Mine sisu juurde

Sirje Runge

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Sirje Runge 1994. aastal
Foto: Jaan Künnap

Sirje Runge (aastatel 1969–1982 Sirje Lapin; sündinud 19. augustil 1950) on eesti maalikunstnik ja disainer.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tootedisaini erialal (1975).[1]

Runge on olnud Eesti Kunstiakadeemia õppejõud[millal?]. Alates 2008. aastast töötab ta vabade kunstide professorina Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis ning Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooniinstituudis.[1]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Sirje Runge on maalikunstnik ja disainer, kes esindab eesti kunstis geomeetrilise abstraktsionismi ja minimalistliku maalikunsti suunda. Tema varasemas loomingus kohtuvad geomeetriline tasakaalustatus ja distsiplineeritud väljenduskeel, mille kaudu esitab kunstnik eri geomeetriliste kujundite kordusi. Seejuures saadab kunstniku huvi geomeetriliste elementide vastu ka süvenemine värviprobleemidesse, millest on aja möödudes saanud tema loomingu põhifookus.[viide?]

Runge kuulub nende kunstnike hulka, kes 1970. aastate esimesel poolel lõid eesti avangardi uue ja radikaalsema laine. Samal kümnendil, eneseotsingu ajal, katsetas Runge mitmesuguste käsitluslaadidega. Esimesse perioodi kuuluvad teosed (nt „Tuvi linna kohal“, 1970; „Tiigrid linnas“, 1969) on põlvkonnale iseloomulikult seotud arhitektuuri- ja disainiesteetikaga. 1975. aastal kaitses Runge oma diplomitöö „Tallinna kesklinna miljöö kujundamise võimalusi“, mis on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu. Töös kujutles kunstnik värviküllases esteetikas ette tuleviku Tallinna utoopiaid. Ühtlasi oli Runge koos Leonhard Lapini ja Raul Meelega 1970. aastate kunstiuuenduste suhtes märgilise tähendusega näituse „Harku ’75“ üks initsiaatoreid.[2]

Peagi asendusid Runge loomingus figuurid geomeetriliste vormidega: kolmnurkade, nelinurkade ja ringidega. Seda perioodi iseloomustab reeglipärane ning korrastatud lähenemine kujunditele ja värvidele (nt „Geomeetria XI“, 1976; „Ruum II“, 1977). Värviprobleemidesse süvenedes jõudis kunstnik 1980. aastate algul täielikult värvitundlikkusel põhineva visioonini. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud, et sel perioodil on kunstnik usaldanud oma sõnumi vahendamise värvile. Ka geomeetriline vorm, mida ta kasutab, on tähtis eelkõige värvikandjana.[viide?]

1980. aastate lõpus domineerisid Runge loomingus õrnatoonilised abstraktsed maalid. Õhulisel, sügaval ja peenelt läbi maalitud värviväljal tugineb tähenduslik osa tooniskaala piirangutele (nt „Katastroof III“, 1987; „Katastroof VII“, 1988). 1990. aastatel jätkus Runge maaliloomingu minimalistlik suund ning sel perioodil valmisid näiteks sarjade „Varjud“ (1993–1994) ja „Arhitektoonid“ (1998) suureformaadilised õlimaalid. 2000. aastatest pärinevad kunstniku enda sõnul ühed tema olulisemad teosed: „Surmatants“ (2001–2003), „Suur armastus“ (2003) ja „Lahingulipud“ (2006), mis jäi Runge viimaseks maalisarjaks enne maalimise lõpetamist.

Runge viimaste isikunäituste seas on näiteks „Suur armastus“ (2011, Kumu kunstimuuseum), kus eksponeeriti samanimelist suureformaadilist teost, mida kunstnik kirjeldas isikliku armastusavaldusena maailmale. Näitusel „Vana Veenus“ (2017) esitleti samanimelist digitrükki, mille litograafiatehnikas teostatud paariline „Natüürmort peegliga“ pärineb aastast 1979. Sellel teosel on kujutatud loodus ja inimene ehk raudvoodil puhkav kunstnik, kes näib hajuvat sügavasse pildiruumi. Kõnealuse tööga sildab Runge noore ja vana „mina“, põimides oma elu ja loomingu sümboolselt kokku. Lisaks eksponeeriti näitusel 1990. aastate õlimaale sarjadest „Arhitektoonid“ ning „Varjud“. Näitus „Abstraktsioon kui avatud eksperiment“ (2018, Tallinna Kunstihoone, kuraator Mari Laanemets) ühendas Runge 1970. aastate keskpaigas valminud joonistused ja maaliseeriad tema kui disainerihariduse saanu linnakujunduslike töödega. 2021. aastal teostus kunstniku enda sõnul tema üks tähtsamaid projekte „Suur armastus – kaunis lagunemine“[3] Eesti Vabaõhumuuseumis.

Runge on kunstnik, keda tuntakse isikupärase ja silmapaistva imago poolest. Näiteks sai ta 1985. aastal Tallinna Loomaaialt loa seal tiigrikutsikaga jalutada. Säilinud on fotod, millel Runge tiigrikutsikaga poseerib. Kunstniku tugev side loodusega avaldub ka tema loomingus, ütlustes ja õpetamismeetodis. Peamise mõjutajana näeb ta oma elus just loodust ning juhindub ka oma mõtteviisis loodusseadustest ja armastusest looduse vastu. Runge puhul on tegu kunstnikuga, kes lisaks maaliloomingule on panustanud kaasaegsesse kunstipärandisse oma filosoofilise mõttemaailma ja isikupärase õpetamismeetodiga. 2018. aastal andis New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum välja Kesk- ja Ida-Euroopa kaasaegse kunsti antoloogia, kus Eestit esindava kolme kunstniku seas on lisaks Leonhard Lapinile ja Jüri Okasele välja toodud ka Sirje Runge.[4]

Tema teoseid kuulub Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Riikliku Tretjakovi Galerii, Berni Kaunite Kunstide Muuseumi ja Zimmerli Kunstimuuseumi kogudesse. Samuti on Runge tööd esindatud Rootsi kuningliku perekonna, Dr. Herbert Schnapka (Saksamaa), Angela Kreis-Muzzulini (Šveits), Naoko Kohno (Jaapan), Dr. Kari T-Eloranta (Soome), Edita Giedrimene (Saksamaa), Vladimir Tarasovi (Venemaa), Jacov Rutgaizeri (USA), Boris Bernsteini (USA), Matti Miliuse (Eesti), Erkki-Sven Tüüri (Eesti), Tiit Telmeti (Kanada) ja Hélen Berdoy-Mayeri (Prantsusmaa) erakogus.

Isikunäitusi[5]

[muuda | muuda lähteteksti]

Grupinäitusi [5]

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1969 SOUP '69, kohvik Pegasus, Tallinn
  • 1971 1. avangardse kunsti näitus, Tallinn
  • 1972, 1974, 1976 Rijeka joonistustebiennaal, Horvaatia
  • 1973 Joan Miró auhinna näitus, Barcelona, Hispaania
  • 1973 Saku '73, Eesti Põllumajandusinstituut, Saku
  • 1975 Viini graafikabiennaal, Austria
  • 1975 Rahvusvaheline graafikanäitus, Graz, Austria
  • 1975 Harku '75, Eksperimentaalbioloogia Instituut, Harku
  • 1977 Geomeetrilise kunsti näitus, Tallinna Kunstihoone, Tallinn; Tartu Kunstimuuseum, Tartu
  • 1979, 1982 Baltimaade noortekunsti triennaal, Vilnius, Leedu
  • 1979 "Viimased 10 aastat eesti maalis", Eesti Kunstimuuseum, Tallinn
  • 1984 Baltimaade maalitriennaal, Vilnius, Leedu
  • 1986 "Tallinna kaasaegne maalikunst", Kieli Linnamuuseum, Saksamaa
  • 1986 "Kaasaegne eesti maal", Minsk, Valgevene
  • 1986 "Kaasaegne eesti maal", Veneetsia, Itaalia
  • 1987 "Kaasaegne eesti maal", Moskva, Venemaa
  • 1987 Eesti kunst, Varssavi, Krakov, Poola
  • 1987 Rauma biennaal, Rauma Kunstimuuseum, Soome
  • 1988 "Ars Estonica '88". Eesti kunstnike grupinäitus, Tampere Kaasaegse Kunsti Muuseum, Soome
  • 1988 57 eesti kunstnikku, Helsingi, Soome
  • 1989 Nõukogude avangard, International House'i galerii, New York, Ameerika Ühendriigid
  • 1989 "Dialoog. Vene avangard ja kaasaegne nõukogude kunst", Ville de Ulis; Centre Boris Vian, Pariis, Prantsusmaa
  • 1989 "Kunstnikud Eestist", Konstfrämjandet, Stockholm, Rootsi
  • 1995 "Harku 1975-1995", Linnagalerii, Tallinn
  • 1996 "Tallinn-Moskva 1956-1985". Eesti ja vene kunstnike ühisnäitus, Tallinna Kunstihoone, Tallinna Kunstihoone galerii, Linnagalerii, Tallinn
  • 1996 "Personal Time". Eesti, Läti ja Leedu kunst, Zacheta galerii, Ujazdowski loss, Varssavi, Poola; Maneež, Peterburi, Venemaa
  • 2018 "Abstraktsioon kui avatud eksperiment", Tallinna Kunstihoone[11]
  • 2023 "Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel", Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn[12]
  • 2024 "Koht öö ja päeva vahel", Tallinna Linnagalerii[13]
  • 2025 "Vana Veenus", Punctum galerii, Tallinn[14]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema ema oli rahandusspetsialist, tarbijakaitsja ja poliitik Aino Runge, tema õde on muuseumitegelane Marika Valk. Ta on olnud abielus Leonhard Lapiniga (1969–1982).

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 "ETIS - Sirje Runge". Eesti Teadusinfosüsteemi koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  2. ↑ Lapin, Leonhard; Liivak, Anu; Meel, Raul (1995). Harku 1975-1995 (eesti ja inglise). Tallinn: Pakett. Lk 7.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. ↑ "Suur Armastus / Kaunis Lagunemine". Sirje Runge koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  4. ↑ "Eesti kunstnike andmebaas - Sirje Runge". Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  5. 1 2 Saar, Johannes (1998). Eesti kunstnikud 1 (eesti ja inglise). Tallinn: Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Lk 294-295. ISBN 9985-60-433-4.
  6. ↑ Juske, Ants (31. juuli 2000). "Runge valikud on puhtad". Eesti Päevaleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  7. ↑ Saar, Johannes (23. detsember 2003). "Sirje Runge avab hõbemaali". Eesti Päevaleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  8. ↑ "Sirje Runge. Suur Armastus". Kumu kunstimuuseumi koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  9. ↑ "Vana Veenus". Haus galerii koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  10. ↑ "Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus". Kai kunstikeskuse koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  11. ↑ "Abstraktsioon kui avatud eksperiment". Tallinna Kunstihoone koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  12. ↑ "Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel". Eesti Arhitektuurimuuseumi koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  13. ↑ "Koht öö ja päeva vahel". Tallinna Kunstihoone koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  14. ↑ "Vana Veenus". Punctum galerii koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  15. ↑ "Konrad Mäe preemia". Eesti Maalikunstnike Liidu koduleht. Vaadatud 23. septembril 2025.
  16. ↑ "Kunsti aasta-preemiad jagatud". Eesti Päevaleht. 22. mai 2001. Vaadatud 23. septembril 2025.
  17. ↑ "Tallinna Ülikool. Teenetemärk ja teenetemedal". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuli 2017. Vaadatud 22. detsembril 2017.
  18. ↑ "Selgusid Kultuurkapitali aastapreemiate laureaadid". www.kulka.ee. 4. veebruar 2026. Vaadatud 5. veebruaril 2026.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sirje_Runge&oldid=7084629"