Tsooru kolhoosikeskus

Tsooru kolhoosikeskuse administratiivhoone projekteeris arhitekt Toomas Rein. Hoone valmis 1977. aastal Tsooru mõisapargi servale (Antsla vald, Võru maakond). Keskuse tellijaks oli Võru rajooni Jakov Sverdlovi nimeline kolhoos. Praeguseks lagunenud hoone on kantud rahvusvahelise moodsa arhitektuurimälestiste kaitse organisatsiooni DOCOMOMO nimistusse.

Arhitektuuriajaloolase akadeemik Mart Kalmu hinnangul on kolhoosikeskused jälg ühest Eesti ajaloo etapist. "Mitmed lagunevad kolhoosikeskused on meie täielik tipparhitektuur, näiteks Toomas Reinu kavandatud Sverdlovi-nimelise kolhoosi keskus Tsoorus või Laeva sovhoosi keskus."^[1]

Keskuse arhitektuurist[muuda | muuda lähteteksti]

Toomas Reinu sõnul projekteeris ta "soome modernismi vaimus ekspressiivse kolhoosikeskuse: põllule avanes hoone täisnurkne asine vaade. Mõisapargi poolse külje tegin põnevalt rombja ja romantilise."^[2]

"Pidin kokku sulatama kaks erinevat maastikku - rääma lastud vanaromantilise pargi ja lageda põllumaa," meenutas arhitekt. Hoone põhjakülg tuli rangema ilmega, aga parki avanev saaliosa mängulisem, fassaadist eenduvate maast laeni akendereaga. Kuna Tsoorus oli juba rahvamaja, siis suurt saali polnud neil vaja ja koosolekuruumi projekteeris arhitekt voolava ja nooblina.

Kuna seinu pole vahel, siis hoonesse sisenejale avaneb läbi saali suurte akende vaade mõisaparki. Huvitava valguslahenduse saavutas arhitekt katuseakende lisamisega. Saal saab otsest päikest vältides valgust nii maja pikiteljel asetsevaist õhtusse suunatud laeakendest kui ka väga madalal olevaist maani akendest, mis kannavad ruumi päikeses kümblevate põlispuude väärikuse. Saalis istujate pilgud on suunatud läbi klaasseina mõisaparki nagu looduse altarile parimas Kaija ja Heikki Sireni Teekkarikylä kabeli (1957) vaimus.^[3] Avatud saali ja kaminaruumi ilmele andis palju juurde dünaamiline lagi ja Helle Gansi julgete materjalide ja värvidega tehtud sisekujundus.^[4] Gans laskis keskuse valges saalis aknaraamid ja postid värvida punaseks ning kattis massiivsed istmeread tumerohelise kunstnahaga, millega haakus hästi laudpõranda roheline peits. Lisaks olid plekk-kaminad leekivpunased.^[5]

Keskuse hetkeolukord[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal linastunud Peeter Brambati dokumentaalfilmis "Ehituskunstnik Toomas Rein" on lähemalt näidatud administratiivhoone lagunemist. Filmis öeldakse, et „siin ehk võib teha ainult õppust, kuidas hoonet normaalsetes tingimustes õhkida”. Rein oli alustanud keskuse vanadekoduks ümber projekteerimist, kuid see ei ole teostunud. ^[6]

Lagunenud hoonest on võimalik pilte vaadata ERR fotopanga kodulehel:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ "Mis tuleks lammutada?" Maaleht, 19. aprill 2012
↑ "Arhitekt lennutab rahva Haanjamaa kohale"^{[alaline kõdulink]} Maaleht, 27. jaanuar 2005
↑ "Eesti 20. sajandi arhitektuur" Mart Kalm, lk 376. Tallinn, 2001. ISBN 9985-9316-2-9
↑ "Toomas Rein - Eesti Alvar Aalto"^{[alaline kõdulink]} Äripäev, 7. märts 2005
↑ "Eesti 20. sajandi arhitektuur" Mart Kalm, lk 376. Tallinn, 2001. ISBN 9985-9316-2-9
↑ "Kangelaste vanapaganastumisest Eestis. Toomas Reinu juhtum"^{[alaline kõdulink]} Sirp, 22. oktoober 2010

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusarhiivi fotode andmebaas. Võru rajooni J. Sverdlovi nimelise kolhoosi keskusehoone sisevaade. Jaan Klõšeiko 1978

[1] "Mis tuleks lammutada?" Maaleht, 19. aprill 2012

[2] "Arhitekt lennutab rahva Haanjamaa kohale"^{[alaline kõdulink]} Maaleht, 27. jaanuar 2005

[3] "Eesti 20. sajandi arhitektuur" Mart Kalm, lk 376. Tallinn, 2001. ISBN 9985-9316-2-9

[4] "Toomas Rein - Eesti Alvar Aalto"^{[alaline kõdulink]} Äripäev, 7. märts 2005

[5] "Eesti 20. sajandi arhitektuur" Mart Kalm, lk 376. Tallinn, 2001. ISBN 9985-9316-2-9

[6] "Kangelaste vanapaganastumisest Eestis. Toomas Reinu juhtum"^{[alaline kõdulink]} Sirp, 22. oktoober 2010

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]