Loogikateadus

Allikas: Vikipeedia

"Loogikateadus" ("Wissenschaft der Logik") on Georg Wilhelm Friedrich Hegeli teos.

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese trüki eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Täielik ümbertegu, mille filosoofiline mõtlemisviis meil umbes kahekümne viie viimase aasta jooksul on läbi teinud, kõrgem vaatekoht, millele vaimu eneseteadvus on sel ajavahemikul enda suhtes jõudnud, on seni veel vähe mõjutanud kuju, mis on loogikal.

See, mida enne nimetatud perioodi kutsuti metafüüsikaks, on nii-öelda juurtega välja tõmmatud ja teaduste seast kadunud. Kus on veel kuulda endise ontoloogia, ratsionaalse psühholoogia, kosmoloogia või isegi endise loomuliku teoloogia hääli või kus neid tohibki kuulda olla? Uurimused näiteks hinge mittemateriaalsusest, mehaanilisest põhjusest ja lõpp-põhjustest – kus peaks veel nende vastu huvi tuntama? ka kunagisi Jumala olemasolu tõestusi esitatakse veel ainult hingekosutuse ja meeleülenduse tarvis. On fakt, et on kadunud huvi osalt endise metafüüsika sisu vastu, osalt tema vormi vastu, osalt mõlema vastu korraga. Vähemalt sama tähelepanuväärne kui see, kui ühel rahval on muutunud tarvitamiskõlbmatuks tema riigiõiguse teadus, tema meelsus, tema kõlbelised harjumused ja voorused, on see, kui üks rahvas kaotab oma metafüüsika, kui oma puhta olemusega tegeleval vaimul ei ole temas enam tegelikku olemasolu.

Kanti filosoofia eksoteeriline õpetus – et aru ei tohi kogemusest kaugemale lennata, muidu saab tunnetusvõimest teoreetiline mõistus, mis omaette ei sünnita muud kui pettekujutlusi – on spekulatiivsest mõtlemisest loobumist teaduslikust küljest õigustanud. Sellele populaarsele õpetusele tuli vastu moodsa pedagoogika kisa, aegade viletsus, mis pöörab pilgu vahetule vajadusele, et nii nagu tunnetuse jaoks on kogemus esmane, nii on osavusele avalikus ja eraelus teoreetiline tarkus koguni kahjulik ning kasulik on üksnes harjutamine ja üldse praktiline haridus. – See teaduse ja terve mõistuse ühistegevus metafüüsika hävitamiseks paistis viivat kummalise vaatepildini, mida pakub haritud rahvas ilma metafüüsikata – mis on nagu muidu igati kaunistatud tempel, milles aga puudub kõige püham paik. – Teoloogia, mis varasematel aegadel oli spekulatiivsete müsteeriumide ja metafüüsika hoidja – kuigi viimane oli sõltuvuses, oli sellest teadusest loobunud tunnete kasuks, populaarse praktilisuse ja õpetatud ajaloolisuse kasuks. Selle muudatusega on vastavuses, et teisalt kadusid need üksildased, kelle nende rahvas ohverdas ja maailmast eraldas selleks, et oleks olemas igavese kontempleerimine ja ainuüksi sellele pühendatud elu, mitte kasu pärast, vaid õnnistuse pärast; seda kadumist võib teises seoses vaadelda olemuse poolest sama nähtusena nagu ülalpool mainitu. – Nii et paistis, et pärast nende varjutuste – enesessepöördunud vaimu värvitu iseenesega-tegelemise – ärapeletamist on elu muutunud pilvituks ja lilleliseks maailmaks, kus teadagi pole ühtki musta lille.

Loogikal pole päris nii halvasti läinud nagu metafüüsikal. See eelarvamus, et loogika abil õpitakse mõtlema, mida vanasti peeti loogikast saadavaks kasuks ning seega ka tema otstarbeks – just nagu õpitaks alles anatoomiat ja füsioloogiat õppides seedima ja liikuma – on ammu kadunud, ja praktilisuse vaim ei määranud talle küll paremat saatust kui tema õele. Sellegipoolest, tõenäoliselt formaalse kasu pärast, jäeti talle veel koht teaduste seas ning ta säilitati isegi avaliku õpetamise ainena. See parem saatus on siiski vaid väline, sest tema kuju ja sisu on jäänud samaks, nagu see pika traditsiooniga on pärandunud, olles selles traditsioonis siiski üha hõrenenud ja lahjenenud; uus vaim, mis on tõusnud teaduse peale samavõrd nagu tegelikkuse peale, ei ole loogikas end veel tunda andnud. On aga lootusetult asjatu hakata varasema hariduse vorme säilitama, kui vaimu substantsiaalne vorm on ümber kujunenud; need on närbunud lehed, ja uued pungad, mis nende juurtest on juba puhkenud, tõukavad nad ära.

Üldise muutuse ignoreerimine hakkab ka teaduslikes asjades otsa saama. Märkamatul moel on isegi vastastele saanud käibivaks ja omaseks teised kujutelmad, ja kuigi nad on jätkuvalt pepsid nende kujutelmade allika ja printsiipide suhtes, on nad siiski leppinud neist tulenevate järelmitega ega ole suutnud nende mõjule vastu panna; oma aina tähtsusematumaks muutuvale negatiivsele hoiakule ei uutes kujutlusviisides kaasa rääkides.

Teisest küljest paistab, et käärimise aeg, millega uuslooming algab, on möödas.

Pooleli

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Loogika üldine mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Ühegi teaduse puhul ei anna tugevamini tunda vajadus ilma eelnevate refleksioonideta asjast enesest alustada kui loogikateaduse puhul. Igas muus teaduses on ese, mida ta käsitleb, ja teaduslik meetod teineteisest eristatud; nii nagu ka sisu ei tee absoluutset algust, vaid sõltub teistest mõistetest ning on seoses muu ainesega enese ümber. Neil teadustel lubatakse seetõttu piirduda oma pinnasest ja selle seosest ning meetodist kõnelemisel lemmaatilise viisiga, rakendada ilma pikemata definitsioonide ja muu sarnase kujusid, mis eeldatakse olevat tuntud ja omaksvõetud, ja kasutada oma üldiste mõistete ja põhimääratluste kindlaksmääramiseks tavalist arutlemise viisi.

Loogika seevastu ei saa eeldada ühtki neist refleksiooni vormidest ega mõtlemise seadustest, sest need moodustavad osa tema enda sisust ning neid tuleb alles tema sees põhjendada. Tema sisusse ei kuulu aga mitte ainult teadusliku meetodi näitamine, vaid ka teaduse enese mõiste, ja nimelt moodustab see mõiste tema viimse tulemuse; seetõttu ei saa ta ette ära öelda, mis ta on, vaid tema kogu esitus tekitab selle teadmise temast enesest kui tema viimase asja ja tema lõpuniviimise. Samuti käsitletakse tema eset, mõtlemist, või määratlematumalt, mõistvat mõtlemist, olemuslikult tema sees; selle mõiste valmistab end tema käigus ning nõnda ei saa seda mõistet eelnevalt selgitada. Seetõttu ei ole käesolevas sissejuhatuses eelnevalt selgitataval eesmärgiks loogika mõistet põhjendada ega loogika sisu ja meetodit juba ette teaduslikult õigustada, vaid tuua mõningate selgituste ja refleksioonide abil arutlevas ja ajaloolises mõttes lähemale seda vaatepunkti, millest seda teadust tuleb vaadelda.

Kui loogikat üldiselt peetakse mõtlemise teaduseks, siis saadakse sellest aru nii, et see mõtlemine moodustab mingi tunnetuse pelga vormi, et loogika abstraheerub igasugusest sisust ning see niinimetatud teine koostisosa, mis mingi tunnetuse juurde kuulub, mateeria, peab antama kuskilt mujalt, et seega loogika sellisena, et see mateeria on temast täiesti sõltumatu, saab üksnes anda tõese tunnetuse formaalsed tingimused, ei saa aga sisaldada reaalset tõde ennast ega isegi olla tee reaalse tõe juurde, sest just see, mis on tõele olemuslik, nimelt sisu, jääb temast väljapoole.

Esiteks aga on juba ebakohane öelda, nagu loogika abstraheeruks igasugusest sisust, nagu ta õpetaks ainult mõtlemise reegleid ega saaks tegelda sellega, millest mõeldakse, ega arvesse võtta selle iseloomu. Sest kuna tema esemeks peetakse mõtlemist ja selle reegleid, siis just vahetult selle näol ongi tal talle omane sisu; selle näol on tal ka too tunnetuse teine koostisosa, nimelt mateeria, mille iseloom teda huvitab.

Ainult et teiseks on üldse kujutlused, millel loogika mõiste seni põhines, osalt juba hääbunud, osalt on neil aeg täielikult kaduda, on aeg, et seda teadust võetaks kõrgemalt seisukohalt ning et see teadus omandaks hoopis muutunud kuju.

Senine loogikamõiste põhineb tavateadvuses lõplikult ja alatiseks eeldataval tunnetuse sisu ja tema vormi või tõe ja kindluse lahutatusel. Esiteks eeldatakse, et tunnetamise aines on valmis maailmana väljaspool mõtlemist iseeneses ja omaette olemas, mõtlemine on iseenesest tühi, ta lisandub vormina väliselt tollele mateeriale, täitub sellega, omandab alles selle arvel sisu ja muutub seeläbi reaalseks tunnetamiseks.

Edasi on need kaks koostisosa (sest nende suhet peetakse koostisosade suhteks, ja tunnetamine pannakse nendest kokku mehaaniliselt või paremal juhul keemiliselt) teineteisega vastamisi niisuguses hierarhias, et objekt on midagi omaette lõpuleviidut, valmisolevat, mille tegelikkuse seisukohast ei ole mõtlemine üldse vajalik, mõtlemine seevastu on midagi puudulikku, mis alles peab mingi ainese varal täielikuks saama, ja nimelt pehme, määratlemata vormina end oma mateeriaga kohandama. Tõde on mõtlemise kooskõla esemega, ja selleks et seda kooskõla tekitada – sest iseeneses ja omaette pole teda olemas –, peab mõtlemine end oma esemega sobitama ja mugandama.

Kolmandaks, kui mateeria ja vormi, eseme ja mõtlemise erinevust ei jäeta tollesse udusesse määratlematusse, vaid seda võetakse määratletumalt, siis on kumbki teisest lahutatud sfäär. Seetõttu ei välju mõtlemine oma ainese vastuvõtmise ja vormimise käigus iseendast, see vastuvõtmine ja sellega mugandumine jääb tal iseenda modifikatsiooniks, ta ei saa seeläbi oma teiseks; ja eneseteadlik määratlemine kuulub niikuinii ainult mõtlemisele; niisiis ei välju mõtlemine ka oma vahekorras esemega iseendast oma eseme juurde: viimane jääb asjana iseeneses lihtsalt mõtlemise teispoolsuseks.

Need vaated subjekti ja objekti omavahelisele suhtele väljendavad määratlusi, mis moodustavad meie tavalise, nähtuva teadvuse loomuse; aga ülekantuna mõistusse, just nagu seal leiaks aset seesama suhe, just nagu sellel suhtel oleks iseeneses ja omaette tõde, on need eelarvamused eksitused, mille ümberlükkamiseks, mida teostatakse läbi vaimse ja loodusliku universumi kõikide osade, on filosoofia või mis tuleb pigem filosoofia ees kõrvale heita, sest nad tõkestavad sissepääsu filosoofiasse.

Vanemal metafüüsikal oli selles suhtes kõrgem arusaam mõtlemisest, kui uuemal ajal tavaliseks on saanud. Tollane metafüüsika võttis nimelt aluseks, et see, mida mõtlemise läbi asjade kohta ja asjade juures tunnetatakse, on see, mis on nende juures ainukesena tõeliselt tõene, seega mitte need asjad oma vahendituses, vaid need asjad alles mõtlemise vormi tõstetuna, sellena, millest mõeldakse. See metafüüsika oli seega arvamusel, et mõtlemine ja mõtlemise määratlused ei ole midagi esemetele võõrast, vaid hoopis nende olemus või et asjad [Dinge] ja nendest mõtlemine [Denken] (nii nagu ka saksa keel nende sarnasust väljendab) on iseeneses ja omaette kooskõlas, et mõtlemine oma immanentsetes määratlustes ja asjade tõeline loomus on üks ja seesama sisu.

Aga reflekteeriv aru sai filosoofia oma võimusesse. Tuleb täpselt teada, mida see väljend, mida muidu sageli lööksõnana tarvitatakse, tähendab; selle all tuleb mõista abstraheerivat ning seeläbi lahutavat aru üldse, mis jääb oma lahutamistele kindlaks. Mõistuse vastu pööratuna käitub ta nagu terve mõistus ning paneb maksma oma vaate, nagu põhineks tõde meelelisel reaalsusel, nagu oleksid mõtted kõigest mõtted, selles mõttes, et alles meeleline taju annab neile sisu ja reaalsuse, nagu mõistus, niivõrd kui ta iseenesesse ja omaette jääb, sünnitaks üksnes pettekujutlusi. Selles mõistuse iseendast lahtiütlemises läheb tõe mõiste kaduma; mõistus on kitsendatud sellega, et ta tunnetab üksnes subjektiivset tõde, üksnes nähtumust, üksnes midagi, mis asja enese loomusele ei vasta; teadmine on tagasi langenud arvamuseks.

Ent sellel pöördel, mille tunnetamine võtab ning mis näib kaotuse ja tagasiminekuna, on aluseks midagi sügavamat, millel üldse põhineb mõistuse tõstmine uuema filosoofia kõrgemasse vaimu. Tolle üldiseks muutunud kujutluse alust tuleb nimelt otsida taipamises, et aru määratlused on iseendaga paratamatus vastuolus. – Juba nimetatud refleksioon seisneb selles, et minnakse edasi konkreetsest vahetust ning määratletakse ja lahutatakse seda. Aga täpselt samavõrd peab refleksioon minema edasi nendest lahutavatest määratlustest ning nad siis seostama. Selle seostamise seisukohal ilmneb nende vastuolu. See refleksioonipoolne seostamine kuulub iseenesest mõistuse juurde; nendest määratlustest kõrgemale tõusmine, mis jõuab vastuolu enese taipamiseni, on suur negatiivne samm tõelise mõistusemõiste poole. Aga see lõpunijõudmata taipamine langeb arusaamatusse, nagu oleks mõistus see, mis iseendaga vastuollu satub; ta ei tunnista, et vastuolu ongi mõistuse tõusmine kõrgemale aru piirangutest ja nende kõrvaldamine. Selleasemel et teha siit viimane samm ülespoole, põgenes arumääratluste ebarahuldavuse tunnetus tagasi meelelise eksistentsi juurde, arvates, nagu oleks tal selle näol kindel ja vaieldamatu asi. Et aga teisest küljest see tunnetus teab end olevat ainult nähtuva tunnetus, siis mööndakse selle tunnetuse ebarahuldavust, kuid samal ajal eeldatakse, et kuigi küll asju iseenesest õigesti ei tunnetata, tunnetatakse nähtuvuse sfääri sees ikkagi õigesti, just nagu seejuures oleks otsekui ainult esemete liik erinev, ning üks liik, nimelt asjad iseeneses, küll tunnetuse alla ei lange, aga teine liik, nimelt nähtumused, ikkagi langevad tunnetuse alla. See on nii, nagu mõnele mehele omistataks õige taipamine, lisades, et ta ei ole siiski võimeline taipama midagi, mis on tõene, vaid ainult seda, mis on ebatõene. Niisama absurdne, nagu oleks see viimane, on tõene tunnetus, mis ei tunneta eset nii, nagu ta iseeneses on.

Aruvormide kriitikal oli see mainitud tulemus, et neil vormidel ei ole rakendust asjadele iseeneses. – Sellel ei saa olla mingit muud mõtet, kui et need vormid on iseeneses midagi ebatõest. Ainult et kuna nad jäetakse kehtivaks subjektiivse mõistuse ja kogemuse jaoks, siis ei ole kriitika kaasa toonud mingit muutust neis enestes, vaid jätab nad subjekti jaoks samale kujule, nagu nad varem kehtisid objekti jaoks. Kui nad aga on ebapiisavad asja jaoks iseeneses, siis ei tohiks aru, millele nad kuuluvat, seda enam neid sallida ja seega nendega leppida. Kui nad ei saa olla asja iseeneses määratlused, siis seda enam ei saa nad olla aru määratlused, sest arul peaks olema õigus vähemalt mingi asja iseeneses aule. Lõpliku ja lõpmatu määratlused on ühes ja samas vastuolus, rakendatagu neid siis ajale ja ruumile või siis maailmale või olgu nad siis määratlused vaimu sees, – niisamuti nagu must ja valge annavad kokku halli, ühendatagu neid siis seinal või paletil. Kui meie maailmakujutlus laguneb, niipea kui lõpmatu ja lõpliku määratlused sellele üle kantakse, siis seda enam on vaim ise, mis neid mõlemat sisaldab, midagi iseeneses vastuolulist, midagi lagunevat. – Mitte selle ainese või eseme iseloom, millele neid rakendatakse või milles nad asuvad, ei ole see, mis võib siin vahe sisse teha; sest esemel on küljes vastuolu ainult nende määratluste järgi ja nende läbi.

Nii et too kriitika eemaldas objektiivse mõtlemise vormid üksnes asjalt, kuid jättis need subjektisse alles sellisel kujul, nagu see kriitika nad eest leidis. Nimelt ei vaadelnud ta sealjuures neid vorme mitte iseeneses ja omaette, neile omase sisu kohaselt, vaid võttis nad lemmaatiliselt subjektiivsest loogikast lihtsalt üle, nii et polnud juttugi nende tuletamisest neis endis ega ka nende tuletamisest subjektiiv-loogiliste vormidena, veel vähem aga nende dialektilisest vaatlemisest.

Järjekindlamalt läbi viidud transtsendentaalne idealism tundis ära kriitilise filosoofia poolt veel alles jäetud pettekujutluse – asja iseeneses –, selle abstraktse, igasugusest sisust lahutatud varju tühisuse ning tal oli eesmärgiks see täielikult hävitada. Samuti tegi see filosoofia algust sellega, et lasta mõistusel esitada oma määratlused iseenese seest. Ent selle katse subjektiivne hoiak ei võimaldanud sel lõpuni jõuda. Edaspidi loobuti sellest hoiakust ning koos sellega tollest algusest ja puhta teaduse väljaarendamisest.

Jättes täiesti arvestamata metafüüsilise tähenduse, vaadeldakse aga seda, mida tavaliselt mõistetakse loogika all. Sellel teadusel ei ole küll selles seisundis, milles ta veel on, sellist sisu, mida tavateadvuses peetakse reaalsuseks ja tõeliseks asjaks. Aga ta ei ole mitte sellepärast formaalne teadus, millel puudub sisukas tõde. Tollest ainesest, mis tal leitakse puudu olevat ja mille puudumise arvele tema mitterahuldavus tavaliselt pannakse, pole niikuinii mõtet tõe valdkonda otsida. Loogiliste vormide sisutus tuleneb hoopis sellest viisist, kuidas neid vaadeldakse ja käsitletakse. Et nad on kindlate määratlustena üksteisest lahus ega seisa koos orgaanilises ühtsuses, siis on nad surnud vormid ja nendes ei ela vaimu, mis oleks nende elav konkreetne ühtsus. Sellega on nad aga ilma ehedast sisust [Inhalt] – mateeriast, mis oleks iseenesest sisu [Gehalt]. Sisu, mis loogilistel vormidel leitakse puudu olevat, pole midagi muud kui nende abstraktsete vormide kindel alus ja konkreetsus; ja sellist substantsiaalset olemust otsitakse neile tavaliselt väljastpoolt. Aga loogiline mõistus ise ongi see substantsiaalne või reaalne, mis kõiki abstraktseid määratlusi eneses koos hoiab ning on nende ehe, absoluutselt konkreetne ühtsus. Seda, mida tavaliselt nimetatakse mateeriaks, polnud niisiis tarvis kaugelt otsida; pole loogika eseme süü, kui loogikat sisutuks peetakse, vaid süüdi on üksnes loogikast arusaamise viis.

See refleksioon viib meid edasi selle seisukoha sõnastamiseni, mille poole loogika peab püüdlema, kuivõrd see seisukoht erineb selle teaduse senisest käsitlusviisist ning on ainus tõene seisukoht, millele loogika tulevikus alatiseks tuleb asetada.

Vaimu fenomenoloogias esitasin ma teadvust tema edasiliikumises oma esimesest vahetust vastandlikkusest oma esemega kuni absoluutse teadmiseni. See tee läbib kõik vormid, mis võtab teadvuse suhe objektisse, ning selle tulemuseks on teaduse mõiste. Seega ei vaja see mõiste (peale selle, et ta tekib loogika enese sees) siin õigustust, sest ta on selle seal saanud; ja tal ei saa olla muud õigustust kui ainult see tema tekitatus teadvuse poolt, millel tema enda mõttekujud [Gestalten] lahenevad sellesse mõistesse kui tõesse. – Teaduse mõiste arutlev [räsonierende] põhjendamine või selgitamine võib saavutada paremal juhul seda, et see mõiste tuuakse kujutluse ette ja temast saadakse ajalooline teadmine; aga teaduse või antud juhul loogika tõestus seisneb üksnes tolles tema tekkimise paratamatuses. Definitsioon, millega mingi teadus teeb absoluutse alguse, ei saa sisaldada midagi muud kui määratletud, korrektse väljenduse selle kohta, mida selle teaduse eseme ja eesmärgina tunnustatavalt ja teadaolevalt kujutletakse. Et sellena kujutletakse just seda, see on ajalooline kinnitus, mille puhul saab apelleerida üksnes ühele või teisele tunnustatud asjale või õigupoolest ainult palvena esitada, et üht või teist asja tunnustatuks peetaks. Ei tule lõppu sellele, et üks siit, teine sealt toob mõne juhtumi või näite, mille järgi tulevat ühe või teise väljendi all mõista veel midagi enamat või muud, seega võtta selle definitsiooni veel üks kitsam või üldisem määratlus ning ka teadus selle järgi seada. – Ja sealjuures oleneb arutlusest, mida kõike ja mis piirini ning mis ulatuses tuleb sisse võtta või välja jätta; arutlusele endale on aga valla kõige mitmekesisemad ja mitmelaadsemad arvamused, mille vahel võib kindla määratluse otsustada lõpuks ainult suva. Sellise menetluse juures, mille puhul teadust alustatakse selle definitsioonist, ei ole juttugi vajadusest ära näidata selle teaduse eseme ning seega selle teaduse enda paratamatust.

Niisiis eeldatakse käesolevas traktaadis puhta teaduse mõistet ja selle deduktsiooni, sest vaimu fenomenoloogia ei olegi midagi muud kui selle deduktsioon. Absoluutne teadmine on kõikide teadmiseviiside tõde, sest nii nagu too teadvuse käik selle tekitas, on üksnes absoluutses teadmises eseme lahutatus kindlusest iseendas täielikult lahenenud ning selle kindluse tõde ja see kindlus saanud võrdseks tõega.

Puhas teadus eeldab seega vabanemist teadvuse vastandlikkusest. Ta sisaldab mõtet, sest mõte on samavõrd asi iseendas, või asja iseendas, sest asi iseendas on samavõrd puhas mõte. Teadusena on tõde puhas arenev eneseteadvus ja tal on iseduse niisugune kuju, et iseeneses ja omaette olev on tea-tav mõiste, mõiste kui niisugune on aga iseeneses ja omaette olev. Selline objektiivne mõtlemine on siis puhta teaduse sisu. Ta on seetõttu nii vähe formaalne, tal on tõelise ja tõese tunnetuse jaoks nii vähe puudu mateeriast, et tema sisu ongi absoluutne tõene asi või, kui tahta veel kasutada sõna "mateeria", tõeline mateeria – aga niisugune mateeria, millele vorm ei ole midagi välist, sest see mateeria on hoopis puhas mõte, seega absoluutne vorm ise. Loogikat tuleb seega võtta puhta mõistuse süsteemina, puhta mõtte riigina. See riik on tõde, nagu ta on ilma katteta iseeneses ja omaette. Sellepärast võib väljenduda nii, et see sisu on Jumala esitus, nii nagu Jumal on oma igaveses olemuses enne looduse ja lõpliku vaimu loomist.

Anaxagorasele omistatakse see au, et ta esimesena ütles välja mõtte, et Nus, mõte, on maailma printsiip, et maailma olemust tuleb määratleda mõttena. Sellega pani ta aluse intellektuaalsele vaatele universumile; selle vaate puhas kuju peab olema loogika. Loogikas ei ole tegemist mõtlemisega millegi üle, mis oleks iseenesele aluseks väljaspool mõtlemist, vormidega, mis oleks pelgalt tõe tunnused; vaid mõtlemise paratamatud vormid ja oma määratlused on sisu ja ülim tõde ise.

Selleks et seda vähemalt kujutlusse vastu võtta, tuleb jätta kõrvale arvamus, nagu oleks tõde midagi käegakatsutavat. Säärane käegakatsutavus kantakse sisse näiteks veel Platoni ideedesse, mis on Jumala mõtlemises, kust nagu nad oleksid eksisteerivad asjad, aga teises maailmas või regioonis, millest väljaspool asub tegelikkuse maailm ning millel on nendest ideedest erinev, alles selle erinevuse läbi reaalne substantsiaalsus. Platoni idee ei ole midagi muud kui üldine või määratletumalt eseme mõiste; ainult oma mõistes on millelgi tegelikkust; niivõrd kui ta on oma mõistest erinev, lakkab ta olemast tegelik ning on midagi tühist; käegakatsutavuse ja meelelise enesest väljaspool olemise pool kuulub sellele tühisele poolele. – Teisest küljest aga saab apelleerida tavalise loogika oma kujutlustele; nimelt eeldatakse, et näiteks definitsioonid ei sisalda määratlusi, mis kuuluvad ainult tunnetavasse subjekti, vaid eseme määratlusi, mis moodustavad tema olemuslikema omima loomuse. Või kui tehakse järeldusi antud määratlustelt teistele, siis eeldatakse, et järeldatav ei ole midagi esemele välist ja võõrast, vaid et see kuulub hoopis esemele endale, et sellele mõtlemisele vastab olemine. – Mõiste, otsustuse, järelduse, definitsiooni, jagamise jne vormi kasutamisele on üldse aluseks, et nad ei ole pelgalt eneseteadliku mõtlemise vormid, vaid ka esemelise aru vormid. – Mõtlemine on väljend, mis omistab endas sisalduva määratluse eelistavalt teadvusele. Et aga öeldakse, et aru, et mõistus on esemelises maailmas, et vaimul ja loodusel on üldised seadused, mille järgi nende elu ja nende muutused käivad, siis mööndakse, et mõttemääratlustel on samavõrd ka objektiivne väärtus ja eksistents.