Berg (Päri)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on Päri mõisa Bergi suguvõsast; Kaarma mõisa Bergi suguvõsa kohta vaata artiklit Berg (Kaarma) ja Kandla mõisa Bergi suguvõsa kohta artiklit Berg (Kandla).

Bergi (Päri) suguvõsa aadlivapp
Bergi (Päri) suguvõsa krahvivapp

Berg (saksa keeles Berg a. d. H. Kattentack, ′Berg Päri kojast′, eristamaks neid teistest Bergi-nimelistest suguvõsadest) on Eestimaa ja Liivimaa aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bergide päritolu on jäänud tänaseni selgusetuks. Nad ei ole suguluses Kaarma Bergide ja Kandla Bergide suguvõsaga. Põlvnemisliin algab XVI sajandil elanud Otto von dem Bergega (Berg).[1] Tema samanimeline poeg oli Liivi ordu vasall ja sai ordumeistrilt 1536. aastal Ruhja kihelkonnas lääniks Mišleri mõisa. Tema järeltulijad omandasid abielusidemete kaudu maavaldusi Läänemaal. Ooberstleitnant Ernst Johann von Bergi (1610−1693) poegadest põlvnes suguvõsa kolm pealiini: Teenuse, Madalmaade ja Luiste haru.

Teenuse liin[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa vanima siiani allesoleva liini rajajaks oli major Gustav Eberhard von Berg (1647−1696). Tema poeg kapten Jakob Johann von Berg (1686−maeti 1734) oli aastatel 1723−1734 Eestimaa maanõunik. XIX sajandi alguseks tema järeltulijad Eestimaal enam mõisavaldusi ei evinud ja tegid peamiselt karjääri Venemaa riigi- ja sõjaväeteenistuses. Woldemar Kuno von Berg (1842−1905) oli mitme sõjalaeva komandör ja tõusis lõpuks viitseadmiraliks (1902). Tema järglased elavad tänapäeval Belgias.

Madalmaade liin[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmise pealiini rajas 1675. aastal Hollandisse siirdunud kapten Ernst Wilhelm von Berg (1651−1728). Tema poeg Otto Willem von Berg (1688−1773) teenis Madalmaade sõjaväes ja tõusis kindralmajoriks. Viimase pojapoeg õigusteaduse doktor Otto Willem Johan von Berg (1752−1825) omandas Brabantis maavaldusi. 1825. aastal tunnustati Berge Madalmaade aadlikena. Liin on tänaseni alles ja selle esindajad elavad Hollandis.

Inglismaa liin[muuda | muuda lähteteksti]

Selle liini rajas Madalmaade harust pärit Ernst Johan von Berg (1846−1932), kes asus elama Inglismaale. Tema liin on ilmselt alles tänini.

Luiste liin[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmas pealiin põlvnes major Otto Reinhold von Bergist (1656−maeti 1715). Tema poeg kapten Gotthard Wilhelm von Berg (1697−1756) valiti 1727. aastal Liivimaa maamarssaliks ja oli seejärel aastatel 1730−1747 Liivimaa maanõunik. Viimase neljast pojast põlvnesid Sangaste, Holstre, Veļķi ja Ropaži-Pociemsi liinid.

Kindralfeldmarssal krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (1794−1874)

Sangaste liin[muuda | muuda lähteteksti]

Sangase liini rajas major Gotthard Ernst von Berg (1714−1766). Tema poeg õuenõunik Friedrich Georg von Berg (1763−1813) omandas 1808. aastal Sangaste mõisa, mis jäi suguvõsa valdusse võõrandamiseni 1919. aastal; tema järeltulijad suurendasid perekonna mõisavaldusi veelgi. Tema poeg Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (1794−1874) tegi Venemaa sõjaväes hiilgavat karjääri ja tõusis 1866. aastal kindralfeldmarssaliks. 1849. aastal sai ta Austria keisrilt krahvitiitli. 1856. aastal tehti ta ka Soome suurvürstiriigi krahviks ja võeti järgmisel aastal Soome rüütelkonda. Kuna tal järeltulijaid ei olnud, läks suguvõsaliin edasi tema venna Gustav Gotthard Karl von Bergiga (1796−1861), kelle poeg Friedrich Georg Magnus von Berg (1845−1938) sai samuti 1856. aastal krahvitiitli. Viimane oli teenekas põllumees ja Sangaste rukkisordi aretaja. Tema järeltulijatest põlvnesid Bergide Belgia ja Soome liinid.

Jalaväekindral Gregor von Berg (1765−1838). George Dawe´ maal

Holstre liin[muuda | muuda lähteteksti]

Holstre riigimõisa rendivaldaja kindral en chef Magnus Johann von Berg (1719−1784) oli Holstre liini esiisa. Kaks tema poega jõudsid samuti kindraliaukraadini. Burchard Ernst von Berg (1764−1838) oli 1819−1838 Viiburi komandant ja ülendati 1826. aastal kindralleitnandiks. Tema noorem vend Gregor von Berg (1765−1838) oli Tallinna komandant ja hiljem sõjakuberner; 1823. aastal ülendati ta jalaväekindraliks. Holstre liin kustus meesliinis 1882. aastal.

Veļķi liin[muuda | muuda lähteteksti]

Liini rajas tõeline riiginõunik Karl Gustav von Berg (1724−1800). Tema järeltulijatest võrsus neli sõjaväelast, kes jõudsid kindrali aukraadini. See haru suri välja arvatavasti XIX sajandi 2. poolel.

Ropaži-Pociemsi liin[muuda | muuda lähteteksti]

Selle liini esiisaks oli Liivimaa maanõunik Friedrich Reinhold von Berg (1736−1809), kes omandas märkimisväärse mõisavalduse. Ta oli 1796−1809 Liivimaa sotsieteedi president. Tema poeg Balthasar Dietrich von Berg (1766−1838) oli aastatel 1812−1839 Liivimaa maanõunik ja oli Liivimaale ülikooli asutamise komitee liige. Liin kustus meesliinis 1911. aastal.

Saaremaa liin[muuda | muuda lähteteksti]

Selle liini rajas Gotthard Wilhelm von Bergi vend Nils Wilhelm von Berg (1707−1755). Tema järeltulijad omandasid Saaremaal mõisavalduse, kuid müüsid selle peagi. Suguvõsaharu kustus meesliinis 1848. aastal.

Päri liin[muuda | muuda lähteteksti]

Ernst Johann von Bergi (1610−1693) onu Läänemaa meeskohtunik Ernst von Berg (1591−1684) päris 1620. aastal isalt Päri mõisa ja rajas Päri liini. See Bergide haru kustus meesliinis XVIII sajandi alguses.

Rüütelkonna matriklid[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa immatrikuleeriti 1745. aastal Eestimaa, 1747. aastal Liivimaa ja 1857. aastal Soome rüütelkonna matriklisse.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Krahv Friedrich Georg Magnus Berg (1845−1938)

Bergi suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Sangaste mõis. Bergide suguvõsa valdus 1808−1919
Beļava mõis. Suguvõsa valdus 1750−1920
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Aderkaši (Fistehlen) (kuni 1837), Allaži (Allasch) (u 1767−1780), Beļava (Kortenhof) (1750−1920, fideikomiss aastast 1859), Branti (Horstenhof) (kuni 1805, pandivaldus), Budenbroka (Schujenpahlen) (1813−1837), Cērtene (Zehrten) (1802−1805 ja 1808−1809), Ērgļi (Schloß Erlaa) (1722−1734 pandi-, 1722−1782 pärusvaldus), Eriņi (Heringshof) (u 1688−1722), Ikšele (Uexküllshof) (1802−1805 ja 1808−1809), Jaunjērcēni (Wohlfehrtslinde) (1835−? pandi-, ?−1852 pärusvaldus), Jūdaži (Judasch) (u 1767−1780), Kastrāne (Kastran) (1761−1762), Katvari (Kadfer) (1775−1806), Ķeiži (Keysen) (1841−? pandi-, ?−1854 pärusvaldus), Ķipēni (Neu-Eck) (1775−? pandi-, ?−1789 pärusvaldus), Mālmuiža (Mahlenhof) (1818−1820 pandi-, 1820−1863 pärusvaldus), Mišleri (Schadenhof) (1536−1722), More (Moritzberg) (1809−1817), Muižkalns (Lindenhof) (1775−1806), Nagliena (Wassilissa) (1750−1920, fideikomiss aastast 1859), Pāle (Sepküll) (XVII sajandi lõpp−1756), Palsmane (Palzmar) (1798−1802, pandivaldus), Pociems (Posendorf) (1775−u 1839), Ropaži (Schloß Rodenpois) (enne 1795−1835, fideikomiss kuni 1816), Roperbeķi (Roperbeck) (1775−1776 ja 1857−1860), Rucka (Würzenberg) (u 1850−1851 pandi-, enne 1892−1900 pärusvaldus), Rūstuži (Rüssel) (1811−1819 ja 1838−? pandi-, 1825−1835 ja ?−1855 pärusvaldus), Stalbe (Stolben) (1739−1761), Sikšņi (Vaucluse) (1820−1920, fideikomiss aastast 1876), Suntaži (Sunzel) (u 1797−1847), Zelgauska (Selgowsky) (1860−pärast 1870, pandivaldus), Zeltiņi (Selting) (1802−1805 pandi-, 1808−1809 pärusvaldus), Uue-Salatsi (Neu-Salis) (1800−enne 1811 pandi-, enne 1811−1833 pärusvaldus), Vecdrusti (Alt-Drostenhof, tollal Drostenhof) (u 1768−1777), Veļķi (Welkenhof) (1795−1809, pandivaldus), Vizla (Friedrichshof) (1798−1802 pandi-, 1904−1920 pärusvaldus)
  • Madalmaad:
    • Dussen-Muilkerk (aastast 1815), Middelburg (aastast 1819)
  • Saaremaa:
  • Soome:
    • Moisio, Peippola, Willikkala
  • St. Peterburgi kubermang:
    • Korkkameggi
  • Suwałki kubermang:
    • Buchta (XIX sajandil, majoraat), Ludwinow (XIX sajandil, majoraat)
  • Volõõnia kubermang:
    • Studzianka

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd I. Hamburg: 2011. Lk 21.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel. 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 39-40.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd I. Hamburg: 2011. Lk 21-86 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 654-662 [2].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972. Lk 330-331.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Gräfliche Häuser. Bd XVIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2006. Lk 24-49.
  • Лобановъ-Ростовский, А. Б. Русская Родославная Книга. Томь первый. С.-Петербургъ: издание А. С. Суворина, 1895. Lk 46-56 [3].
  • Wasastjerna, Oskar. Ättar-taflor öfver den på Finlands Riddarhus introducerade adeln. Första delen. A–K. Borgå: Utgifvarens förlags, 1879. Lk 89-91 [4].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]