Kuldne Kodu
|
See artikkel räägib elamukompleksist; teiste tähenduste kohta vaata Kuldne Kodu (täpsustus). |
| Kuldne Kodu | |
|---|---|
.jpg) Kuldne Kodu Maa-ameti kaldaerofotol 2022. aastal | |
| Üldandmed | |
| Asukoht | Pärnu, Eesti |
| Ehituse algus | I järk 1974, II järk 1984 |
| Koordinaadid | 58° 24′ 12,5″ N, 24° 30′ 9,8″ E |
| Tehniline ülevaade | |
| Korruseid | 5 |
| Ehitusmaterjal | monoliitbetoon |
| Projekt ja ehitus | |
| Töövõtja | Pärnu KEK |
| Arhitekt | Toomas Rein |
| Ehitusinsener | Andres Ringo ja Jaan Port |
Kuldne Kodu on Pärnu äärelinnas asuv terrasselamu, mis kuulub Pärnu KEKi elamu- ja tööstuskompleksi. Kompleks jäi aga lõpuni välja ehitamata. Muuhulgas ei realiseerunud Kuldse Kodu kahte osa liitev 16-korruseline kaubanduskeskusega tornelamu ja spordihoone.
Kuldse Kodu projekteerisid arhitekt Toomas Rein (Viljandi tuletõrjedepoo, Rapla KEK, Tsooru kolhoosikeskus) ja insenerid Andres Ringo ning Jaan Port. Kuldne Kodu viitab stiililiselt Le Corbusier’le, Soome modernismile ja Vene konstruktivismile.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Stalini surma, kui Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) etteotsa tõusis Nikita Hruštšov, algas nõukogude kultuuris muutuste ja uuenemise ajajärk. Sulaaja piiratud vabadused tõid kaasa suhtumise muutused kunstis ja arhitektuuris ning ülemaailmne pööre esteetikas ja disainis jõudis 1960. aastatel ülejäänud maailmaga samal ajal ka Nõukogude Liidu raudse eesriide taha.
Arhitektuuris loobuti stalinistlikule arhitektuurile omasest toretsemisest ja rikkalikust dekoorist ning pöörduti tagasi funktsionalismi ja modernistliku ruumiprintsiibi juurde.[2] Ehitustegevuse industrialiseerudes muutus elukeskkond tüüpprojektide ja modernistliku vabaplaneeringu kasutusele võtuga varasemast ühetaolisemaks. Masselamuehitusega muutus 1960. aastate alguses ka ajakirjanduses kasutatud retoorika, kus hoonete ehitamise asemel neid monteeritakse, ehitusmaterjalid tulevad voolumeetodil autoklaavidest või sulatusvannidest ning arhitektuur allub matemaatilistele tehetele ja reeglitele.[3] Esimese sõjajärgse modernistliku planeeringuga pärast Pelguranna paneelelamurajooni (1950–1959) valmimist algas juba diskussioon uute elurajoonide monotoonsusest, mis riiklikult eelistatud paneelelamute tüüpset planeerimist siiski ei katkestanud.[2]
Riikliku Projekteerimise Instituudi “Eesti Projekt” ökonoomsete tüüpprojektide kõrval kavandasid elamuid ka 1960. aastate alguses välja kujunenud kolhooside kooperatiivsed ehitusorganisatsioonid ehk Kolhooside ehituskontorid. KEKid kui kolhooside esindajad olid oma tegutsemises planeerimise riiklike norme ja nõudeid järgivast Eesti Projektist vabamad, mis võimaldas omanäolisemat arhitektuuri. 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate arhitektuuripilti mõjutasid enim just KEKides töötavad noored ERKI lõpetanud arhitektid, kellest säravaimalt tõusis esile Toomas Rein oma rohkete ja teistest enim teostatud projektidega.[4]
Toomas Rein on oma loomingus olnud mõjutatud Soome modernismist. Sealne orgaanilise arhitektuuri vormiline väljapeetus, tagasihoidlikkus ja lihtsad pinnad sobisid Eesti NSV võimalustega ning võeti kiiresti omaks.[2] Uut esteetilist suunitlust aitas juurutada ka 1958. aastast ilmunud disainiajakiri Kunst ja Kodu. Ajakirjas pakuti nõuandeid lugejaskonna eluruumide kujundamiseks.[2] See lõi olukorra, kus tõusis rahva teadlikkus, vastuvõtlikkus ja ootus üleliidulisest normist eristuva arhitektuuri järele.
Soome modernismis kaotasid varasemad kindla funktsiooni ja piiritlusega ruumid oma selged piirid ja avanesid. Ruumid suubusid üksteisesse ning läksid üksteiseks üle ilma, et moodustuks kindla alguse ja lõpuga kast. Jäika ruumide struktuuri asendasid seega omavahel loogiliselt seotud terviklikud ruumielemendid. Orgaanilisele arhitektuurile omane ruumikäsitlus kandus ka interjööridesse. Interjööride sisustus muutus paindlikuks, sõltudes ruumi erinevate osade funktsioonist ja liikumissuundadest. Suure tähtsuse omandas värv, mis sidus ruume, andes samas hoone eri osadele erineva karakteri. Eri hooneosade piirdepindade viimistlemisel kasutati sageli omavahelisi kontrastseid toone. 1960. aastate interjööre iseloomustab põhjamaine lihtsus, õhulisus, selge ruumijaotus ja valgusküllasus. Ruumi liigendamiseks kasutati sageli erinevaid tasapindu, õhulise ilmega seinakatteid (puit- või metallvarbseinad) ning ilmusid ka lükanduksed ühes volditavate ja kokkuklapitavate vaheseintega.[2]
Hoone kavandamine[muuda | muuda lähteteksti]
1958. aastal loodud Pärnu KEK oli jõukaim kolhooside ehituskontor (KEK) Eestis. 1960. aastate lõpul, mil Pärnu KEKi juhatuse aseesimeheks sai noor insener Andres Ringo, hakkas ta arendama KEKi linnakut. Selle tarbeks otsustati korraldada kutsutud konkurss uue, Pärnu linna piirile kavandatava rajooni kontseptsiooni leidmiseks. Konkursil osalesid Veljo Kaasik, Ell Väärtnõu ja Toomas Rein. Viimase pika terrasselamu idee võitis ning hiljem kavandas kompleksi eri tüüpi elamuid ka Ell Väärtnõu.[5]
Konkursil osales projekt Kommuuni nime all, kuid kohaliku kolhoosi esindajad nägid selles viidet Kommunistlikule Parteile ning projekt nimetati ümber Kuldseks Koduks.[1]
Ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]
Konkursi võitnud Toomas Reinu pika elamu idee võimaldas ehitada osade kaupa pikema aja jooksul ning väiksemaid ja suuremaid kortereid ühendada. Kuldne Kodu on 726,7 meetrit pikk ja selles asub 363 korterit. 1974. aastal valmis Kuldse Kodu esimene järk ning kümme aastat hiljem teine järk, kuid kahte järku ühendav keskmine 16-korruseline tornelamu jäi ehitamata. Tornelamu pidi ka ühendama Kuldse Kodu selle keskteljel asetseva, 1975. aastal projekteeritud ning 1978. aastal valminud lasteaiaga. Lasteaia projekteeris samuti Toomas Rein, sisekujunduse tegi sisearhitekt Helle Gans ning mänguväljaku ja välimaastiku kujundas kunstnik Sirje Runge.[6]
Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Pärnu KEKi kompleks asub Pärnu linna põhjaosas, kahel pool Tallinn-Riia maantee ümbersõitu. Maantee jagab kompleksi selgelt kaheks, jättes ühele poole teed KEKi administratiivhoone ja metallitsehhi ning teisele poole teed Pärnu KEKi elamukompleksi. Asetsedes piki maanteed eraldab Kuldne Kodu ning selle ees olevad garaažid esimeste hoonetena Pärnu KEKi elamupiirkonda tööstuspiirkonnast ning moodustab nõnda ka barjääri elutsooni ja maantee vahel.
Planeeringu kohaselt valmis vaid pool Pärnu KEKi elamutsoonist. 1990. aastatel ja hiljem on välja ehitamata piirkondi täidetud teistsuguses arhitektuurikeeles, postmodernistlike hoonetega.
Eksterjöör[muuda | muuda lähteteksti]
Kuldse Kodu näol on tegemist viiekorruselise terrasselamuga, mis ajastule ebatüüpiliselt on ehitatud monoliitbetoonist, mitte paneelidest. Monoliitbetoonist ehitamine paneelehituse perioodil oli privileeg ning eesmärk omaette – selle kasutamine andis projekteerijale vabamad käed ja seega ka võimaluse eristuda tüüpprojektidest.[7]
Elamukompleksi hoonestus, sealhulgas Kuldse Kodu hoone on krohvitud valgete fassaadidega, millele annavad aktsenti värvilised liigendused ja peamiselt põhivärvides akna- ja rõdupiirded. Viimased on oma vormilise eeskuju saanud kohalikust funktsionalismi pärandist.[7]
Maja ees aitavad teed leida Leonhard Lapini värvilised raudbetoonist arhitektoonid, sest eksterjööris kasutatud värvilahendus kandus algselt üle ka hoone interjööris asuvale sisetänavale.[5]
Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]
Kuldse Kodu interjööri keskne element on esimest korrust läbiv pikk koridor. Selles pikas koridoris ehk sisetänaval paremaks orienteerumiseks oli supergraafika, mille autoriteks olid Villu Järmut ja Taevo Gens.[5] Interjööri ilmestanud supergraafika on hilisemate renoveerimistööde käigus aga hävinud.
Keskse sisetänava mõlemale küljele jäävad korterid. Edelaküljel asuvad suuremad nelja- ja viietoalised nn aatriumkorterid ning kirdeküljel ehk kesksest koridorist maanteepoole jääval küljel paiknevad ühetoalised korterid.[5]
Esimesel korrusel, hoone edelaküljel asuvates luksuslikes viietoalistes aatriumkorterites grupeeruvad eluruumid ümber siseõue. Siseõue pääseb kaminaga elutubadest, mis on ühendatud loomulikku valgust laeaknast saavate köökidega. Aatriumkorteritel on lisaks siseõue ka tagaaiad, mis on tõstetud tasapinnal ning eralduvad nõnda ühiskasutatavast õuealast.[8]
Hoone astmeliselt taanduv edelafassaad tagab, et ka väiksemad korterid ülemistel korrustel saavad külluslikult loomulikku valgust. Edelaküljel on alumiste korruste katusepindadele kavandatud ülemiste korterite rõdud ning kirdeküljel on kõigil korteritel lodžad.[8]
Korterite planeeringul on kasutatud mitmeid tollal vähelevinud lahendusi, nagu avatud köök-elutuba, vahelagedesse peidetud küttekonvektorid ja prügišahtid.[8] Näiteks on Kuldse Kodu elanikud meenutanud, et neile üle antud korterites puudusid peaaegu kõik vaheseinad, ainsana oli seintega eraldatud tualettruum.[9]
Tornelamu[muuda | muuda lähteteksti]
Esialgse projekti kohaselt liitus Kuldse Kodu keskse sisetänava jätkuna ka kõrghoone, mis kunagi ei valminud. Kavandatud kõrghoone pidi poolitama ülejäänud sümmeetriliselt kavandatud elukvartalit. Samale teljele oli planeeritud ka lasteaed, mis ehitati ning spordihoone, mis jäi ehitamata. Kõik need hooned pidid olema ühendatud teineteisega nii-öelda kesktänavat pidi. Tornelamusse oli lisaks korteritele kavandatud ka ostukeskus.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Kalm, Mart (2008). The "Pärnu KEK" in Pärnu, Estonia (inglise). Lk 40.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Lapin, Leonhard; Hein; Abiline; Kalm; Kodres; Lindpere; Künnapu; Liivrand; Kurg (1999). Eesti XX sajandi ruum : näitus Rotermanni soolalaos 17.12.1999 – 6.02.2000 = Space in 20th century Estonia : exhibition at the Rotermann's salt storage 17.12.1999 – 6.02.2000. Tallinn: Pakett. Lk-d 174, 176, 180 ja 190.
- ↑ Ojari, Triin (2004). "Elamispind. Modernistlik elamuehitusideoloogia ja Mustamäe". Kunstiteaduslikke Uurimusi. 2004/2: 42–43.
- ↑ Kalm, Mart (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. Lk 375. ISBN 9985-9316-2-9.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 100 ehitist – sada aastat. Eesti lugu ehitistes 1918–2017 (eesti, inglise ja vene). Tallinn: In Nomine OÜ. 2018. Lk-d 144–145. ISBN 978-9949-88-724-8.
- ↑ I. Ruudi, Pärnu KEKi elamu- ja tööstuskompleksi arhitektuuriajalooline eksperthinnang. Tallinn 2007. Lk 5.
- ↑ 7,0 7,1 Kalm, Mart (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. Lk 384.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 I. Ruudi, Pärnu KEKi elamu- ja tööstuskompleksi arhitektuuriajalooline eksperthinnang. Tallinn 2007. Lk 8.
- ↑ "Ühe maja lugu: Kuldne Kodu Pärnus". ERR. 2021. Vaadatud 19.02.2023.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Karin Paulus "Kuldne Kodu teel kaduvikku" Eesti Ekspress, 19. mai 2004
- Andris Tammela "Kuldne Kodu taastab fassaadi kunagise väljanägemise" Pärnu Postimees, 12. juuni 2014
- "Arhitektuurilembese monoliitbetooni tõus. Tähelepanu vääriv terrasselamu „Kuldne Kodu“" moodnekodu.delfi.ee, 26. aprill 2017
- "Leonhard Lapini arhitektoonid Pärnus said kultuurimälestise staatuse" err.ee.ee, 01.03.2022
- "Ühe maja lugu: Kuldne Kodu Pärnus" jupiter.err.ee, 2021