Tundmus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tunne)
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel eesnime kohta vaata artiklit Tunne (eesnimi)

Tundmus on organismi (inimene, loom, kala, lind) poolt läbielatud suhtumine maailma ja iseendasse, emotsiooni läbielamine.

Tundmusi peetakse olulisimateks psüühilise tegevuse regulaatoriteks, olles loomult liigilise kogemuse vormiks.[1]

Tihedad seosed on tundmustel ka mäluga.[2]

Tundmuse tähendus[muuda | muuda lähteteksti]

Tundmus on hinnangu tulemus keskkonna mõjurile. Kuigi hinnang võib olla kolmesugune: positiivne, negatiivne, neutraalne, on tundmuseid kahesuguseid: positiivsed või negatiivsed. Viimaseid tundmusi on inimesel rohkem. Tundmust, mis väljendaks ükskõiksust, ei ole olemas.

Pärast nähtuse märgistamist tundmusega käivitub motivatsioonisüsteem, mis väljendub organismi reaktsioonis nähtuse suhtes. Kui nähtus on positiivse tähendusega organismile, siis selle poole püüeldakse, kui negatiivse tähendusega, siis sellest nähtusest püütakse eemalduda. Nähtuseks võib olla toit, värske õhk, vaenlane, ohtlik metsloom jms.

Näiteks: inimesel või loomal on kõht tühi ja ta näeb toitu. Kui nähtut hinnatakse eelneva kogemuse põhjal meeldivaks, siis süüakse toit ära, mille tulemusena kindlustatakse organismi edasine eksistents. Kui aga mingil põhjusel tundub toit ebameeldiv, kas siis välimuse või lõhna tõttu (riknenud toit, mis võib sisaldada organismi jaoks ohtlikke ühendeid), siis hinnatakse nähtut negatiivselt ja antud sööki ei sööda ära, mille tulemusena kindlustatakse organismi edasine eksistents (ohtlikud aineid ei sattunud organismi).

Ka seksuaalse käitumise (soo jätkamine) regulatsioonil on tundmustel võtmeroll. Kui vastassoo esindajat hinnatakse heade tundmustega, siis toimub kontakt. Kui hinnatakse halbade tundmustega, siis kontakti välditakse ja soo jätkamine on välistatud.

Siit tuleneb tundmuste äärmiselt oluline roll olendi eksistentsi kindlustamiseks.[3]

Neurofüsioloogilised alused[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringud on näidanud, et tundmused on seotud aju vanemate struktuuridega ja seetõttu inimeste ja loomade tundmuste mehhanismid ei erine olulisel määral. On leitud, et tundmuste anatoomiline substraat on limbiline süsteem – struktuurid, mis paiknevad aju koorealuses talamuse ja hüpotalamuse piirkonnas. Vastavate piirkondade ärritamise tulemusena on võimalik tekitada nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid tundmusi.

Mõõtmised on näidanud, et tundmused tekivad pärast välisärritaja toimet väga kiiresti – mandeltuuma neuronite aktivatsioon ilmneb juba 0,02 sekundit pärast hirmu esile kutsuva ärritaja esitamist. See aeg on liig lühike, et ärritajat teadvustada. Järelikult toimub ümbritseva hindamine ja tundmustega märgistamine eelteadvuslikult ja see viitab tundmuste ülitähtsale rollile kohanemisel muutuva ümbrusega.

Põhitundmused[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi eksisteerib väga palju erinevaid tundmusi, on uurimused näidanud, et enamik neist on kombinatsioonid põhitundmustest. Paul Ekman on toonud välja kuus põhitundmust:[4]

Põhitundmuste omavahelisel kombineerumisel tekivad sellised igapäevased tundmused, nagu raev, kadedus, kärsitus, mure, armastus, kiindumus, mõnu jne.

Kõrgemad tundmused[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgemad tundmused on isiksuse olemuslikud jooned, mis võimaldavad teha otsustusi isiksuse arengutaseme üle ja on ainuomased inimestele. Kõrgemad tundmused jaotatake kolme gruppi: 1)kõlbelised tundmused, 2)intellektuaalsed tundmused - uudishimu, imestamine, kahtlus, joovastus, avastus jt; 3)esteetilised tundmused.[5]

Tundmuste polaarsus[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu ülal märgitud, meeldivushinnangu aspektis võib jaotada tundmusi:

  • positiivseteks ehk headeks
  • negatiivseteks ehk halbadeks.

Head tundmused on need, mis kaasnevad meeldivate olukordadega ja pahad tundmuse need, mis kaasnevad ebameeldivate olukordadega. Kuigi põhitundmustest moodustavad enamiku negatiivse märgiga tundmused, on uuringud näidanud, et enamasti moodustavad tundmused tundmuspaare – tundmusele leidub vastasmärgiga tundmus: armastusvihkamine, rõõmkurbus, veetlus – vastumeelsus.[6][7]

Polaarsus on siin suhete tulemus, mis inimest ümbritsevad.

Tundmusele on omane ka kaksipidisus- positiivsed ja negatiivsed tundmused segunevad, klassikaline näide: armukadedus, kus armastus ja vihkamine on seotud.[8]

Tundmuste toime inimese elule[muuda | muuda lähteteksti]

Tundmuste toime inimese elule võib jagada kaheks:

  • steenilised e aktiivsed tundmused - meeleolu on jõuline, virge, reibas;
  • asteenilised e passiivsed tundmused - organismi eluprotsessid on maha surutud, energia on vähene, aktiivsus pärsitud. Passiivsed tundmused järgnevad tavaliselt haigusele, konfliktidele, ülekoormusele.

Need tundmused vahelduvad. See millise tegevusplaani inimene ühe või teise tundmuse puhul valib, sõltub tema närvisüsteemi tüübist, isiksusest ja tahteomadustest.[9]

Tundmuste intensiivsus[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks tundmuse kirjeldamise mõõduks polaarsuse kõrval on tundmuse intensiivsus. Kuna on tegemist kvantiteedi kirjeldusega, siis oleks võimalik rakendada digitaliseeritud esitust tundmuse intensiivsuse kirjeldamisel. Näiteks: pahameel intensiivsusega –0,1; pahameel intensiivsusega –5, pahameel intensiivsusega –10. Kuna tundmuse intensiivsus on inimese tundeelu väljendamisel üsna oluline, siis on olemas vastavad mõisted erineva intensiivsusega tundmuste väljendamiseks. Eesti keeles näiteks rahuolematuse erinevate intensiivsusastmete väljendamiseks on sõnad:

  • pahameel (tagasihoidlik rahulolematus)
  • tigedus (alamõõdukas rahulolematus)
  • viha (ülemõõdukas rahulolematus)
  • raev (raske rahulolematus)

Omaette probleemiks on tundmuse puudumise väljendamine. Akadeemilises kõnepruugis väljendab tundmuse puudumist mõiste ükskõiksus. Kuid kõnekeeles väljendab mõiste ükskõiksus sageli köitvushinnangu negatiivset tulemust: armastus – ükskõiksus [6]. Siit võib kergesti tekkida mulje, nagu oleks ükskõiksus tundmus.

Tundmuste intensiivsus sõltub:

  • Keskkonna mõjuri intensiivsusest – sääsehammustus tingib olulisemalt intensiivsema tundmuse kui põletus.
  • Indiviidi füsioloogilisest seisundist ehk täpsemalt – emotsionaalsest reaktiivsusest.

Tundumuse ja emotsiooni mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Tundmuseid ja emotsioone peetakse lähedasteks mõisteteks. Kuid need ei ole päris kokkulangevad, kuna 'tundmust' käsitletakse laiemas ja üldisemas tähenduses. Tundumusega tähistatakse igasugust vajaduse rahuldamist või mitterahudamist või ka spontaanselt tekkivat subjektiivset reaktsiooni (tundeelamus). Emotsiooniga tähistatakse selle läbielamise konkreetset vormi, see on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bachmann, Maruste 2001:207.
  2. Bachmann, Maruste 2001:208.
  3. A. Nõlvak, R. Valk. Isiksus ja emotsioonid. Isiksusepsühholoogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, 169–191, 2003.
  4. P.Ekman Emotions in human face. New York: Cambridge University Press, 1982.
  5. Bachmann, Maruste 2001:230.
  6. 6,0 6,1 Ene Vainik.. "Eestlaste emotsioonisõnavara.". 2001. Tallinn. Failitüüp: pdf. Kasutatud 04.05.2008.
  7. Bachmann, Maruste 2001:210.
  8. Bachmann, Maruste 2001:210.
  9. Bachmann, Maruste 2001:208.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]