Esmasus, teisasus, kolmasus
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2022) |
Esmasus, teisasus ja kolmasus on Charles Sanders Peirce’i fenomenoloogilised kategooriad, mida ta kasutab kõikide asjade, nähtuste ja tunnetuslike kogemuste kirjeldamiseks. Kategooriate eesmärgiks on ühendada erinevad tunnetuslikkuse vormid sarnasuse alusel ühtseteks kategooriateks, et paremini mõista erinevate tunnetuslike kogemuste loomust ning määratleda nende piire.[1]
Kategooriad
[muuda | muuda lähteteksti]Esmasus
[muuda | muuda lähteteksti]Esemed või nähtused, mis kategoriseeritakse esmasuse alla, on eristatavad vaid oma kvaliteedi – selgelt eristatava omaduse – poolest. Kogemuslikult on esmasus vahetu tunne ilma sügavama analüüsita, aisting. See ei ilmne kui tegelik fakt, kindel reaalsus, vaid kui millegi olemasolemise võimalikkus. Esmasusena võib kirjeldada punast värvi, soola maitset, kiirendava auto kummide vilinat, kärsahaisu, rahutunnet.[2][3]
Teisasus
[muuda | muuda lähteteksti]Teisasuseni jõutakse alles siis, kui esmasus on juba kogetud ja kui esimesele aistingule lisandub teine, väline aisting. Teise esmasuse vormi ilmnemine tekitab subjektis reaktsiooni, mis paneb teda maailma tegelikuna tajuma. Näitena teisasusest kirjeldab Peirce õhupallilendu: inimene lendab kuumaõhupalliga ja tunneb maastikku vaadeldes rahu (esmasus). Järsku täheldab ta eemal auruvile kajamas (teine esmasus) ning see viib inimese esmasusest teisasusse, teadvustab teda käesolevast hetkest ja ümbritsevast maailmast.[2][3]
Kolmasus
[muuda | muuda lähteteksti]Kui esmasus ja teisasus on kogemused ilma teadliku mõttetööta, siis kolmasuse puhul siseneb kogemusse mentaalne element – kolmasus on teadliku mõttetöö, analüüsi tulemus. Eelneva kahe kategooria kogemisele järgnevalt saab subjekt oletama tuleviku faktide üle valitsevat reeglit [4]. Mõistes üldiseid reegleid, saab ta ette aimata seda, mis tulevikus juhtub. Kolmasuse näiteks oleksid loodusseadused.
Kasutades Peirce’i kirjutisi (kirju Lady Welbyle, "Uuest kategooriate loendist" jm) on võimalik tema kolm aluskategooriat lahti seletada tabeli kujul.[2][3][5][6][7]
| Kategooria | Tunnetuslikuna | Kogemuslikuna | Kvantiteedina | Viidana | Valentsina |
|---|---|---|---|---|---|
| Esmasus | tajukvaliteet | juhus, võimalikkus, võiv | ebamäärasus, "miski" | viit alusele | monaadne |
| Teisasus | eristus, reaktsioon | fakt, aktuaalsus, olev | singulaarsus, diskreetsus, "see" | viit korrelaadile | düaadne |
| Kolmasus | esitus,vahendus | harjumus, reegel, tarvidus, tulev | regulaarsus, katkematus, "kogu" | viit tõlgendusele | triaadne |
Kategooriad Peirce’i märgimudelis
[muuda | muuda lähteteksti]Peirce’i lõi oma kategooriate mudeli 27-aastaselt. Sellest ja teistest trihhotoomilistest suhetest said edaspidi tema loogika alused. Esmasuse, teisasuse ja kolmasuse kontseptsioone rakendas ta ka oma märgisüsteemi loomisel. Peirce’i märgimudel oli samuti trihhotoomiline, koosnedes kolmest elemendist – esitisest, objektist ja tõlgendist. Esitis on see märgi osa, mis viitab millelegi. Objekt on see, millele esitis viitab, mille eest ta seisab.[4] Tõlgend on mõte, mille esitise ja objekti suhe esile kutsub. See on element, mille puhul ilmneb märgi tähendus. Märgi kolm elementi võivad teineteisega suhestuda eri viisidel. Võimalikke suheteid on kolme tüüpi: märk ise oma olemuselt, märk suhtes objektiga ning märk ja objekt suhtes tõlgendiga. Iga märgielemendi suhe läbis kolme Peirce’i kategooriat, luues iga suhte puhul kolm märgitüüpi.[3]
Märk ise oma olemuselt
[muuda | muuda lähteteksti]Omadusmärk ehk toon (qualisign, quale, vaimufilosoofias "kvaal") on esitis esmasuse tasandil. See ilmneb puhta kvaliteedi ehk omadusena, näiteks värvuse või analüüsimata nähtusena.
Esitis teisasuse tasandil on üksikmärk (sinsign) ehk tooken. See on "… tegelik eksisteeriv asi või juhtum, mis on märk. See saab seda olla vaid oma kvaliteetide kaudu." Üksikmärk tekib omadusmärgilise kvaliteedi lülitumisel üldisesse märgivõrgustikku "kehastumise" teel.
Kolmasuse tasandil saab esitisest oma olemuselt reegelmärk (legisign) ehk tüüp. Reegelmärgid on kõik konventsionaalsed ja kokkuleppelised märgid.[8]
Märk suhtes objektiga
[muuda | muuda lähteteksti]Antud suhe iseloomustab seda, kuidas mark viitab oma objektile. Vastavalt Peirce’i kategooriatele, tulenevad sellest suhtest ikooni, indeksi ja sümboli märgitüübid.
Ikoon on märgitüüp, mis sarnaneb objektiga, mida kujutab. See sarnasus põhineb välisel, füüsilisel kattuvusel kujutatava objekti omadustega, kvaliteediga.
Suhestudes objektiga teisasuse tasandil saab märgist indeks. Märgitüübina viitab indeks seosele esitise ja objekti vahel, ilma et esitis otseselt objektiga sarnaneks. Esitis annab aimu objekti loomusest mõne seose – tihtipeale järgnevuse – kaudu, mis nende kahe vahel esineb. Tüüpilisemaks näiteks indeksist on suits, mis annab mõista, et lõke või tuli on lähedal.
Sümbolid on märgid, mille puhul suhe esitise ja objekti vahel on kokkuleppeline. Olles kokkuleppeline, ei sarnane sümbol otseselt ei oma esitise ega objektiga. Sümbolid omavad igal kasutuskorral sama tähendust.[5]
Eristus ikoonide, indeksite ja sümbolite vahel ei ole rangelt määratletud, vaid saab otsustatud tõlgendaja poolt. Ükski märk ei ole põhiolemuselt ikooniline, indeksiline või sümboliline. Tõlgendaja otsustab semioosi käigus, milline element märgis kõige ehedamalt esile tungib ning klassifitseerib märgi selle alusel.[3]
Märk ja objekt suhtes tõlgendiga
[muuda | muuda lähteteksti]Tõlgend suhtes märgi ja objektiga võib olla kas adum, nending või argument.
Adum (rheme) on oletatav kvaliteedil põhinev suhe märgi ja tõlgendi vahel. Adum võib olla ükskõik milline sõna, mis ei oma tõest "ei" või "ja" väärtust.[2]
Nending (dicent, dicisign) on "märk, mis selle tõlgendi jaoks on reaalsuse märgiks"[4]. Nending on kas tõene või väär – kindel fakt – , kuid ei sisalda seletust antud tõesuse loomusest[8]. Nagu ülejäänud teisasuse vormid, peab nending sisaldama esmasuse vormi, antud juhul adumit.
Argument on märgitüüp, mis seletab, kuidas märki kui tervikut tõlgendada. See põhineb eelteadmistel ning harjumustel.[2]
Kombineerides märgielementide suhete eri vorme määras Peirce kümme erinevat märgitüüpi.
| Tüübi täisnimetus | Peirce´i näited | ||
|---|---|---|---|
| I | 111 | aduv, ikooniline, omadusmärk | "rohelise" taju; kvaal |
| II | 112 | aduv, ikooniline üksikmärk | enesessesuletud diagramm |
| III | 122 | aduv, indeksiline, üksikmärk | spontaanne imestushüüatus |
| IV | 222 | nentiv, indeksiline, üksikmärk | tuulelipp; foto; baromeeter |
| V | 113 | aduv, ikooniline, reegelmärk | üldine diagramm |
| VI | 123 | aduv, indeksiline, reegelmärk | näitav asesõna ("see") |
| VII | 223 | nentiv, indeksiline, reegelmärk | hoiatushüüd |
| VIII | 133 | aduv, sümboliline, reeglimärk | nimetus; sõna |
| IX | 233 | nentiv, sümboliline reegelmärk | prepositsioon; lause |
| X | 333 | argumenteeriv, sümboliline reegelmärk | süllogism; tekst |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Charles Sanders Peirce (1868). On a New List of Categories. Cambridge: American Academy of Arts and Sciences.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Charles Sanders Peirce (1953). Letters to Lady Welby. New Haven: Whitlock. Lk 7-14.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Kalevi Kull, Kati Lindström, Mihhail Lotman, Riin Magnus, Kaire Maimets, Timo Maran, Rauno Thomas Moss, Ülle Pärli, Katre Pärn, Anti Randviir, Tiit Remm, Silvi Salupere, Virve Sarapik, Elin Sütiste, Peeter Torop, Andreas Ventsel, Vadim Verenitš, Katre Väli (2018). Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 118-126.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 4,0 4,1 4,2 Charles Sanders Peirce (1932). Collected Papers of Charles Sanders Peirce, Volumes I and II: Principles of Philosophy and Elements of Logic. Cambridge: Harvard University Press.
- ↑ 5,0 5,1 Charles Sanders Peirce (1958). Collected Papers of Charles Sanders Peirce, Volumes VII and VIII: Science and Philosophy and Reviews, Correspondence and Bibliography. Cambridge: Harvard University Press.
- ↑ Charles Sanders Peirce (1933). Collected Papers of Charles Sanders Peirce, Volumes III and IV: Exact Logic (Published Papers) and The Simplest Mathematics. Cambridge: Harvard University Press.
- ↑ Charles Sanders Peirce (1991). Peirce on Signs: Writings on Semiotic. Chapel Hill: University of North Carolina Press.
- ↑ 8,0 8,1 Charles Sanders Peirce (1998). The Essential Peirce, Selected Philosophical Writings, Volume 2 (1893–1913). Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press.