni alamliik[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase saja aasta jooksul on paljud botaanikud ja dendroloogid diskuteerinud selle üle, kas konksmänd on iseseisev liik või mägimänni alamliik (Pinus mugo subsp. uncinata). Tänaseks päevaks pole veel ühtset seisukohta välja kujunenud, kuid viimastel aastatel on eelistatud seisukohta, et konksmänd on siiski iseseisev liik. Paljude uurimistööde tulemusena tekkis konksmänni kohta palju erinevaid teaduslikke nimetusi ja sünonüüme, mille vajalikkus on küsitav ning mis on tihti segadusse ajavad.

Viimase 20. aasta jooksul on oma uurimistöödes järgmised autorid arvanud konksmänni:[3]

  • iseseisvaks liigiks – Businský (1998, 1999, 2002, 2004); Lewandowski (2000); Staszkiewicz (1993); Debazac (1991); Dostál (1989); Skalická ja Skalický (1988), (1997); Viewegh (1981).
  • mägimänni alamliigiks – Schmeil-Fitschen (1988), Maier (1993); Christensen (1987, 1997); Holubičková, Štursa (1984).

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Konksmänd on küllalt madal, aeglasekasvuline ja pikaealine. Puu kasvab tavaliselt 12–20[4], harva kuni 25 m[5] kõrguseks. Konksmänni eluiga küündib tavaliselt kuni 250–400, harva kuni 600 aastani[6].

Tüvi on sirge, läbimõõduga 0,5–1,0 m. Tüve koor on allosas paks, värvus hallikaspruun kuni tumehall. Võra on kuhikjaskoonilise kujuga.[4]

Okkad on kahekaupa kimbus, 2,3–7,5 cm pikkused, terava tipuga, hele kuni tumerohelised, sirged või nõrgalt kõverdunud, püsivad võrsetel (2) 4–9 (10) aastat.[4]

Pungad on munajad, 6–9 mm pikkused, punakaspruunid, väga vaigused. Võrsed on hallikasmustad kuni punakaspruunid, karvadeta, soonilised.[4]

Isasõisikud on kuni 10 mm pikkused, kollakad või punased. Käbid on 2,5–6,0 cm pikkused ja läbimõõduga 2,0–4,0 cm, mittesümmeetrilised, noorelt purpursed, valminult läikivalt tumepruunid. Seemned on 3–4 mm pikkused, mustad, helepruunide 7–12 mm pikkuste tiivakestega. Idulehti on (3) 5–7 (8).[4] 1000 seemne mass on 8,3–9,5 g.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Konksmänd on ühekojaline taim ning paljuneb seemnetega. Käbikandvus algab 18–20 aastastel puudel. Tolmlemine toimub maist kuni juulini sõltuvalt kõrgusest merepinnast. Käbid valmivad 15–17 kuud hiljem, tolmlemisele järgneva aasta septembris-oktoobris. Seemned varisevad novembrist detsembrini. Käbid võivad püsida puul 1–2 aastat peale seemnete varisemist.[4] Head seemneaastad korduvad 3–4 aasta järel. Seemnete idanevus on 75–90%.

Levikuala ja ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Konksmänni levikuala ei moodusta ühtset territooriumi, vaid on hajusalt järgmistes Euroopas asuvates mägedes:[4]

Konksmänd kasvab mägedes kuni metsade levikupiirini, peamiselt 1000–2300 m kõrgusel merepinnast. Saksamaa kaguosas kasvab kohati orgudes ja rabades ka madalamal, umbes 200 m kõrgusel.[4] Keskmassiividest kogutud õitetolmu proovid näitasid, et sellesse piirkonda introdutseeriti konksmänd 18. sajandil.[5]

Levilas esineb sademeid aastas keskmiselt 800...2000 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus –2...7 °C. Suvised kuu keskmised õhu maksimumtemperatuurid tõusevad kuni 8...17 °C ning talvised kuu keskmised õhu miinimumtemperatuurid langevad kuni –12...–7 °C.[5] Puu talub talvel külmakraade kuni –34...–40 °C.[7]

Konksmänd on üsna valgusnõudlik puuliik, kuid kasvupinnase suhtes mitte eriti nõudlik. Ta kasvab nii happelistel kui ka aluselistel muldadel. Kasvupinnastest domineerivad purdpinnased, mille aluspõhi koosneb lubjakivist või silikaatsetest mineraalidest. Harva kasvab ta ka madalates orgudes turvasmuldadel. Moodustab tihti puhaspuistuid ning asustab pioneerliigina puude poolt asustamata alasid mägedes. Kasvupiirkonna alampiiril konkureerib koos hariliku männiga. Alpide lääneosas kattub konksmänni levikuala mägimänni omaga. Harvem satub konksmänni metsadesse harilik kuusk (Picea abies), euroopa lehis (Larix decidua) ja keramänd (Pinus rotundata).

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Konksmändi kasutatakse metsade rekultiveerimisel mägedes, haljastuses, ilupuuna parkides ja aedades ning erosiooni ja lumelaviinide tõkestamiseks (oksad on väga painduvad). Väikest kasvu konksmänni puit on peamiselt kohaliku tähtsusega. Seda kasutatakse tavaliselt küttepuudena, kergemate konstruktsioonide, nikerduste, tisleritoodete ja muusikainstrumentide valmistamiseks. Käbisid kasutatakse alkohoolsete destillaatide maitsestamisel.[5]

Kasvatamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Konksmänd introdutseeriti Eestisse 19. sajandil, kuid on siiani üsna vähe levinud. Konksmändi iseloomustab suur külma- ja põuakindlus, ta talub hästi ka kõrgemaid temperatuure. Samas armastab ta kõrgemat õhuniiskust ning on valguslembelisem kui harilik mänd (Pinus sylvestris). Mullastiku suhtes on ta vähenõudlik ja on ise pinnaseparandaja, sest soodustab rohke varise tõttu lämmastiku kogunemist mulda. Seepärast kasvatatakse konksmändi pioneerliigina liivade kinnistamiseks ja liivadel mullastikutingimuste parandamiseks, et seal hiljem nõudlikumaid liike kasvatada (peamiselt harilikku mändi). Sel eesmärgil on konksmändi kasvatatud Hiiumaal liikuvate luidete kinnistamiseks ja eriti massiliselt Leedus Kura säärel tuiskliivade kinnistamiseks. Eestis on teda veel kasvatatud Räpinas, Olustveres, Saksil (Lääne-Virumaa), Taageperal, Tartus, Tallinnas ja mujal.[8]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Conifer database: "Pinus uncinata".". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 07.09.2010. Inglise.
  2. Farjon, A (2013). "Pinus uncinata." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.
  3. J. Hamerník, I. Musil. "The Pinus mugo complex – its structuring and general overview of the used nomenclature", Journal of forest science, 53, 2007 (6): 253–266
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 ""Pinus mugo subsp. uncinata"". www.conifers.org. Kasutatud 25.10.2010. Inglise.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
  6. 6,0 6,1 Ricardo Gènova. ""Dendroclimatology of mountain pine (Pinus uncinata Ram.) in the Central Plain of Spain".". (Tree-ring Bulletin, vol. 46). www.treeringsociety.org, 1986. Tuscon, Arizona: Tree-ring Society. Failitüüp: PDF. Kasutatud 26.10.2010. Inglise.
  7. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  8. Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]