Kalev Kallo

Allikas: Vikipeedia
Kalev Kallo
Kalev Kallo
Tallinna linnavolikogu esimees
Ametiaeg
2015–2017
Eelnev Toomas Vitsut
Järgnev Mihhail Kõlvart
XI, XII, XIII ja XIV Riigikogu liige
Ametiaeg
2007 – 26. aprill 2015, 2019–2020
IX Riigikogu liige
Ametiaeg
1999–2003
Eesti teede- ja sideminister
Ametiaeg
17. aprill – 6. november 1995
Eelnev Andi Meister
Järgnev Kalev Kukk
Isikuandmed
Sünniaeg 6. detsember 1948 Muuda Vikiandmetes
Surmaaeg 30. mai 2024 (75-aastaselt) Muuda Vikiandmetes
Erakond Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (1988-1989)
Eesti Keskerakond (1991–2024)
Alma mater Tallinna Merekool
(laevajuhtimine, 1970)
Tallinna Polütehniline Instituut (tööstus- ja tsiviilehitus, 1983)
Tunnustus Tallinna teenetemärk (2008)

Kalev Kallo (6. detsember 1948 – 30. mai 2024)[1] oli Eesti poliitik, Riigikogu IX, XI, XII, XIII ja XIV koosseisu liige. Alates 30. aprillist 2015 kuni 2017. aastani oli ta Tallinna linnavolikogu esimees.

Kalev Kallo lõpetas 1970. aastal Tallinna Merekooli laevajuhtimise alal ja 1983. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstus- ja tsiviilehituse erialal. Ta töötas Eesti Merelaevanduses 1970–1973 madrusena ja 1973–1975 kapteni kolmanda abina, sõites peamiselt kaubalaevadel Lääne-Aafrika ja Euroopa vahel. 1974–1975 oli ta vaneminsener-konstruktor ETKVLi tootmiskoondises Kooperaator, 1975–1979 insener-konstruktor ning 1979–1980 olümpiaobjektide ehituse ühendatud direktsiooni asedirektor tootmiskoondises Silikaat. 1980–1994 töötas ta Tallinna linnavalitsuses, olles Tallinna linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee kapitaalehituse valitsuse (hilisem Tallinna linna ehitusamet) asejuhataja, peainsener ja juhataja.[2][3]

Kallo oli aastatel 2000–2008 Eesti Poksiliidu president. Ta oli Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise nõukogu liige ja oli 2009–2020 Eesti Panga nõukogu liige.

2020. aastal mõisteti ta süüdi korruptsioonikuritegudele kaasaaitamises.[4]

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1988-1989 oli Kalev Kallo Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige[3].

Kalev Kallo kuulus 1991. aastast Keskerakonda ja oli erakonna juhatuse liige ning volikogu esimees.

1995. aastal oli ta Tiit Vähi teises valitsuses teede- ja sideminister.

1999. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Tallinnas valimisringkonnas nr 1. Üleriigilises nimekirjas oli ta 3. kohal. Ta sai 523 häält ning osutus valituks kompensatsioonimandaadiga.[5]

2003. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Ida-Virumaal valimisringkonnas nr 7. Üleriigilises nimekirjas oli ta 31. kohal. Ta sai 692 häält ning valituks ei osutunud.[6]

2007. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Tallinnas valimisringkonnas nr 1. Üleriigilises nimekirjas oli ta 19. kohal. Ta sai 455 häält ning valituks ei osutunud. Ta sai Riigikogu liikmeks 10. aprillil 2007, pärast Edgar Savisaare tagasiastumist Riigikogu liikme kohalt.[7]

2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Tallinnas valimisringkonnas nr 1. Üleriigilises nimekirjas oli ta 5. kohal. Ta sai 308 häält ning osutus valituks kompensatsioonimandaadiga. Ta oli väikseima häälte arvuga XII Riigikokku valituks osutunud poliitik.[8]

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Tallinnas valimisringkonnas nr 1. Üleriigilises nimekirjas oli ta 5. kohal. Ta sai 574 häält ning osutus valituks kompensatsioonimandaadiga.[9][10] Kui Keskerakonna Tallinna nõukogu otsustas nimetada Kallo Tallinna linnavolikogu esimehe kandidaadiks, loobus ta oma mandaadist XIII Riigikogus ja tema asendusliikmena pääses Riigikogusse Jaanus Karilaid. 30. aprillil 2015 valiti ta Tallinna linnavolikogu esimeheks.

2019. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta taas Tallinnas valimisringkonnas nr 1 ning sai 289 häält. Ta osutus kompensatsioonimandaadiga valituks ning oli kõige väiksema häälte arvuga valituks osutunud kandidaat.[11] Keskerakonna kandidaatide üleriigilises nimekirjas oli ta 13. kohal.[12]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kalev Kallo ja Taavi Aas 2017. aastal konverentsil "Puhta energia meetmed linnade ja piirkondade keskkonnahoidlikuks muutmiseks: energialiit ja piirkondlik kestlik areng"

Seaduserikkumised[muuda | muuda lähteteksti]

22. juulil 1999 mõlkis Kalev Kallo Tallinna kesklinnas restoranist koju sõites oma Volvo 850ga kolme tänavaserva pargitud autot. Tal tuvastati veres alkoholisisaldus 3,4 promilli ehk üliraske joove.[13]

22. septembril 2015 teatas riigiprokurör Lavly Perling, et Kalev Kallot kahtlustatakse kaasaaitamises altkäemaksu andmisele ja võtmisele seoses Tallinna linnapea Edgar Savisaare altkäemaksuvõtu kahtlustusega.[14] 14. mail 2019 toetas Riigikogu 52 poolthäälega õiguskantsleri ettepanekut ning andis nõusoleku Kalev Kallolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks, et jätkata tema suhtes kohtumenetlust.[15] Kallo mõisteti süüdi altkäemaksu vahendamises, samuti kaasaaitamises altkäemaksu andmisele ja võtmisele ning erakonna ebaseaduslikule rahastamisele. Kohtuotsus jõustus 30. novembril 2020.[4] Karistuseks määrati talle pooleteistaastane tingimisi vangistus kaheaastase katseajaga, ühtlasi lõppesid sellega ka tema volitused riigikogu liikmena. Erakonnakaaslase Toivo Tootseni sõnul pidas Kallo kohtuotsust elu lõpuni ülekohtuseks.[16]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Kallo hobide hulka kuulus kirglik aiandusharrastus[17].

Kallo pikaaegne elukaaslane oli Rita Makarova, apteeker ja Eesti Apteekrite Liidu esinaine, Eesti-Poola Ühingu juhatuse liige ning Tallinna linnavolikogu sotsiaal- ja tervishoiunõunik[18][19][20]. Varasemast abielust oli Kalev Kallol tütar[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Suri poliitik Kalev Kallo", ERR, 30. mai 1995 (vaadatud 01.06.2023)
  2. ↑ Olaf Esna, "Kunagisest Tali vallast pärit teede- ja sideminister Kalev Kallo", Pärnu Postimees, 7. aprill 2023 (vaadatud 01.06.2023)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Airi Vaga, "Tiit Vähi valitsuses 15 ministrit – kolm pole kuulunud kommunistlikku parteisse", Vaba Eesti Sõna, 11. mai 1995, lk 5 (vaadatud 01.06.2023)
  4. ↑ 4,0 4,1 "Korruptsioonis lõplikult süüdi jäänud Kallo peab riigikogust lahkuma" ERR, 30. november 2020
  5. ↑ http://vvk.ee/varasemad/r99/vtl_viis.stm
  6. ↑ http://vvk.ee/arhiiv/kandidaadi-otsing/?otsi_ajaloost=kallo
  7. ↑ Savisaare asemel tuleb Riigikokku Kallo, Riigikogu pressiteade.
  8. ↑ http://rk2011.vvk.ee/mandate_acquisition.html
  9. ↑ http://rk2015.vvk.ee/detailed-1.html
  10. ↑ http://rk2015.vvk.ee/acquired-mandates.html
  11. ↑ https://rk2019.valimised.ee/et/election-result/acquired-mandates.html
  12. ↑ https://rk2019.valimised.ee/et/candidates/candidates-countrywide.html
  13. ↑ Patune riigikogulane võitleb oma palga eest viimse veretilgani
  14. ↑ Otse kell 16: prokuratuur ja kapo selgitavad korruptsiooniloo tagamaid
  15. ↑ Riigikogu võttis Kalev Kallolt saadikupuutumatuse, ERR
  16. ↑ Karoliina Vasli, "Kalev Kallo suri ootamatu terviserikke tagajärjel. Sõber: alles suhtlesime, ta oli rõõmus ja ootas suve", Delfi, 31.05.2024 (vaadatud 01.06.2024)
  17. ↑ Asso Ladva, "Kalev Kallo kolleegid: "Ta oli äärmiselt lojaalne!"", Õhtuleht, 31.05.2024 (vaadatud 01.06.2024)
  18. ↑ Heimar Lenk, "Riigikogulast Kallot lohutab naine", Õhtuleht, 24. juuli 1999 (vaadatud 01.06.2024)
  19. ↑ "Volikogu nõunikuks võeti abilinnapea elukaaslane", Postimees, 31. august 2006 (vaadatud 01.06.2024)
  20. ↑ "Rita Makarova: Poola rahvas teadis, keda valib", Pealinn, 12. jaanuar 2016 (vaadatud 01.06.2024)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kalev_Kallo&oldid=6662935"